Tänase pärastlõuna veetis tuhat rahvatantsusõpra Viljandis Vabaduse platsil, laskmata end heidutada 22 miinuskraadist.

14. Viljandi talvisel tantsupeol võeti läbi kogu varem kavandatud programm, umbes tunni jagu tantse. Korraldajate ütlemist mööda oli pidu traditsiooniline ning ei tundnud, et oleks mindud rekordit lööma, ehkki see võis olla kõige madalama temperatuuriga peetud tantsupidu.

Osalejad jäid rahul ning kui väljas kippusidki ninaots ja põsed kipitama, saadi pärast pärimusmuusika aidas ruttu sooja.

Pakasest hoolimata elas platsi serval tantsijatele kaasa ka mõnikümmend pealtvaatajat.

Viljandi talvine tantsupidu on omasuguste seas Eesti vanim ja suurim.
 

Erakordne karmus on küll lahkunud, kuid idapoolsetes maakondades tuleb veel mitu ööd alla -20 kraadise külmaga arvestada.

Kaalukeeleks saab nädalavahetus. Taas jõuab Venemaa Euroopa-ossa väga vinge külm.

Samal ajal suudab pehmem õhumass üle Skandinaavia tulla. Praegune prognoospilt annab eelise mahedusele.

Teisipäeval on vahelduva pilvisusega ilm. Õhtul sajab põhjarannikul veidi lund.

Puhub lõuna- ja edelatuul 2 kuni 8 m/s. Õhutemperatuur on -12 kuni -17, saartel ja kohati rannikul -5 kuni -9°C.

Reedest pühapäevani said Viljandimaa päästjad seitse olulisemat väljakutset. Inimesed üheski õnnetuses kannatada ei saanud.

Reedel kell 10.18 põles Paistu vallas Loodi külas elumaja korstnas tahm. Tuli katlas summutati ämbri veega ning tahmapõlengu kustutamiseks viskasid päästjad korstnasse soola. Päästetöötajad hoiatavad, et puhastamata korstnalõõrides tekkivad tahmapõlengud lõhuvad kütteseadet ning nii võib tuli pääseda ümbrust süütama. Tahmapõlengute ärahoidmiseks tuleb korstnat regulaarselt hooldada ja puhastada.

Vaid kaheksa minutit hiljem saabus häirekeskusesse uus teade, seekord Pärstis süttinud sõiduauto kapotialusest. Omanik summutas leeke pulberkustuti ja veega ning päästjad kustutasid tulekahju lõplikult.

Reedel kell 16.07 põles Viiratsi vallas Mäeltkülas ridaelamu korstnas tahm. Tahmapõlengu summutamiseks viskasid päästjad korstnasse soola.

Laupäeval kell 02.33 käisid päästjad Suure-Jaani vallas Kõidama külas ühe autoga juhtunud liiklusavariil, kus tagasid tuleohutuse. Sõidukis olnud inimesed, kes jäid külma kätte, viidi koju.

Laupäeva hommikul kell 8.24 põles Karksi vallas Sudiste külas elumaja korstnas tahm. Päästjad kontrollisid ehituskonstruktsioonide tuleohutust ja õnneks tuli korstnast välja ei levinud.

Pühapäeval kell 14.20 põles Mustla alevikus Jaani tänava elumaja korstnas tahm. Põleng õnneks korstnast välja ei levinud ning sumbus enne päästjate saabumist ise.

Esmaspäeva öösel kell 1.02 põles Pärsti vallas Jämejala külas prügikonteiner, mille päästjad kustutasid.

Pikalt soe ilm hoidis meist eemal nii ülemiste hingamisteede viirusnakkused kui gripi. Läks külmaks ja olukord muutus.

Kõigepealt hakkasid inimesed villis huultega ringi käima. Tartu ülikooli kliinikumi viroloogi Ene Laja sõnul on see kindel märk immuunsüsteemi nõrgenemisest.

Kaitsevõime langes

«Väga paljudel on herpeseviirus veres, aga see ei anna endast märku, kui immuunsüsteem on korras. Kui kaitsevõime külma tõttu või muul põhjusel nõrgeneb, võibki lööve tekkida,» rääkis ta.

Herpes ei levi õhu kaudu nagu gripi- ja paljud teised viirused, vaid otsese kokkupuutega.
Kui pikka aega räägiti ühestainsast laboratoorselt kinnitatud gripijuhtumist, siis läinud nädalal diagnoositi terviseameti andmetel Eestis juba kümme grippi haigestumist.
Põhiliselt liigub A-gripiviiruse alatüüpi H3N2.

Kommenteerides ajakirjanduses levinud infot kõnealuse viirusetüve erilisest ohtlikkusest, ütles Ene Laja, et see on gripp nagu gripp ikka.

«Eestis oleme seda igal aastal diagnoosinud, kuigi mullu oli rohkem seagripiks kutsutud A-gripi H1N1 alatüüpi,» selgitas arst.

Gripp algab tugeva pea- ja lihasvalu ning palavikuga. Mitte mingil juhul ei tohi siis kangelast mängida ja tööle minna, sest nii võib nakatada teisi ning saada endale ohtliku tüsistuse.

Kuigi parim aeg gripi vastu vaktsineerida on möödas, võib seda siiski teha, sest antikehad hakkavad organismis moodustuma kohe. Lõpliku immuunsuse väljakujunemiseks kulub kaks nädalat.

