Ugala teater on kaks nädalat olnud ööpäev läbi asustatud, sest 16 lavakunstikooli tudengit valmistuvad seal laupäevaseks bakalaureusetöö esietenduseks.

Üle paljude aastate võõrustab Ugala taas Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli tudengeid: XXIV lend toob siin lavale Tom Stoppardi näidendi «Arkaadia». Noorte juhendaja ja näidendi lavastaja on Hendrik Toompere juunior, kes tegi omal ajal XIII lennu koosseisus lõputöö samuti Viljandis.

Et ükski lavastus ei sünni laval proove tegemata, on Tallinnas õppivad noored kolinud kolmeks nädalaks Viljandisse. Ugala maja on saanud nende koduks, kus nad töötavad, puhkavad ja isegi ööbivad.

«Sakala» külaskäigu ajal oli tudengitel läbi saanud pool prooviperioodist. Puhkepausi ajal oli nõus oma muljeid jagama kuus tulevast näitlejat: Mait Joorits, Liisa Pulk, Mihkel Tikerpalu, Jüri Tiidus, Marta Laan ja Hendrik Toompere juunior juunior.

«Arkaadia» esietenduseni on jäänud vaid loetud päevad. Kas kolme nädala pikkusest prooviperioodist teile piisab või jääte ajahätta?

Hendrik Toompere jr jr: «Arkaadia» proovid algasid meil tegelikult juba detsembris,  tegime neid Tallinnas Draamateatri ruumides. Seal töötasime proovisaalis, nii et Ugalasse tulles läksime kohe lavale.

Aga alati jääb vist viimse hetkeni tunne, et lavastus ei ole valmis. Ja tegelikult ta ei peakski kunagi päris valmis saama, vaid peaks jääma arenema.

Esmaspäeval Viljandi maagümnaasiumis haridusminister Tõnis Lukasele küsimusi esitanud õpilased ja õpetajad väljendasid Viljandisse ühisgümnaasiumi loomise plaani suhtes kõhklust.
Pärast ligi kahetunnist kohtumist haridusminister Tõnis Lukase ja Viljandi linnavolikogu esimehe Tarmo Loodusega korraldas Viljandi maagümnaasiumi õpilasomavalitsuse president Agnes Alas väikese küsitluse.

«Kes on ühisgümnaasiumi loomise poolt? Kes on vastu?» küsis Alas saalilt. Eitavalt vastas rohkem kui pool saalisistujatest.

Praegusi õpilasi paneb kõige rohkem muretsema see, millised õppesuunad on tulevases gümnaasiumis, mille alusel valitakse sinna pedagooge ja kas kõigile soovijatele jagub koolis kohti.

12. märtsil kell 17.04 teatati elumaja tulekahjust Tarvastu vallas Marjamäe külas.

Päästjate saabudes põles puidust elumaja lahtise leegiga ning osa katust oli sisse kukkunud.

Päästjad kustutasid põlengu, elumaja hävis tulekahjus. Inimesed kannatada ei saanud.

Tulekahju tekkepõhjus on selgitamisel.

Reedel kell 16.20 teatati häirekeskusele tulekahjust Viiratsi vallas Ruudikülas. Kui päästjad kohale jõudsid, põles kahekorruselise puithoone eesruum, milles asusid saun ja garaaž.
Tulekahjus said kannatada esiku välisvooder ja katus, ülejäänud hoonel oli suitsukahjustusi.

Menetlusinspektori sõnul sai tulekahju arvatavasti alguse maja seina äärde pandud plastmassnõust, milles olid kustumata söed ja tuhk.

Päästeteenistus juhib tähelepanu, et koldest võetud tuhal peab enne minemaviskamist laskma korralikult maha jahtuda. Selleks tuleb metallämber või muu mittepõlevast materjalist anum tuhaga panna eemale süttivatest materjalidest ning oodata, kuni tuhk ja söed on täiesti jahtunud. Jahtumata tuha panek kilekotti või plastmassämbrisse on ohtlik.

Pühapäeval kell 13.18 teatati politseile, et Viljandis Tartu tänaval asuva osaühingu kontoriruumist on kadunud seif koos 100 000 krooniga.

Politsei ja piirivalveameti pressiesindaja Maimo-Lii Paloveri sõnul oli seif seina seest välja lõhutud ja ära viidud.

Reedesel võistlusel «Eesti laul» võiduloo esitanud bändi Malcolm Lincoln taustalauljate gruppi Manpower4 kuulub ka saatest «Eesti otsib superstaari» finalistina tuntuks saanud Suislepa noormees Jaanus Saago.

Noormehed rääkisid, et lootsid neljandat või viiendat kohta, kuid võitu ei osanud nad oodata.

«Võib-olla selles meie edu peituski, et me polnud võitmise nimel pinges ja võtsime võistlust vabalt,» ütles Jaanus Saago.

Ta tundis varasemast ajast bändi solisti Robin Juhkentali. Superstaarisaate võtete ajal nende sõprus süvenes ning Juhkental kutsuski Saago endaga esinema. Lisaks neile laulavad kaasa Mikk Pedaja, Andrei Ostoba, Kristjan Knight ja kitarristina Madis Kubu.

Malcolm Lincolni võiduloo «Siren» kohta ütles Saago, et ennustuste järgi võib see Oslos saada kõrge koha, kuid samamoodi võib ka täiega põruda.

Reedel oli «Sireni» peakonkurent Lenna Kuurmaa esitatud muinasjutuline «Rapunzel», mis teise võistlusvooru telefonihääletuses poistebändi loole alla vandus.

Malcolm Lincolni nimi pärineb aastatetagusest saatest «Kes tahab saada miljonäriks», kus üks võistleja pakkus kunagise president Abraham Lincolni eesnimeks Malcolm.

Aasta keeleteo peaauhinna sai Kihnu aabits «Aabets», rahvahääletuse auhind läks Sergei Metlevile.
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis esmaspäeval Paalalinna gümnaasiumis pidulikul emakeelepäeva üritusel kätte auhinnad 2009. aasta keeleteo võistluse laureaatidele.

Konkursile esitatud tegude ja tegijate hulgast valis Emakeele Seltsi juhatus hindamiseks kuus kandidaati. Nende seast tegi oma valiku praeguse haridus- ja teadusministri juhitav komisjon, kuhu kuulusid kõik taasiseseisvunud Eesti haridusministrid.