Paragripp ja RS-viirus

Kõige rohkem on praegu liikvel paragrippi, mis annab gripiga üsna sarnaseid sümptomeid, aga pole nii toksiline.

«Paragripp ei tapa,» sõnas Ene Laja muiates. See haigus muudab aga enesetunde väga viletsaks ning on pika ja vinduva kuluga. Kahjuks paragripi vastu vaktsiini ei ole ja ka selle läbipõdemine ei anna immuunsust.

Kolmas praegu leviv haigusetekitaja on RS-viirus, mis põhjustab alumiste hingamisteede infektsiooni ning on eriti ohtlik vastsündinutele ja väikelastele.

«RS-viirusele on iseloomulik hääle muutumine madalaks ja kähisevaks, sest hingetoru ja kõri on põletikust haaratud,» rääkis Ene Laja.

Arst rõhutas, et haige kurguga ei tohi kuumi jooke juua, sest nii kahjustatakse põletikus limaskesti veelgi.

«Kõige paremad on meega segatud leiged ravimteed mustast sõstrast, pärnaõitest ja muudest tervistavatest taimedest. Meeampsu võib ka niisama võtta ja siis teed peale juua,» õpetas tohter.

Viimases «Eesti Ekspressis» välja hüütud rõõmu külma ilma üle, mis gripiviirused hävitab, asjatundja ei jaga. Viirused elavad eriti mõnusalt just külmas, laboris säilitatakse neid sügavkülmikus. Toatemperatuuril peavad nad väljaspool inimese organismi vastu vaid mõne tunni.

Kui kollane pole lihtsalt kollane ja lahti lükatud värav lihtsalt värav – Anu Raua vaipades on igal elemendil oma kindel tähendus, jutustades lugu kodust, elust, oma riigist ...

Rakvere Galeriis on avatud tekstiilikunstnik Anu Raua põime- ja nöörvaipade näitus, kust leiab töid kunstniku kogu loomeperioodist.
Teiste kõrval on üles pandud Anu Raua kõige esimene, 1968. aastal kunstiakadeemia lõpetamise järel tehtud vaip “Mets”, mille tekstiilikunstnik oma emale kinkis. Taieste seas on ka gobelään “Armuaeg”, mis Valdur Liivi soovil valminud ja alates möödunud suvest ehib Vainupea kabelit.

Anu Raud tunnistas, et gobelääni “Armuaeg” näol on tegemist tööga, mis talle endale eriti hingelähedane ja mis pühendatud vastupidavatele inimestele, kellel pole väga kerge elada.
“Igal inimesel on oma aeg. Igal inimesel oma liivakell. Elukillud kukuvad kitsast kellakaelast minevikumustrisse ...,” kõneleb ta lugu, mida “Armuaeg” jutustab.

Oma lugu on rääkida igal vaibal, mõni neist sündinud suurema vaevata, teine jälle vaevaliselt, mistõttu nii mõnigi tellija on pidanud oma vaipa aastaid ootama, kuniks tekstiilikunstnik mõtte leiab. “Ma ei hakkagi vaipa tegema, kui ma idees ise veendunud ei ole,” lausus Anu Raud, kes ammutab inspiratsiooni loodusest, rahvakunstist ja ka arhitektuurist.

Aastakümnete jooksul on vaipadesse kootud Heimtali pargi vanu puid, mille oksad sirutasid justkui sõrmed taeva poole, eesti kirikindaid, tuledes aknaid, põrandalaudu, hõõguvate sütega ahjusid, geomeetrilisi ornamente: rombe ja ruutusid, aga ka ristimärki.
“Minu jaoks on need nagu tähed, millest kirjutatakse sõnu ja sõnadest lauseid ning lugusid,” mõtestas Raud lahti oma vaipade olemuse.
Väga palju tema loomingust valmib tellimustööna, mis siiski pole kunstniku sõnul pannud teda kunagi poolduma, kas kavandada vaipa tellija eelistuste või oma nägemuse järgi.
Näiteks vaiba puhul, mis läheb Eesti saatkonda Hiinas, oli kunstnikul eelnevalt olemas kavand, millest ta ise väga palju pidas ja mis nüüd vaibaks saab.
“Ega ma ei tee hiina maitsele ega hiinlastele, vaid koon eesti asja, mida võiks näha Hiinas,” lausus Raud, lisades, et mõtteid ja kavandeid on tal kodus palju rohkem kui vaipu.

Põimevaipade kõrval on näitusele üles pandud ka näpunöörist vaibad. See osa Anu Raua loomingust kannab tinglikku nimetust “Mulgikuue graafika”, sest inspiratsioon ja idee näpunöörist piltvaipade tegemiseks pärinevad mulgi mehe pikkkuue punasest näpunöörist kaunistustest.
Tekstiilikunstniku ütlusel on nende teoste puhul tegemist kergema vahepalaga, mis ette võetud samal ajal, kui käsil oli aeganõudev vaibakudumine. Näpunöörist vaipasid nimetas Raud ise ühistööks, sest näpunööri tegemisel on tal rohkem abilisi olnud.
“Kui midagi välja mõtled, ei tea sa kunagi, milline on nende vaipade saatus,” mõtiskles kunstnik ja lisas selgituseks, et nöörvaipade tegemist on tuldud tema juurde lausa õppima, sest see on suhteliselt lihtne ja kergesti omandatav käsitöövorm.
Et enamik Anu Raua vaipadest on mööda maailma laiali ning neid polnud võimalik näitusele tuua, on avatud näitusel osa vaipade asemel nende kavandid. Vaipu on nii Washingtonis ÜRO peahoone fuajees, Stockholmis Eesti Majas, Porvoos, Kanadas, lisaks tarbekunstimuuseumis jne.