Ministrite hinnangul vääris peaauhinda «Aabets», mille on koostanud Külli Laos, Reene Leas ja Evi Vesik. 80-leheküljeline raamat toetub legendaarse Kihnu keeletarga Theodor Saare materjalidele ning seob kihnu murdekeele kihnulike ütlustega sealse olustikuga.

Tõnis Lukase sõnul oli valiku tegemine ka seekord raske, sest peaauhinna väärilisi tegusid oli palju.

«Olen alati pidanud ajalooliste murrete kui piirkondlike keelte olemasolu Eesti kultuuri rikkuseks,» ütles Lukas. «Need, kes armastavad oma kohalikku keelt ja kultuuri, peavad oluliseks ka isamaalisi väärtusi. Isamaa algabki kodust ja oma koduarmastuses on Kihnu rahvas olnud väga ettevõtlik. See kaalus seekord žürii arvates üles teiste kandidaatide pingutused.»

Rahvaauhinna puhul sai igaüks otsuse tegemises kaasa lüüa. 10. märtsini oli võimalik oma toetus ühele kandidaadile anda haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel ja e-posti teel, samuti saates või tuues tavakirja ministeeriumisse.

2009. aasta keeleteo tegijaks hääletas üldsus Sergei Metlevi, kelle puhul hinnati eesti keelt ja Eesti keelepoliitikat toetavate seisukohtade avalikku esitamist ning eesti keele õppimise ja oskamise tähtsust rõhutavaid avalikke seisukohavõtte.

Tänavu on peaauhinna suurus 25 000 krooni, millele lisandub raamatupoe kinkekaart väärtusega 10 000 krooni. Rahvaauhind on raamatupoe 10 000-kroonine kinkekaart.

Aasta keeleteo auhinda anti välja neljandat korda. Sellega tunnustatakse eelmisel aastal eesti keelele suurimat avalikku toetust ja tähelepanu toonud tegu ning selle tegijat. Konkursi lõpuürituse korraldasid Viljandi Paalalinna Gümnaasium, Emakeele Selts ning haridus- ja teadusministeerium.

Kuigi teravilja hind jääb ennustuste järgi tänavu madalaks, ei lase Viljandimaa põllumehed end külvi kavandades sellest heidutada.
Viiratsi valla Koorti talu peremees Riho Hint tegi juba möödunud suvel otsuse panna mullusest külvipinnast pool tänavu heintaimede alla. Seega külvab ta teravilja ja rapsi 200—210 hektarile.

«Sügiseks ennustatakse praegusest veelgi madalamat vilja hinda,» teadis peremees.

Samal ajal on väetis talve jooksul tugevasti kallinenud. Riho Hindi hinnangul said need, kes väetise oktoobris ja novembris ära tellisid, tonni umbes tuhat krooni odavamalt. «Ilma väetisteta tuleb saak veelgi väiksem,» pidas ta ostmist paratamatuks.

Hint arvas, et põllumehed jätavad külvist välja ennekõike odra, mis on tema sõnul hetkel põlu all. Koorti talul on seda veel paarsada tonni müümata.

«Seegi on kahe otsaga asi: kui kõik vähendavad odra külvipinda, tuleb sellest puudus ja hind tõuseb,» arvas talunik. «Pealegi ei tea me ette, milliseks kujunevad hinnad Euroopa Liidu turgudel.»

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli õppetalu direktori Riho Kala sõnul ei saa põllukultuure kasvatades mis tahes suuri muudatusi kergel käel teha.

«Kes on teravilja külvanud, ei hakka ju kehva hinna pärast selle asemel kohe köögivilja kasvatama,» ütles ta. «Vaatame, mida tuleval sügisel ilmselt soodsamalt müüa saab.»

Kala hinnangul on raps üks kultuure, mille kasvatamisele maksab rohkem keskenduda.

Direktori ütlemist mööda tuleb külviplaane tehes vaadata ka seda, milliseks kujunevad põlluharimise kulud. «4600 krooni on kompleksväetiste hinnaks palju, see võiks jääda 2000—2200 krooni tasemele,» lausus Kala.

Taimekaitsevahendite hinnad seevastu on tema arvates normaalsed.

Kolga-Jaani valla Eeriksaare talu peremees Märt Laansalu nõustus Riho Kala seisukohaga, et praegused madalad hinnad on mööduv nähtus.

«Kui keegi oskaks ette öelda, milline on odra hind 2011. aasta märtsis, võiks ju külvpinda tõesti veidi vähendada,» arutles Laansalu.

«Põllumajanduses on protsessid pikaajalised ja suuri pöördeid teraviljakasvatuses praegu teha ei maksaks.»

Teravilja ja rapsi külvipinda Eeriksaarel siiski mõnevõrra vähendatakse, kuid seda keskkonnasõbraliku tootmise nõuete tõttu, mis näevad ette suuremal pinnal ristiku allakülvi. Teravilja ja rapsi külvatakse umbes 800 hektarile.

Laansalu peab rapsi endiselt kasvatamist väärivaks kultuuriks, sest õlikaalika seemne hind  on hea. «Väetiste hinnad on eelmise aasta lõpuga võrreldes kõvasti kasvanud, aga see on igakevadine asi,» lisas talunik.

Tarvastu valla Kabelimäe talu peremees Enno Feldveber pidas tõenäoliseks, et tänavu vähendab odra külvipinda enamik põllumehi, kes seda müügiks on kasvatanud, loomapidajad aga kasvatavad seda söödaviljaks.

«Mina külvan otra poole vähem kui mullu,» lausus Feldveber. Kabelimäel ootavad 500 hektaril kevadet taliraps, -rukis ja -nisu. Kevadel külvatakse 1000 hektarile suvinisu ning 500 hektarile otra ja kaera. Ülejäänud pind läheb ristiku alla või jääb mustkesaks.

Linnavalitsuse ettevõtluskomisjon ootab ettepanekuid ettevõtjate tunnustamiseks.

16. aprillini on kõigil asutustel, ettevõtetel, organisatsioonidel ja füüsilistel isikutel võimalik esitada ettepanekuid, tunnustamaks ettevõtjaid, kes on oma tegevusega eelmise aasta maist tänavu aprillini kaasa aidanud Viljandi majanduselu edendamisele.

Ettepaneku põhjenduseks võib olla valminud uus või restaureeritud ehitis, heakord ja välisilme, sponsorlus ja heategevus, ettevõtte edulugu, silmapaistva funktsiooniga ettevõte, panus miljööväärtuse rikastamisse, hea teeninduse tase ning muul viisil positiivselt silma paistnud saavutus.

Ettepanekuid tiitli Viljandi ettevõte 2010 saaja kohta võivad teha kirjalikult kõik ettevõtjad, linnakodanikud, kodanikeühendused ja -liidud, ühingud, organisatsioonid, riigiasutused, ettevõtluskomisjoni liikmed ja nii edasi.

Arvesse võetakse kirjalikke ettepanekuid, milles on esitaja nimi ja kontaktandmed ning märgitud ettevõtte(te) esitamise põhjendus. Ettepanekud on võimalik esitada ajavahemikul 16. aprillini Viljandi linnavalitsusele posti teel või tuues käsipostiga aadressil Linnu tänav 2, 71020 Viljandi.

Ettepanekuid saab teha ka interneti vahendusel aadressil www.viljandi.ee esilehel oleva banneri kaudu.

Järgmisel nädalal Viljandi linnaraamatukokku ei pääse, sest kõik töötajad on nädalapikkusel palgata puhkusel ja asutuse uksed on lukus.
Linnaraamatukogu juhataja Evi Murdla sõnul on asutuse eelarves ette nähtud, et kõik töötajad peavad võtma sel aastal kümme palgata puhkuse päeva. Et samal ajal kokku hoida elektri-, kütte- ja veekulu, otsustati asutus nädalaks sulgeda.

Murdla selgituse kohaselt tuleb ka järgmisel poolaastal raamatukogu nädalaks sulgeda, et ettenähtud eelarvega aasta lõpuni vastu pidada.

Juhataja kinnitust mööda ei maksa lugejatel karta, et järgmisel nädalal saab raamatute tähtaeg täis, kuid neid pole võimalik tagastada. «Laenutusprogramm on juba mõni aeg tagasi selliselt seatud, et järgmisel nädalal ei lõpe ükski tähtaeg,» selgitas ta.

Kui Tallinna tänaval asuv linnaraamatukogu on 15.—21. märtsini suletud, siis selle Männimäel asuv filiaal jääb avatuks. «See on mõeldud neile, kel on nädala jooksul kindlasti vaja raamatukoguteenust kasutada,» lisas Murdla.

Kolmandat aastat peetava «Teeme ära!» aktsiooni eesmärk on kutsuda 1. mail inimesi talgutele, mille tulemusena peaks Eesti muutuma puhtamaks ja ilusamaks.
Kui esimesel aastal keskenduti prügi kokkukorjamisele, siis tänavu on kavas näiteks võsa raiuda ja muinsuskaitse all olevate ehitiste ümbrust puhastada.

«Teeme ära!» talgupäeva Viljandimaa koordinaator Hannes Unt, milliseid töid tänavu 1. mail Viljandimaal teha saab?

Korraldajad ei taha piiranguid panna ühelegi heale mõttele ning igaüks saab välja tulla just selle talguideega, mis tema arvates 1. mail kõige rohkem ärategemist väärib. Üritusel saab kaasa lüüa kas talgujuhi või talgulisena. Talgupäeval osalemiseks on praegu kaks varianti. Esimene võimalus on valida «Teeme ära!» kodulehel üles pandud talgutest endale sobivaim ja end sellele registreerida. Teine võimalus on hakata talgujuhiks. Sellisel juhul saab ise idee välja pakkuda.

20. märtsil kell 12 korraldavad «Teeme ära!» organiseerijad Viljandis pärimusmuusika aidas infopäeva, kuhu ootame kõiki neid huvilisi, kes soovivad hakata talgujuhiks. Samuti võivad tulla need inimesed, kes ehk ise talguid juhtida ei soovi, kuid huvituvad 1. mai ettevõtmisest.

Milliseid talguid võiks 1. mail osalejatele välja pakkuda? Kui keegi soovib oma eramaja juures kuuri lammutada, siis kas seda tööd võib ka pakkuda?

Ma ei tea, kas tavaline talguline haarab sellisest ideest kinni, sest kellegi aias oleva kuuriga tema huvid eriti ei haaku. Kui aga kuuriomanik leiab sõpruskonna, kellega see lammutustöö 1. mail ette võtta, võiks selle ikkagi meie kodulehel registreerida. See annab võimaluse teistega samal päeval justkui samas taktis hingata ning tunde, et ühiselt on Eestimaad ilusamaks tehtud.

Kui selline kuurilammutamine talgutena registreerida, kas siis pole ohtu, et 1. mail on aiaväravas mitukümmend inimest, kes tahavad tööd teha?

Seda ohtu ei ole, sest 1. mail lähevad inimesed tööd tegema sinna, kuhu nad on varem registreerunud, ning kõikide talgute juures on kirjas, kui palju sinna inimesi vajatakse. Mingit anarhiat tekkida ei tohi.

Milliseid talguid võiks välja pakkuda?

Kindlasti tasub vaadata oma koduümbruse kaitsealuseid objekte ning uurida, kas seal on  midagi silma riivavat. Võimalik oleks ju korrastada parke, kalmistuid, kaitsealuseid hooneid, puhastada võssakasvanud terviserada või remontida rahvamaja läbitilkuvat katust. Üks talgupäeva korraldajaid on riigimetsa majandamise keskus ja tema on välja pakkunud üsna palju võimalusi.

Millal ja kuidas osaleja sobivaid talguid valida saab?

Kõik talgud registreeritakse «Teeme ära!» kodulehel internetis ning seal saabki osaleja nende vahel valida. Vaadata saab ka seda, millega talgulist meelitatakse. Pakutakse näiteks suupisteid, pillimeest või õhtust sauna.

Suur hulk talguid on juba praegu leheküljel üleval, kuid 1. aprillist peaks valikut tublisti juurde tulema. Seda võib lisanduda ka aprilli jooksul.

Kui suurt hulka talgulisi sel aastal oodatakse?

Osalejate arvu on väga raske prognoosida, sest see sõltub palju ilmast ja talgujuhtidest ehk siis milliseid töid välja pakutakse ja kuidas see inimestele korda läheb. Isiklikult loodan kümnete tuhandete eestimaalaste osavõttu.

Viljandi linnapea Kalle Jents ja haridusminister Tõnis Lukas kirjutasid teisipäeval alla ühiste kavatsuste kokkuleppele, mille tulemusena peaks Viljandis 2011. aasta 1. septembril tööd alustama riigigümnaasium.
Uue kooli sünd tähendaks, et Viljandisse tekib kool, kus antakse ainult keskharidust, ning kolmest praegusest gümnaasiumist saavad põhikoolid.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kui optimistlik te uue gümnaasiumi loomise osas praegu olete?