Näitusele üles seatud fotostend pakub külastajatele võimaluse saada aimu sellest, kuidas üks vaip valmib. Vaiba sünnilugu jutustatakse Eesti Rahva Muuseumi 100. sünnipäevaks valminud vaiba “Kogujad” näitel. “Iga vaiba valmimine algab tegelikult juba talu lambalaudas tallede sünnist,” ütleb tutvustav tekst.

Anu Raud

Sündinud 10. mail 1943. aastal kirjanik Mart Raua ja tõlkija Valda Raua tütrena.
1961 lõpetas Tallinna 22. keskkooli.
1962–1967 õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.
1967–1970 rahvakunstimeistrite koondise UKU kunstnik.
1970–1972 ajalooinstituudi kunstiajaloo sektori aspirant.
1972–1995 Eesti kunstiakadeemia õppejõud
1994–2001 Viljandi kultuurikolledži professor, talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri juhataja.
Aastast 2001 Eesti kunstiakadeemia professor.
 

Põhjalahelt kirdesse liikunud madalrõhulohk kandis Eesti lääne- ja loodeosa kohale ööseks niiskema ja pehmema õhu ning pakaseline kõrgrõhuala on praeguseks nihkunud veidi kagu poole.

Päeva peale tugevneb aga karge kõrgrõhkkond taas ning taeva selginedes ja tuule nõrgenedes tuleb esmaspäeva ööl Eesti siseosas arvestada järjekordselt väga külma ilmaga.

Esmaspäeval on vähese ja vahelduva pilvisusega olulise sajuta ilm. Puhub lõunakaare tuul 2–8, rannikul hommikul puhanguti 12 m/s. Õhutemperatuur on miinus 15–20, saartel ja kohati rannikul miinus 7–12 kraadi.
 

Eestis on pakane läbi aegade viljapuuaedades laastamistööd teinud. Näiteks 1939/1940. aasta karm talv hävitas enamiku Eesti puuviljaaedu, sest suure saagi ning erakordse kuivusega suvi oli puud nõrgaks muutnud.

Sõjajärgsetel aastakümnetel on Eesti aretajad teinud sortide külmakindlamaks muutmisel palju tööd ning kodumaised õunapuud tavaliselt külma ei karda. Luuviljalistega on muret rohkem.

Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse vanemteadur Toivo Univer ütles, et alla 30 langev temperatuur hakkab maguskirsse ja ploome kahjustama.

Kahjustusi võivad saada ka pakasepelglikumad pirnisordid.

Pollis luuviljaliste eest hoolt kandev vanemteadur Heljo Jänes arvas, et kui samasugune pakane veel nädala kestab, saavad õiepungad tugevalt kahjustada, eriti maguskirsil, aga võib-olla ka ploomidel. Talvele vastupanu nõrgestab asjaolu, et lund on vähevõitu ning maapind ei ole korralikult külmunud. Samuti ei pruukinud luuviljalised sooja ja pika sügise tõttu talveks korralikku ettevalmistust saada.

Teadlane jätkas, et kuigi ka kaks eelmist talve olid karmid, andsid Pollis veidi saaki nii ploomi- kui maguskirsipuud. «Talvekindlamad sordid saavad ilmselt siiski hakkama, kui veebruari lõpul ja märtsi algul väga ekstreemset ööpäevaringset temperatuuride kõikumist ei tule,» nentis ta.

Hästi hoiab puid Heljo Jänese kinnitusel spetsiaalne pruun paber, millega on Pollis kaetud kõigi nooremate puude tüved. See kaitseb nii ülekuumenemise kui jahtumise eest.

Toivo Univer ütles, et alla 37 miinuskraadi langev temperatuur kahjustab ka Eestis kasvatatavaid õunapuusorte, eriti nooremaid puid.

Noorte puude pakasetundlikkust vähendab teadlase sõnutsi see, kui kuhjata lund esimeste põhiokste hargnemiskohani. Kõrgete puude tüve ümber soovitas ta mähkida kotiriiet, et külmumine ja hiljem sulamine toimuks võimalikult aeglaselt. «Suurte külmade ja sulade kiire vaheldumine on viljapuudele kõige ohtlikum,» rõhutas Univer.

Eriti ettevaatlikud peaksid olema need inimesed, kelle aed asub madalamas kohas, sest seal on külmem.

Mõne aja eest tundus, et nagu Tallinna linn, ei saa ka Viljandi baptisti koguduse kirik Maramaa puiestee ääres kunagi valmis. Siiski on selle keldrisaalis 18. detsembrist peetud pühapäevaseid jumalateenistusi ja pühapäevakooli ning reedeti noorteõhtuid.

Baptisti koguduse 75-aastane pastor Aamo Remmel on väike, malbe naeratusega mees. Ta hääl on kõlav ja silmavaade selge. «Olen olnud Viljandis pastor 25 aastat, kolmandiku oma elust,» ütleb Remmel. Kunagi töötas ta Viljandi KEK-is elektroonikainsenerina.