Need, kes soovivad ühtset gümnaasiumi ja piirkonna põhikoolide ellujäämist, võivad olla väga optimistlikud. Loomulikult on selleks vaja veel Viljandi volikogu ja vabariigi valitsuse otsust, kuid läbirääkimistega liigume selgelt selles suunas, et uus gümnaasium sünniks.

Praegu teevad tööd asjatundjad ning neil on juba välja pakkuda ettepanekud tunniplaani ja ruumilahenduse kohta. See gümnaasium tuleb eeskujuks paljudele teistele omavalitsustele ning edaspidi suudab Viljandi pakkuda gümnaasiumihariduse kvaliteedis kindlalt konkurentsi Tallinnale ja Tartule.

Kas uue gümnaasiumi tekkimise tõttu peavad hirmu tundma teised Viljandimaa omavalitsused, kus praegu on gümnaasium?

Hirmu oleksid need omavalitsused ja koolid pidanud tundma siis, kui Viljandi poleks sellist otsust teinud. Kolm linnas tegutsevat ja omavahel võistlevat gümnaasiumi töötaksid edaspidi veel suurema pumbana ning tõmbaksid maakonna põhikoolid õpilastest tühjaks.

Täistsükli gümnaasiumid (I—XII klass — M. S.) on juba praegu sisuliselt lõpetanud Valuoja kooli tegevuse. Edasi oleks areng viinud selleni, et paljud teised maakonna põhikoolid oleksid linnale õpilasi kaotanud, sest vanemad oleksid ikka soovinud oma lapse juba väga varakult viia sellesse kooli, kus saab õppida kuni gümnaasiumi lõpuni.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise mõte ongi selles, et maakonna keskus ei tõmbaks väikestest koolidest õpilasi ära. Viljandis tehtavad sammud annavad teistele maakonna koolidele elujõu.

Kuidas peaks Viljandis avatav kool mõjutama selliseid väikseid maakonna koole, kus on gümnaasiumiosas vaid kolm klassi ja igas õpib ehk 15 last?

Laste vähesus on probleem niikuinii ja seda ei muuda. Võin aga öelda, et kui Viljandisse ei tehtaks üht puhast gümnaasiumi, antaks tulevikus maakonnas keskharidust vaid Viljandis. Nüüd on ikkagi reaalne võimalus, et alles jääb üks gümnaasium Põhja-Viljandimaale ja üks Lõuna-Viljandimaale.

Kui Viljandisse rajatakse riigigümnaasium, siis kas teistel koolidel on põhjust karta, et neilt võetakse raha vähemaks, sest ministeeriumil on tarvis rahastada endale kuuluvat kooli?

Kindlasti mitte. Teised ei pea ennast ohustatuna tundma. Tegelikult pole ju tegemist millegi uudsega: riigil on praegugi Eestis neli gümnaasiumi ülal pidada. Viljandi gümnaasiumi jaoks ei võeta raha teiste arvelt.

1. märtsil läks pikaks ajaks vanglasse 37-aastane Vjatšeslav Smirnov, kes oli juba 2006. aastal politseile kokaiiniäriga vahele jäänud.
Smirnov, keda kuritegelikes ringkondades ka Sauruse nime all tuntakse, peab kohtuotsuse kohaselt trellide taga olema kuus aastat ja kuus kuud. Sellest kolm aastat mõisteti talle seekordse kuriteo eest, ülejäänud aeg on aga olnud tingimisi karistusena ootel 2004. aastast. Toona jäi Smirnov Viljandi maakohtus süüdi kokaiini, kanepi ja ecstasy tablettidega kaubitsemises.

Ehkki kokaiiniäri avastamine on ülejäänud narkootikumidega võrreldes raskem, sest kalli hinna tõttu tarvitab seda ainet enamasti jõukas ja üsna kinnine ringkond, tabas politsei Smirnovi uuesti just kokaiini ostmiselt ja müümiselt.

Kohtuotsuse järgi ostis Smirnov 2006. aasta septembris Viljandis 20 grammi kokaiini, millest andis 27. septembril Männimäel 8,01 grammi edasi Kristo Voikarile. 30-aastane Voikar viis kümnesse minigripp-kilekotti jagatud valge pulbri koju ja peitis elutoa sektsioonkappi lauamängude karpi, kust politseinikud selle paar päeva hiljem üles leidsid.

Seda, kellelt Smirnov narkootikumid oli soetanud ja mis ülejäänud 12 grammist sai, ei suutnud uurijad kindlaks teha.

Kui Smirnovil tuleb aastateks trellide taha minna, siis varem karistamata Voikar pääses ühe aasta ja nelja kuu pikkuse tingimisi vangistusega.

Karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane kolme aasta jooksul toime uut kuritegu. Lisaks mõistis kohus kummaltki mehelt välja 10 875 krooni sundraha.

Eile Viljandis alanud tasuta koolitus «Ilupuude ja põõsaste kasutamine talude ja kinnistute haljastamisel» tõi kokku erakordselt palju huvilisi, kuid paraku ei pääsenud enamik neist loengule.
Mitu naist kurjustas, et kohaletulnuid on petetud ning kurvad olid kõik, kel ei õnnestunud osa saada Räpina aianduskooli õpetaja Andres Vaasa loengust.

«Olen ikka väga nördinud ja pettunud,» ohkas viljandlanna Leena Rennit.
Ühtekokku oli neid, kes loengule ei mahtunud, vähemalt kolmkümmend.

Koolitusruumi ukse taha olid inimesed tulnud kolmapäevases «Sakalas» ilmunud loo ärgitusel. Kahjuks ei olnud selles märgitud, et vajalik on registreerimine, sest kaubamaja ülemisel korrusel asuvasse koolitusruumi mahub kõigest 25 inimest.

«Meie kooli kodulehel ja «Sakalas» varem ilmunud kuulutuses oli eelregistreerimise tingimus märgitud,» ütles koolituse korraldaja Eda Gross Räpina aianduskoolist.

Ruumipuuduse kõrval oli tema selgitust mööda teine põhjus, miks ei saanud rohkem inimesi kuulama võtta, see, et Euroopa Liidu ja Eesti riigi rahastava koolituse puhul kontrollitakse väga täpselt tingimuste täitmist.

Eda Gross oli juba eelmisel päeval pidanud registreeruda soovivatele inimestele ütlema, et kohti enam pole. Paraku olid paljud helistajad sellist uudist kuuldes väga kurjaks muutunud. «Öösel ma ei maganud, mõtlesin ainult, mis täna saab,» ohkas Gross. «Mul on tekkinud olukorra pärast väga kahju,» lisas ta.

Üsna mitu inimest oli koolituse pärast maakohtadest linna sõitnud.
«Küll on kurb, et koolitusele ei saanud,» kahetses üks särasilmne naine, kes oli tulnud Pärnumaalt.

Rohkem kui 30 aastat tagasi Räpina kooli lõpetanud Anne Soomre-Sepp ütles, et oleks tahtnud kuulda noore Räpina mehe suust aianduse uuematest suundadest. Paraku jäi temagi sellest võimalusest ilma.

Eda Gross lubas, et augustis või septembris tehakse soovijatele uus kursus, sedapuhku tasuline. «Õpetaja Andres Vaasa ajagraafik on väga tihe ja varem pole võimalik,» selgitas ta.

Kohalviibijad asusid uuest võimalusest kuuldes kohe registreerimislehte täitma. See, kus koolitus aset leiab, pole esialgu veel selge.

«Lauluväljakule mahuksid kõik ära,» lausus üks naine, enne kui suletud ukse tagant minema asutas.

Kolmapäeval avati Suure-Jaani linna piiril jäätmejaam, mis teenindab valla inimesi kolmel nädalapäeval.

Valla avalike suhete spetsialisti Leili Kuuse teatel valmis jäätmejaam keskkonnainvesteeringute keskuse ja valla rahaga ning selle ehitas osaühing Silindia.

Neljapäeviti, reedeti ja laupäeviti võetakse jaamas vastu ohtlikke jäätmeid, vanapaberit ja pappi, pakendi- ja metallijäätmeid, ehitus- ja suuremõõtmelisi jäätmeid, klaasi, vanu rehve, olmeelektroonikat, eterniiti ning aia- ja haljastusprahti.

Jäätmete kaalumiseks on jaamas võimas platvormkaal. Enamiku jäätmete vastuvõtt on tasuta, kuid eterniidi ja suuremõõtmeliste esemete, näiteks mööbli äraandmise eest tuleb maksta. Segaolmejäätmeid vastu ei võeta, neid kogutakse otse kodumajapidamistest.

2012. aastani haldab jaama aktsiaselts Epler & Lo­renz, kes korraldab jäätmete vastuvõtu ning nende edasise käitlemise. Jäätmejaamas on tööl jäätmete vastuvõtja, kes teenindab ja nõustab inimesi.

Möödunud kolmapäeval leidis Viljandi maavalitsuses aset maakonna omavalitsuste ja noortekeskuste ja -tubade noorsootöötajate ning huvijuhtide infopäev, kus oli kõne all hulk teemasid.
Viljandi maavalitsuse noorsootöö peaspetsialist Riina Tootsi rääkis noorte osaluse tähendusest ja tähtsusest nii noorsoopoliitikas ning tutvustas noorte osaluse parandamiseks Viljandimaal ette võetavaid tegevusi.

Samuti kajastas Tootsi lühidalt maakonnas korraldatavat avatud noortekeskuste projektikonkurssi. Tänavu toetab riik Viljandimaa noortekeskusi ja -tube selle kaudu ligikaudu 197 100 krooniga.

Külli Salumäe Viljandi kultuuriakadeemiast tutvustas infopäeval maakonna õpilasesinduste arendusprojekti küsitlust, mida teevad lähiajal koolides akadeemia tudengid.

Noorte kaasamisest rääkides rõhutas ka Külli Salumäe, et noortega ei tohi kaasamist mängida. Õpilased peavad tunnetama, et tegutsetakse nii õpilaste kui koolipersonali ühiste eesmärkide nimel, et sõlmitud kokkulepped toimivad. «Noorte peamine soov ja palve täiskasvanutele seisnebki selles, et kui meie, täiskasvanud, oleme noori ärgitanud midagi tegema, milleski kaasa lööma, siis noorte tegutsema asumisel ei tohiks me neile kandadele astuda või alt ära hüpata, kui nad meilt tuge ja abi vajavad," lisas ta.

Mittetulundusühingu Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus tegevjuht Heli Erik andis ülevaate ühenduse tegevusest ning tegi kokkuvõtte maakondlikest avatud noortekeskuste projektikonkurssidest. Karksi-Nuia noortekeskuse juhataja Indrek Palu jagas infopäevast osavõtjatele oma kogemusi noorsooprojektide rahastamisvõimaluste kohta. Mati Nuut mittetulundusühingust Kalevite Kange Rahvas kutsus koole ja noortekeskusi osa saama elava ajaloo õppest.

Are Tints Viljandimaa noortekeskusest tutvustas käimalükatavat maakondlikku õpilasmaleva projekti ning keskuse juhatuse liige Mart Saar rääkis lühidalt 20.-27. märtsini peetava Viljandi noortenädala programmi.

Noortenädala kohta leiab huviline täpsemat teavet veebilehelt.

Kolga-Jaani valla tänavuse eelarve suurus on 26,88  miljonit krooni ja 6,07 miljonit sellest kulub investeeringuteks.
Möödunud aasta detsembris alustati Kolga-Jaani sotsiaalmaja ja perearstikeskuse ehitamist. Nimetatud tööde tegemiseks kuluvast rahast 3,4 miljonit tuleb Ettevõtluse Arendamise sihtasutuselt omavalitsuste investeeringutoetuste kava toetusena ja omaosaluse katab vald võetud laenu arvelt.

Investeeringu summata jääb eelarve suuruseks 20,81 miljonit, mis on  mullusest esialgsest eelarvest 7,5 protsenti väiksem. Vallavolikogu ja -valitsuse kulud on kahanenud 9 protsenti.

«Suuri kärpeid tehti vallavalitsuse summas möödunud aastal, kui personalikulud vähenesid 11,6 protsenti,» ütles vallavanem Kalevi Kaur. Volikogu esimehe hüvitis vähenes aasta algusest viiendiku võrra.

Tänavuses eelarves esialgu personalikulude kärpeid planeeritud pole, kuid vallavanema sõnul ei välista see, et neid majanduslikust olukorrast lähtuvalt ei tehta.

«Et vallavanema töötasu ei ole Kolga-Jaani vallas nähtus iseenesest, siis vähendatakse seda vastavalt vajadusele koos teiste töötasudega,» selgitas Kaur.

Teehoiuks ettenähtud 183 700 krooni on valla teede lumetõrjeks kulunud, aga see ei tähenda vallavanema sõnul, et suvised hooldustööd tegemata jääksid.