Kiriku ehitamine on olnud Aamo Remmeli elutöö. See algas 1993. aasta sügisel vundamendiaugu kaevamisega. Väljastpoolt vaadates näib imposantne hoone valmis olevat, aga siseviimistlus on seniajani tegemata. «See, et ehitusega niikaugele jõudnud oleme, on ime,» usub pastor siiski.

Läinud aastast on keldrikorrusel põrandaküte ja tänu sellele on tegutsemisvõimalused paranenud. Pastor tunnistab, et nädala sees hoitakse temperatuur võrdlemisi madalal ning vunki keeratakse juurde alles reedel, et pühapäevaks oleks soe. Linna soojavõrguga liitumine läks maksma 11 500 eurot ja põrandakütte paigaldamine umbes 64 000 eurot.

Järgmine plaan on seotud elektrijuhtmestikuga, mille paigaldamiseks kuluks 120 000 eurot. Seda, millal tööd algavad, ei oska Remmel öelda, sest kirik kerkib annetuste toel ja enamik rahast on tulnud koguduse 125 liikme taskust. Praegu on vajaminevast summast koos kõigest veerand.

Kerkivas pühakojas peeti esimene jõuluteenistus läinud aasta lõpul, varem oli seal iga aasta teisel augustikuu pühapäeval vaid aastapäeva jumalateenistus. Praegu käib pühapäevasel jumalateenistusel 60—70 inimest.

Paari tuhande ruutmeetri suuruses hoones on saal, kuhu mahub 350—500 inimest, ning ruumid pühapäevakooli ja noortetegevuse tarvis. Täiskeldris asuval saalil on põrandapinda sama palju kui üleval, kuid see on hulga madalam.

Nädala jagu paukunud pakane on Viljandi järvele kasvatanud kohati 30 sentimeetri paksuse kaane. See annab Mulgi uisumaratoni korraldajatele lootust üritus eeloleval pühapäeval läbi viia.

Uisuvõistlusi korraldava Viljandi rattaklubi meeskond on viimastel päevadel saanud järvele rajatud 4,3-kilomeetrise raja siledaks freesida, ent paraku pole jää veel nii kvaliteetne, et sobiks võistluseks. Klubi presidendi Veiko Šmidti sõnul on pealmine kiht lumesegune ega kanna hästi uisutera. «Et seda tugevdada, kastame paar päeva,» lausus Šmidt. «Palume kõigil, kes järvele satuvad, jälgida rajameistri paigaldatud silte ja juhiseid, et säästa värskelt valminud trassi,» lisas ta.

Tänavu juba neli korda edasi lükatud Mulgi uisumaratoni stardipauk antakse 12. veebruaril. Soodusregistreerimist on pikendatud 9. veebruarini. See tähendab, et neljapäeva õhtuni on uisumaratoni 50 ja 30 kilomeetri distantsistardimaks 15 eurot ja 10 kilomeetri puhul 10 eurot. Võistluspäeval on need summad 22 ja 15. Mõlemas voorus on noortele ette nähtud soodustused. Võistlustele saab registreeruda portaalis www.sportinfo.ee ja Viljandis Vaksali tänava kaupluses Klubisport.

«Meie plaanidesse kuulub veel uisunädal. Kui jääolud lubavad, algab see käesoleva nädala teisel poolel.» lisas Veiko Šmidt.

Viljandimaal selguvad suusahooaja esimesed meistrid kolmapäeval Holstre-Polli murdmaaradadel.

Siinse suusaklubi eestvõttel teoks saavate meistrivõistluste esimesel mõõduvõtul sõidetakse vabas tehnikas eraldistardist distantse, mille pikkus ulatub vanuseklassist olenevalt kahest kilomeetrist kümneni.

Paremad selguvad 14-, 16- ja 18-aastaste noormeeste ja tütarlaste vanuserühmas ning meeste ja naiste seas. Esimene võistleja saab Holstre-Polli tervisekeskuse suusastaadionil lähte kolmapäeval kell 15.30.

Maakonna meistrivõistluste peakorraldaja Tiit Tammemäe palub kõigil osaleda soovijatel end varem registreerida. 7. veebruari kella 21-ni on seda on võimalik teha e-postiaadressil tiit@viljandimaa.ee või helistades kella 20-ni Holstre-Polli tervisekeskuse adminstraatorile telefonil 436 7829.

Võistluse peakorraldaja ütlemist mööda muudab osalejate eelregistreerumine korraldajate töö tublisti kergemaks, ehkki viimasel hetke otsustajatele tehakse seekord veel erand ning võistluspäeval saab end kirja panna kella 15-ni, kui loositakse stardijärjekord.

Holstre-Polli keskuse tehnikajuhi ning sealsete suusaradade eest vastutava Tiit Tammemäe sõnul selgub võistlustrass kolmapäeva hommikul.
 

TEISIPÄEV, 7. veebruar

Koolisport. Kell 9.30 peetakse Viljandi spordihoones maakonna kuni kolmandate klasside poiste rahvastepalli esivõistlus.

KOLMAPÄEV, 8. veebruar

Koolisport. Kell 9.30 peetakse Viljandi spordihoones maakonna kuni kolmandate klasside tütarlaste rahvastepalli esivõistlus.

Suusatamine. Kell 15.30 algavad Holstre-Pollis maakonna murdmaasuustamise meistrivõistluste vabatehnikas peetavad sõidud. Lisainformatsiooni saab siit.

Käsipall. Kell 19 on Viljandi spordihoones Eesti meistrivõistlustel Viljandi HC vastane HC Viimsi / Tööriistamarket.

REEDE, 10. veebruar

Koolisport. Kell 10 algavad Viljandi spordihoones ja maagümnaasiumi saalis Eesti koolispordiliidu gümnasistide võrkpalliturniiri «Sadolin Cup» mängud.

LAUPÄEV, 11. veebruar

Võrkpall. Kell 10 algab Sürgavere spordihoones võrkpallisarja finaaletapp mees- ja naiskondadele.

Lauatennis. Kell 11 algab Suure-Jaani spordihoones Suure-Jaani valla seeriavõistluse neljas etapp. Turniiri juhendiga saab tutvuda siin.

Koolisport. Kell 10 jätkub Viljandi spordihoones Eesti koolispordiliidu gümnaasistide võrkpalliturniir «Sadolin Cup».

PÜHAPÄEV, 12. veebruar

Autosport. Kell 10 sõidetakse Raassillal Tarvastu autode jääraja avaetapp, kell 14 algavad sealsamas Tarvastu rahvakrossisarja sõidud. Võistluse juhendiga saab tutvuda siin.

Uisumaraton. Kell 12 antakse Viljandi järvel start kolmandale Mulgi uisumaratonile. Võistluse juhendiga saab tutvuda siin.

Võrkpall. Kell 13 kohtuvad Viljandi spordihoones Eesti naiste meistrivõistluste mängus Viljandi Metall ja TÜ/Eeden.
 

Eelmisel aastal kergejõustiku MM-il meeste kettaheites neljanda koha teeninud Märt Israel soovib olümpiamängudel tulla vähemalt kaheksa parema hulka, kuid võita teiste seas ka Gerd Kanterit.

«Olümpial võiks tulla vähemalt esikaheksa hulka,» sõnastas Israel miinimumeesmärgi ERRi spordiportaali rubriigile «10 küsimust», «Aga mida koht kõrgemal, seda parem.»

Teiste seas jahib Israel ka koondisekaaslase Gerd Kanteri skalpi. «Kunagi, kui Tallinnasse tulin ja koos temaga trenni hakkasin tegema, siis ta oli mulle eeskujuks,» seletas Israel. «Nüüd olen ise nii palju arenenud ja spordielus olnud, et püüan ise olla kellelegi eeskujuks. Kindlasti tahan talle ka ära teha.»

Mida tajub tantsupeol inimene, kes ei kuule? Ta tunnetab vibratsiooni ning näeb detaile, mida kuuljad sageli tähelegi ei pane.

Tõnis Kotsar on alternatiivmuusika peosarja «Piip Da Pupill» eestvedaja ning Tuhalaane küla säilimisele ja arengule kaasaaitamisele pühendunud mittetulundusühingu Suurekivi Serval juhatuse liige.

Küllap on ta rohkem tuntud kui DJ Mad Grandpa ehk Hull Vanaisa, kes on viimasel ajal hakanud keerutama plaate spetsiaalselt kurtidele ja vaegkuuljatele mõeldud tantsupidudel.

Vibratsioon ja valgus

Mullu Viljandis ja Tartus peetud esimesed peod on andnud inspiratsiooni neid ainulaadseid ettevõtmisi jätkata. Tõnis Kotsari pidudel käivad nii kuuljad kui kurdid ja vaegkuuljad. Viljandi klubis Puhas Kuld, mis praegu kannab Rubiini nime, jagati kuuljatele lehti, millel olid tähtsamad käemärgid, ning nii said kõik omavahel suhelda.

«Teisele peole Tartu rokiklubis tõi vaegkuuljate liidu esindaja sületäie kõrvatroppe, mis olid mõeldud kuuljatele kuulmiskahjustuse vältimiseks, sest muusika oli keeratud tükk maad valjemaks kui tavaliselt ning bassid olid eriti massiivsed,» jutustab Kotsar. Vaegkuuljate pidudel pannakse tavalisele süsteemile spetsiaalsed basskõlarid, mis kannavad vibratsiooni mööda klubi laiali.

Viljandis tuleb järgmine vaegkuuljatele mõeldud pidu 16. veebruaril, see on «Piip Da Pupilli» erisündmus. Oma õla paneb alla kogu sarja meeskond.

«Mu kunstnikust abikaasa Eve teeb selleks spetsiaalse visuaalikava ning trummarid Ringo ja Raido tulevad kahe trummikomplektiga lavale rütmi mängima,» selgitab Kotsar.

Kui muusikapala on näiteks kuus minutit pikk, leidub selle keskel 20-30-sekundilisi lõike, milles kõlab küll eriefekte, kuid bassilööki pole.

«Selliste kohtade peal ei mõista vaegkuuljad midagi teha,» räägib Kotsar. «Nad ei oska liikuda ja nuputavad, mis küll toimub — on ehk palas täielik vaikus? Seepärast tuleb peokava hoolikalt ette valmistada ja lugudest pikemad bassiliinita kohad välja lõigata.»

On näha, et tegija on asjast selges vaimustuses. Pole teada, et keegi teine Eestis midagi sellist korraldaks.