Valla laenukoormus oli aasta algul 4,49 miljonit, millele veebruaris lisandus 2,1 miljonit sotsiaalmaja ja perearstikeskuse ehituse omaosaluse katteks.
Vallaelu toimib

«Kuigi käesoleva aasta eelarve on pingeline, on hea meel, et kõik meie allasutused töötavad edasi ning valla lastele on lasteaias käimine tasuta, kaasa arvatud toit ning põhikoolide lapsed saavad tasuta lõunale lisaks tasuta oote,» rääkis vallavanem. «Toetame võimaluste piires mittetulundusühingute tegevust ja kaasrahastame nende projekte.»

Eelarve kuludest läheb suurem osa haridusele ja sotsiaalsele kaitsele, vastavalt 10 957 359 ja 8 530 287 krooni. Tulu annavad toetused riigilt ja riigiasutustelt, samuti maksud ning kaupade ja teenuste müük.

Juba 14 aastat on Eestis tähistatud emakeelepäeva ja 11 aastat on see olnud riiklik tähtpäev. Rahvusliku enesemääramise üks tähtsamaid tunnuseid on emakeel ja kui rahvas on väike, tuleb tal oma keelt eriti au sees pidada.
14. märts, mil sündis Kristjan Jaak Peterson, on emakeelepäevaks hea valik hoolimata vastuolulisest tõsiasjast, et kirjamehe ema oli läti ja leedu verd.

Vaevalt leiaksime oma kultuuriloost, mis sai alguse enamasti saksa päritolu estofiilide õhutusel, sobivama inimese, kelle kuju kaudu saaks noori ärgitada oma emakeelt hoidma ja hindama.

On ju Kristjan Jaak Petersonil palju tänapäeva rokitähtedega sarnaseid jooni. Võtkem või tema eestistatud ja omal ajal uudselt kõlanud luuletajanimi. Tema käitumine oli vahel skandaalimaiguline, ent vaieldamatult oli ta andekas ja tema looming isikupärane. Nagu nii mõnelgi tänapäeva kuulsusel oli tema elu lühike, ent ere.

Samuti on Kristjan Jaak Petersonil oma menuk, mille järgi teda kõik tunnevad. Luuletusest «Kuu» tuttavad read «Kas siis selle maa keel/ laulutuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?» on kaunistanud paljude koolide eesti keele klassi stendi. See küsimus annab kõige paremini edasi ka emakeelepäeva mõtet.

Võttes arvesse, et Peterson õppis Ameerika põlisrahvaste dialekte ja valdas vanu kultuurkeeli, on tema armastus eesti keele vastu eriti tähelepanuväärne. See on kindel märk, et maailma mitmekesisuses, suurte ja väikeste, elavate ja ammu surnute, unustusehõlma vajuvate ja igaveseks kestma jäävate keelte hulgas on siiski üks kindel koht ka meie keelele. Meie asi on hoida oma nurgake selles Paabeli segadikus võimalikult puhas. Seda saab teha kõige paremini just igavikku otsides.

Teekond igaviku poole ei pruugi kulgeda ülevate hümnide ja kõlavate loosungite saatel. Kindlasti ei vii meid kaugele ka keerukas eputav väljendusviis, millega mõnikord varjatakse sisutühjust. Piisab ausatest mõtetest ning lihtsatest ja selgetest sõnadest emakeeles.

Olen lihtne inimene, kel pole limusiini ega internetti. Ega ma oska nende järele puudust ka tunda. Tahan aga jagada mõtteid, mis tekivad ühel tavalisel inimesel ühiskonnas toimuvat vaadates.
Meie riigil olevat rahanappus. Enne valimisi see küll välja ei paistnud: Ehkki seekord olid reklaamid tagasihoidlikumad, tuli klantspiltidega trükiseid ja brošüüre omajagu, eriti Reformierakonnalt.

Pärast valimisi, aasta lõpul algas suur kärpimiskampaania. Vajadusest kokku hoida võib aru saada, küll aga ei mahu mulle ja paljudele mu tuttavatele pähe, et mindi just väiksemate palkade ja ka teiste sissetulekute kallale. Lootsin naiivselt, et riigikogulased näitavad eeskuju.
Mis on see tabu seadus, mida muuta ei saa ja mis takistab neil seda teha? Kas riigikogulaste elu on hädaohus nagu päästetöötajatel ja politseinikel?

Likvideeritud on paljud päästekomandod. Praegust olukorda saab kirjeldada ümber sõnastades Oskar Lutsu «Kevade» algust: «Kui tuletõrjujad kohale jõudsid, olid leegid juba väljas.» Jääb vaid loota, et saabuv suvi ei too kaasa suuri metsapõlenguid.

Siinkohal tunnustan vabatahtlikke tuletõrjujaid ühe mütsi alla koondanud Rait Killandit. Aga kas sellised ühingud suudavad korvata kaotatut. Kes asendab näiteks Kolga-Jaani tublit üksust? Samas leitakse raha, et saata võõrsile sõdima meie noori mehi ning anda neile kaasa kallist lahingutehnikat.

Raske majanduslik olukord paneb paljusid eestlasi kodumaalt lahkuma välismaale, kus teenistus on parem. Kas Eesti suudab niiviisi püsima jääda? Kust leida lahendust?

Riigi kulutuste ja kokkuhoiuga seoses on mul tekkinud veel küsimus, kas Eesti vajab üldse nii suurt arvu riigikogu liikmeid. Kui paljud neist täidavad sisuliselt rahvasaadiku ülesandeid ja kui paljud on seal lihtsalt palga pärast?

Pole kahjuks kuulnud, et keegi teine oleks annetanud oma suurest sissetulekust heategevuseks nii, nagu on teinud spiiker Ene Ergma. Tema on sellega igati au ja kiituse ära teeninud.

Kunagi olid pisikesed, peaaegu ühte kätte ära mahtuvad raadiod kõva sõna. Raadiot ei pidanudki enam ainult kodus kuulama, vaid selle sai endaga ka kaasa võtta.
Elu läks edasi ja noorema põlvkonna rõõmuks tulid välja küll märksa suuremad, aga samuti kaasas kantavad makid. Tavaliselt keskel turritava suure kandesanga tõttu saigi kogu kupatus nimetuse sang.

Mõnda aega oli sanga kaasa tarimine popp värk. Julgemad kuulasid mütsuvat muusikat lausa tänaval. Vastuoksa Ameerika neegritele pidas eestlaste seas sangakultus siiski vähem vastu, teistest kauem kestis see venelaste hulgas.