«Seda on endal huvitav teha,» kinnitab ta. «Ega neil olegi muid võimalusi tantsida.»

Kotsarile oli verstapostiks film kurdiks jäänud DJ-st Frankie Wilde’ist, kes pärast sügavat kuulmise kaotamisest põhjustatud meeleheitehoogu arendas välja tehnika, millega ta suudab endiselt muusikat mängida ja pidusid teha.

«See oli tohutu inspiratsiooniallikas ning sisendas veendumust, et kõik on võimalik,» räägib Kotsar. «Kui peaksin kuulmisest ilma jääma, siis nui neljaks, jätkan kuidagi ikka! Mulle on muusika ja pidude tegemine puhas kirg. Eriti kui saan pidutsemisvõimalust pakkuda ka teistele. Mille poolest siis vaegkuuljad teistest õieti erinevad? Nad on noored ja tahavad täpselt samuti pidutseda. Ja nad on valmis selle pärast isegi Tallinnast Viljandisse sõitma.»

Miks mitte korraldada niisugust pidu siis Tallinnas?

«Tallinnas on enamik suuremaid klubisid rahateenimise peal väljas ja eks nad karda läbikukkumist,» selgitab Kotsar. «Meil ei ole nende pidudega plaanis teenida.»

Kõrvaklapid ja mootorsaag

Teadupärast puutub suur hulk inimesi tööl kokku ülemäärase müraga. Arvatakse, et isegi kuni seitse protsenti inimesi kannatab tööst põhjustatud kuulmishäirete all. Mürast tingitud kuulmiskahjustus ongi paraku üks sagedasemaid kutsehaigusi.

Tugev müra hävitab sisekõrva rakke, kahjustab südant ja veresoonkonda ning aitab kaasa stressi tekkimisele. Kuulmiskahjustused on ka sagedasti tugevas müras viibivate DJ-de ja muusikute peamine kutsehaigus — nende kõrvad saavad kõvasti vatti.

«Eestis on väga vähe DJ-sid, kes kõrvatroppe kasutavad,» möönab Kotsar. «Mul on nad alati pidudel kaasas. Need pole tavalised, vaid spetsiaalsed, silikoonkummist ja keskel on peenikene auk. Järgmisel hommikul mul kõrvad enam ei vilista ega unda.»

Oma kuulmist soovitab ta kõigil hoolsasti hoida. Mürarikkas keskkonnas tööd tehes tasub igal juhul kasutada kõrvatroppe või -klappe. «Müra pärast võivad tekkida tasakaaluhäired.»

Tänaval omas maailmas kulgeva moodsa noore kõrvaklappidest võib muusika halvemal juhul kosta õige mitme meetri kaugusele.

«Üles kasvab kurt põlvkond, iPodi generatsioon,» vangutab Kotsar pead. «Nad kuulavad muusikat kohutavalt valjusti ja kõige hullemast võimalikust kanalist – punnkõrvaklappidest. Helilaine lajatab tundide kaupa otse kõrva.»

Kõrvaklapid on Kotsari kinnitust mööda võimelised andma välja 106 detsibelli. Võrdluseks olgu öeldud, et mootorsaag suudab tekitada umbes sama kõva müra, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Regulaarsed klubiskäijad võivad enam-vähem kindlalt arvestada ka mõningase siseorganite kahjustusega.

«Mängisin ükskord ühes müratasanduseta seintega klubis, kus bass oli nii üle keeratud, et süda läks sõna tõsises mõttes pahaks,» tunnistab DJ.

«Halba muusikat pole, on ainult halb kuulaja.» See mõte kuulub John Lennonile ja Tõnis Kotsar kirjutab sellele kahe käega alla.

Muusikat on ta kogunud 14. eluaastast peale. «Esialgu sai kuulatud vene vinüülplaate. Seniajani ajavad naerma Lääne staaride plaatidel olevad kirjad, kus tänatakse Volodjat ja Vasjat nende fonoteekide eest,» meenutab ta.

Aga just nendest plaatidest kasvas välja sügavam kirg. Arenguteel on ta läbinud nii pungi- kui black- ja death-metal’i perioodi. Omal ajal võis Tõnis Kotsarit näha ringi käimas mustas nahkmantlis, vööni juuksed mustaks värvitud. Läksid aastad ning ta avastas bassikultuuri ehk siis moodsamat masti tantsumuusika. Kuid sealt veeres veel kümmekond aastakest, enne kui Tõnis Kotsar otsustas ise pidusid korraldama hakata.

«Ma käisin vahepeal sügaval põhjas ära,» kõneleb ta rahulikult. «Nägu oli vastu maad. Tarvitasin  meeletult alkoholi. Ma ei kujuta praegu ettegi, kuidas oli võimalik nii palju juua.»

Elu kippus rappa minema, pere lagunema. Nelja aasta eest võttis ta oma viimase napsi ning hakkas august välja ronima. Tartust koliti Eve maakoju Tuhalaane külje alla.

«Ma olen väga tänulik oma naisele, kes andis mulle veel ühe võimaluse. Ta on olnud alati mu parim nõuandja ja toetaja,» ütleb mõtlikult Tõnis Kotsar, kes DJ-karjääri alustas alles 32-aastaselt. «Olen alati uskunud, et kõik on võimalik, lihtsalt tuleb kuskilt pihta hakata.»

Viljandimaal on ta koos naise ja nelja lapsega elanud neli aastat.  

«Lapsed kasvavad maal palju tervislikumas keskkonnas ja neil on ruumi ringi joosta,» on ta veendunud. «Miks siis Viljandimaa inimestest tühjaks jookseb? Olgem ausad, siin on väiksed palgad. Ja mida on noortel Viljandis õieti teha? Isegi noortekeskusest pole viimasel ajal midagi kuulda. Ma tõesti ei taipa, miks seda arendada ei taheta.»

Suurekivi Serval on ühendus, kes teeb koostööd mittetulundusühinguga Tuhalaane. Teiste hulgas oli idee rajada puidutöötuba. Selline, kuhu saaks tulla isa koos pojaga ning midagi oma kätega teha — küll enda tarbeks, küll teistele müümiseks. Ruumid on, aga sisustamiseks jääb raha puudu. Projektidest pole ka seni veel abi olnud. Idee on sellegipoolest jäänud.

«Elu on elamist väärt ja ma ei kavatse alla anda,» kinnitab Tõnis Kotsar optimistlikult. «Ma tean, kus ära käisin ja kuhu tagasi ei taha sattuda.»

Aga kust siis õieti tuli hüüdnimi Hull Vanaisa? Kas tema praegusest töökohast Jämejalal?

«Ei-ei,» naerab küsitav ja rehmab käega. «See nimi oli mul ikka varem.»

ARVAMUS
KÜLLIKI BODE,
tantsumuusika fänn ja Eesti vaegkuuljate liidu juhatuse liige
Ühelt poolt on mul väga hea meel, et selliseid üritusi tuuakse ka kuulmispuudega inimestele lähemale, teisalt on aga mure nende pärast, kelle kuulmine on alles — pärast diskot ei pruugi see enam nii hea olla.
Olen käinud ka ise väga palju kontsertidel, kus muusika on hästi vali, ja hiljem on kuulmine tükk aega kehvem kui muidu. Kui aga tantsuüritusel on inimesel kõrvade kaitseks tropid ja muusikat saab tajuda ka põranda vibratsiooni kaudu, siis miks mitte — pidutsegem!

Kalju Komissarov tutvustab oma orhideesid silmade särades. Neid lilli on tal kodus üle viiekümne ning kollektsioon täieneb pidevalt. Tema ja abikaasa Eve Pukk on orhideesid kodustanud 2007. aastast. Osa on tellitud kaugetest maadest, näiteks Taist.

Üht lemmikut nimetab Komissarov Trixpernum pumilum’i minivormiks. «Praegu ta ei õitse, aga tema väikesed, viiemillimeetrise läbimõõduga õiekesed on kihvtid,» kõneleb ta. Kuigi minivormid ei õitse kaua, on nad orhideekasvataja sõnutsi pilgupüüdjad.

Edukad vandataltsutajad

Sellest, et teatrimees kasvatab orhideesid, rääkis mulle kolleeg, uudistades Viljandi Selveris võrratu õiega lilli, mida saab kasvatada suurtes klaaspokaalides mulla või muu substraadita. Ta ütles, et kodus on neid teist korda õitsema saada raske ja enamasti see ei õnnestu, aga Kalju Komissarovil edenevat lilled kenasti.  

Eelkirjeldatud orhideesid nimetatakse vandadeks ning Kalju Komissarovi jutu järgi elavad need õhust ja armastusest. Vandad on tema kodus kinnitatud spetsiaalsete plastkorvikestega akna külge. Neid pikkade õhujuurtega taimi silmitsedes tundub esmapilgul, et õhust ja armastusest elamise müüt vastabki tõele.

Nii lihtne asi siiski ei ole: vett ja toitaineid ammutavad vandad aknalaual olevast vannist, milles epifüütsete taimede juuri leotatakse. Suvel, kui aurumine on suurem, tehakse seda iga päev, talviti kahe või kolme päeva tagant. Vastasel korral juured kuivaksid.

Orhideed võeti reisile

Eve Pukk ütleb, et üht taime üritasid nad kasvatada ka klaasanumas, aga paraku läksid juured mädanema ja see hukkus. «Ilmselt sai liiga palju niiskust,» arvab ta.

Vandad on perel õitsenud pidevalt, esimene kannab õisi juba neljandat aastat. Kalju Komissarovi arvates võib edu taga olla see, et taimed viiakse suveks verandale päikese eest kaitstud paika. Teadupoolest on orhideed ju alusmetsataimed, mis otsest päikest ei talu. Väljas saab vandasid nagu kord ja kohus piserdada, et tekitada neile meeldivat õhuniiskust.

Õues on Kalju Komissarovi jutu järgi õige õhk. Ühtlasi saavad vandad septembris vajaliku külmalaksu, mis ärgitab neid õiepungi moodustama ning oktoobrist jõuludeni õisi näitama. «Kui kõik õitsevad, on see väärt pilt,» kirjeldab Eve Pukk.  

Orhideehuviline möönab, et vandad pikalt üksi hakkama ei saa. «Puhkusereisile minnes peame leidma kellegi nende eest hoolitsema,» räägib Eve Pukk.

Kui vandasid oli kodus vähem, võtsid nad need pakitult reisile kaasa. «Kirjanduse järgi oleks võimalik osta lillepoest ampull, täita veega ja panna juure otsa. Nõnda imab taim vähehaaval vett ning peab nädala vastu,» teab naine rääkida.   