Nüüd olen tähele pannud, et teismelised on otsaga tagasi ajas, kui tegijal oli peos viletsat heli väljutav taskuraadio. Ehk siis päris tavaline on, et mööda teed tulevad vastu jõnglased ja ühe käes on tilluke ese, mis häält teeb.

Too ese pole midagi muud kui mobiiltelefon, mis ühtlasi muusikat mängida suudab. Paraku on selle odava tehnikaseadme kõlar nii nigel, et koos põhjakeeratud helitugevusega on tulemus üsna jube.
Huvitav, kas varsti tuleb uuesti ka suure sanga mood?

Kultuuriministeeriumi välja pakutud ning teravat vastuseisu tekitanud maakonnamuuseumide ümberkorraldamise plaanis terendab esimest korda valguskiir. Pika eeltöö ja mitmejärguliste kooskõlastuste tulemusena on sündinud kava, mis sobib nii ministrile kui muuseumijuhtidele.
Eelmise aasta detsembris lahvatanud vaidlusest on seni avalikkusele kõige paremini meelde jäänud mõiste «liitmuuseum». Rahu tõi termini «kompetentsuskeskus» kasutuselevõtt.

Kas lasevad muuseumijuhid end petta uhkest nimest ning suunamuutus osutub peagi vaid sama reformi iluravi saanud variandiks või kujuneb Tartusse kavandatavast kompetentsuskeskusest organisatsioon, mis muuseumide töö tõesti tõhusamaks muudab?

Asjaosalised on optimistlikud ja loodavad just viimati öeldut. Kultuuriminister Laine Jänese väitel tegid katusorganisatsiooni loomiseks ettepaneku just maakonnamuuseumide juhid. Ka Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak nõustub, et kõnealune kava on ajendatud soovist muuseumide tööd sisukamaks muuta.

Peab mainima, et see jutt tuleb tuttav ette. Kasutas ju kultuuriministeerium sama mõtet ka liitmuuseumist kõneldes. Mis on see reformi osa, millest ministeerium keskuse kasuks otsustades loobus?

Jaak Pihlaku hinnangul oli varem tekkinud vastasseisu taga eelkõige ametkond, kes oli keskendunud lihtsalt administratiivsele liitmistehtele. Teisisõnu tähendab see, et maakonnamuuseumid oleks esialgse kava järgi kaotanud paljuski otsustusõiguse, sest nende elu korraldamine oleks läinud keskjuhtimise alla.

Seevastu kompetentsuskeskusel on abistav roll. Keskus hakkab tegutsema Eesti Rahva Muuseumi juures ning saab toetuda ka selle uhke asutuse teadmistele ja kogemustele. Päris valutult ei pruugi muuseumide reform siiski kulgeda, sest koondamisi pole keegi kindlalt välistanud.

Ajal, kui paljud riigiasutused on lasknud piuksugi tegemata oma tiibu kärpida, on muuseumide lokulöömine suutnud keskvõimu mõjutada ja järele mõtlema panna. See annab enda eest seismiseks eeskuju. Samas tuleb silmas pidada, et ei juhtuks nagu rahvajutus, kus karjapoiss tavatses hüüda, et hunt on karjas, ehkki ohtu polnud. Hiljem ei uskunud teda keegi.

IGA RAHVA elus vahelduvad rahulikumad perioodid murranguaegadega. Viimati nimetatud peidavad endas hulga dramaatilisi valikuid.
Kui elu taas rahulikumatesse rööbastesse suubub, tekib paratamatult vajadus tagantjärele üle hinnata, kas valikud sai tehtud õigesti, millised võinuksid olla alternatiivid ning kui suurt valikuvabadust olukord üldse võimaldas.

SEL NÄDALAL tuletatakse meelde olulist tähtpäeva meie taasiseseisvumisloos: täitub 20 aastat Eesti Kongressi kokkutulemisest.
20 aastat peaks olema piisavalt pikk aeg, et anda aus hinnang sellele arengule ja paigutada see oma kohale meie lähiajaloos. Vaielda võiks veel vaid nüansside üle, aga põhimõttelised küsimused peaksid olema juba selgeks räägitud.
Paraku see nii ei ole. Kui üks pool ei pea vajalikuks ennast ise ülistada ja teine keeldub aastakümnetetagust vaenukirvest maha matmast, võtabki ühiskonnas maad üleüldine peataolek meile nii tähtsa murranguaja hindamisel, eriti noorte seas — nemad neid aegu ju ei mäleta.

EELNIMETATUD tähtpäeva meenutamise avalöök oli Rein Ruutsoo 3. märtsi «Kesknädalas» ilmunud artikkel, milles ta süüdistab Eesti Kongressi rahva tarbetus lõhestamises ning selle juhtfiguure kahekordse mängu mängimises, võimuihas ja koguni Moskva stalinistide huvides tegutsemises. Iga Eestile head sooviv poliitik pidanuks Ruutsoo meelest nägema selle kursi katastroofilisust.

ÖELDAKSE, et ainuke täppisteadus on tagantjäreletarkus. Miks me siis ometi ei kasuta seda? Miks laseme ikka ja jälle käiku tolleaegsed klišeed ja hirmud? Miks me ei hinda olukorda selle järgi, kuidas asjad tegelikult arenesid ning milliseid võite ja kaotusi need endaga tõid?
Tolle täppisteaduse abil saame ju täpselt öelda, kas Tunne Kelami ja Trivimi Velliste võimuiha oli tõepoolest nii suur, nagu Ruutsoo oma artiklis kirjutab. Või kas omariikluse taotlemine tähendas tõesti veresauna vallandamist, nagu seniajani tões ja meeles väidetakse?

MA SAAN aru, et inimesi võib hirmutada juttudega pimedas toas peituvaist koletistest, aga kui ka pärast elektrivalguse süütamist sama juttu edasi aetakse, kaotab see igasuguse usutavuse.
Tollal olid tulevikusündmused tõepoolest pimeduselooriga kaetud, ükski areng polnud välistatud. Aga praegu, tagantjärele vaadatuna on kõik need sündmused meile ju nähtavaks saanud.
Mingit veresauna ei tulnud, küll aga taastus meie riiklik iseseisvus. Nii et mäng vääris küünlaid ning tolleaegsed hirmud ja hirmutamised enam argumentidena arvesse ei lähe.