Kalju Komissarov rõhutab, et nende orhideed kasvavad kunstvalguses. Vastasel korral nad õisi ei näitaks, sest majal on kergelt toonitud peegelklaasid, mis väldivad selle suvist ülekuumenemist.

Kuukingade ja veenusekingadega on Komissarovil muret rohkem ning kõiki teist või kolmandat korda õitsema meelitada ei ole tal õnnestunud.

Pererahvas ei kaota siiski lootust, vaid katsetab ja ootab. Seda, kuidas orhideed käituvad, ei või Eve Puki sõnutsi kunagi täpselt teada ja just see ongi põnev. Ei ole kindel, millal orhideed pungad paotavad, ning uuemad võivad üllatada koguni õite värvi ja kujuga.

Tänavu puhkes pärast kolmeaastast kasvatamist õide vanda. Selgus, et selle õied on oranžid. Teist korda läks tänavu õitsema kambria. «Tal on pikad sorakad õiesarved, koguni 32 sentimeetrit tipust alla välja,» kõneleb teatrimees.

Eve Pukk möönab, et ka nendel on orhideesid, sealhulgas vandasid hukka saanud. «Alati ei ole aega nende eest hoolitseda. Meil on suur loomisjärgus aed, millele kulub soojal ajal palju energiat. Hoolt nõuavad ka lapsed,» pajatab naine. Praegu omandab ta kaugõppe vormis Räpina koolis aiandustarkusi.

Mõõdukas hoolitsus

Eve Pukk on märganud, et liiga suur hool ei pruugi orhideedele meeldida. Vahel on ta üritanud mõnda iga hinna eest õitsema saada ning proovinud kõikvõimalikke raamatutes soovitatavaid keerulisi nõkse. Õisi ei ole paraku tulnud. Alles siis, kui on asja lõdvemalt võtnud ja lilled veidi unarusse jätnud, on ta kastma minnes avastanud imearmsa õienupu.

Samasugust tendentsi on naine märganud rammutamise puhul. «Olen väetanud kord hoolikalt, kord nii kuidas jumal juhatab. Vahet ei ole. Mingil ajal andsin üle ühe kastmiskorra väetist. Kuukingad ei teinud sellest väljagi. Nad ei hakanud seetõttu lopsakamalt õitsema. Nüüd väetan siis, kui tunne tuleb,» pajatab orhideearmastaja.

Eve Pukk usub, et orhideedega ei ole nii palju hoolt kui paljude teiste toataimedega. Kui epifüüdid tahavad sageli vett, siis teisi orhideesid tuleb tema sõnutsi vähem kasta: suvel, kui aurumine on suurem, teeb ta seda korra nädalas, talvistel puhkeperioodidel, kui taim ei õitse, üle kahe nädala.

«Kasvatan neid spetsiaalses orhideemullas, aga usinad inimesed käivad metsas, korjavad puukoori, panevad sekka sütt ja korgipuru ning teevad ise segu,» räägib ta.

Kalju Komissarov tõdeb, et orhideed pakuvad õierõõmu peamiselt sügisel ja talvel — just siis, kui väljas on seda vähe. «Käin nende juurest läbi ning imetlen ikka ja jälle õisi,» on ta rahul.

Pererahvas nimetab end orhideede alal asjaarmastajateks ning kinnitab, et Viljandimaal leidub märksa suurema kollektsiooniga kasvatajaid.

Kalju Komissarovi arvates külastasime neid valel ajal. «Soojal ajal on aias hoopis rohkem näha. Kevadel alustavad õitsemist tulbid ja lilleilu jätkub hilissügiseni,» ütleb ta. Luban minna aeda uuesti kaema.

Sel ajal kui Eesti riigi juhid kaaluvad võlgades vaevlevale Kreekale abilaenu andmise plusse ja miinuseid, on Viljandist pärit 31-aastane Maris Aarna tunnistajaks sellele, kuidas tavalised kreeklased püüavad kriisiga hakkama saada.

Maris Aarna, kes elab Egeuse meres paikneval Lesvose, vanakreeka keeles Lesbose saarel, nõustus ka «Sakala» lugejatega jagama muljeid ja arvamusi, mida ta on kuulnud enda ümber elavatelt inimestelt.

Kord kõneles üks prooviküpsetaja, et ega spelta pannkookides eriti haakunud, aga kui need valmis said, söödi kõik kohe ära. Teine, kes oli speltajahust sagedamini küpsetanud, ütles selle olevat sepikujahu moodi.

Marjapirukas tulevat eriti hea, kui lisada taignale paar lusikatäit halvaad.
Katsetajate jutu järgi ei tule tervislikest jahudest saiakesed esimesel korral kõige kaunimad ja maitsvamad. Vanasõnagi kinnitab, et esimene vasikas läheb ikka aia taha.

Karksi-Nuia kultuurikeskuses lõpetas möödunud töönädala moeetendus «Noor moelooja», millel astusid äsja disainitud rõivastega lavale modellid 18 võistkonnast.

«Noore moelooja» projektijuht Eneli Põder rääkis, et leidus neid, kes varem olid teinud tugeva kava ja seekord läinud natukene lihtsama vastupanu teed. «Oli aga ka neid, kes olid eelmistel aastatel lihtsamalt teinud, kuid nüüd olid end tõsiselt kokku võtnud,» lisas ta.