ET ASUDA toda murranguperioodi hindama, tuleks meil täpselt fikseerida nende kahe, millegipärast tänase päevani leppimatu vastaspoole tegelikud sihid ning leida kõige suuremad erinevused, mis ei lase neil seniajani ühist keelt leida ja endid ühel pool rindejoont seisjana tunda.
Ja mis kõige olulisem: kumma poole eesmärk siis tegelikult täitus? Kumb neist kahest osutus kaotajaks? Kui mõlemad tunneksid end võitjana, oleks kunagine vaenulikkus juba ammu lahtunud.
Raske uskuda, et ikka veel jagataks maid ja puid ainult taktikaliste küsimuste pärast. Vale taktikat võiks nina alla hõõruda üksnes siis, kui see oleks toonud endaga kaasa märkimisväärseid kaotusi. Aga Eesti iseseisvus taastati veretult ja kättevõidetud vabaduse üle rõõmustavad kõik.

TÄPSUSTUSEKS olgu öeldud, et jutt ei käi Eesti Kongressist ja Rahvarindest tervikuna, vaid pigem Eesti Kodanike Komiteede algatajatest ja Rahvarinde juhtidest. Eesti Kongress oli ju rahva valitud esinduskogu ja Rahvarinne laiapõhjaline rahvaliikumine, milles osalejate enamik pooldas iseseisvust.
Pealegi olid peaaegu kõik Rahvarinde juhid samuti Eesti Kongressi liikmed, rääkimata paljude rahvarindelaste osalemisest kodanike komiteedes.

NII ET pangem kõrvuti kahe leeri strateegiad ja võrrelgem, kelle oma on teoks saanud, kelle oma mitte. Siin põrkamegi esimesele raskusele.
Kui Eesti Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi sihid olid selged ja mõistetavad, siis Rahvarinde juhtide puhul kerkib korraga täiesti ootamatu küsimus: kas tal oligi üldse mingit strateegiat? Ja kui oli, siis kas peale selle, mis välja öeldi, eksiteerisid ka mingid salajased eesmärgid, niisugused, mida välja ei öeldud, aga mille kohta antakse tagantjärele mõista, et tegelikult olid nad kogu aeg olemas?
Vaadakem lähemalt. Rahvarinde asutamise aegadel deklareeriti: see on liikumine perestroika toetuseks. Et aga perestroika lõi kommunistlik partei, siis toetati ka toda.

MA EI TAHA olla pahatahtlik. Saan aru, et tolleaegse ühiskonna juurde kuulus lahutamatu osana mõni kummardus võimulolijatele. Ärgem siis keskendugem sellele, kas neid truudusevandeid mõeldi tõsiselt või mitte. Tunduvalt olulisem on see, et kui mitte perestroika toetamine, siis mis ikkagi oli Rahvarinde strateegiline eesmärk?
Mingil määral vastab sellele eelmainitud artiklis Rein Ruutsoo: «1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus.» Kuid seda tahtis ju ka vastasleer! Ega ometi ole jutt kahest erinevast iseseisvusest?
Pealtnäha absurdsel küsimusel paistab tõepõhi all olevat, kui tuletada meelde Rahvarinde kongressil kõlanud Edgar Savisaare sõnu: «Neile on iseloomulik see, et nad ei näe vormi taga sisu. Soovitakse igal juhul taastada riiklik iseseisvus, mõistmata, et rahvaste enesemääramisel on väga erinevaid vorme. Rahvarinde eesmärgiks on saavutada uus sisu.»

OLEN KINDEL, et just siia on koer (vaenukirves) maetud.
Rääkides iseseisvusest, mõeldi eri asju. Ühele poolele oli see riiklik iseseisvus, teisele tähendas aga mingisuguseid «väga erinevaid vorme», mille seas riiklikule iseseisvusele kohta ei olnud — seda peeti ohtlikuks ja mittevajalikuks.
On iseloomulik, et ka need «erinevad vormid» jäid ähmaseks ja ebamääraseks: isemajandav Eesti (Nõukogude Liidu koosseisus), liiduleping (mis oleks põlistanud Eesti kuulumise Nõukogude Liitu)... Pole raske vastata küsimusele, kumb stsenaarium teostus. Eesti on tänaseks ikkagi riik!

KUIDAS IKKAGI selles püsivas vastasseisus poolt valida? See on väga lihtne: tuleb vaid endale selgeks teha, kas omariiklus, mida üks pool soovis ja teine vastustas, oli meile õige valik. Kel sellele küsimusele vastus olemas, seda ei aja segadusse mingi retooriline kõrgpilotaaž.
Rääkigem suud puhtaks ja nõudkem vastuseid seni vastamata jäänud küsimustele — küll siis kõik sündmused omale kohale loksuvad. Tähtis on, et me ei unustaks: võitja oli eesti rahvas, kes sai tagasi oma riigi.

ESMASPÄEV, 15. märts

Korvpall. Kell 17.30 on Viljandi spordihoonesse kavandatud maakonna meistrivõistluste kohtumine. Mängude ajakava leiad siit.

Võrkpall. Kell 18 kohtuvad Kõpu spordihoones maakonna naiste meistrivõistlustel Tarvastu ja Kõpu.

Kell 19.30 mängivad Kõpu spordihoones maakonna meeste meistrivõistlustel Kõpu ja Veteranid.

TEISIPÄEV, 16. märts

Võrkpall. Kell 19 kohtuvad Viljandi spordihoones maakonna meeste meistrivõistluste turniiril Vijlandi Spartak ja Spordikool.

Korvpall. Kell 19.30 on maagümnaasiumi spordihoonesse kavandatud maakonna meistrivõistluste kohtumine. Mängude ajakava leiad siit.

KOLMAPÄEV, 17. märts

Kergejõustik. Kell 15 algavad Viljandi Paalalinna viilhallis maakonna C-klassi meistrivõistlused.

Käsipall. Kell 19 mängivad Viljandi spordihoones Eesti meistrivõistluste kohtumist Viljandi HC ja Chocolate Boys.

NELJAPÄEV, 18. märts

Võrkpall. Kell 19.30 kohtuvad Päri spordihoones maakonna meeste meistrivõistluste turniiril Suur Vend ja Viljandi Spartak.

REEDE, 19. märts

Koolisport. Kell 11 algavad Viljandi spordihoones ja maagümnaasiumi saalis Eesti koolispordi liidu kooliliiga finaalturniiri kohtumised.

Võrkpall. Kell 18 algavad Kildu põhikooli võimlas maakonna naiste valdade võrkpallimeistrivõistluste esimese alagrupiturniiri mängud.

Kell 18.30 algavad Sürgavere spordihoones maakonna meeste valdade võrkpallimeistrivõistluste teise alagrupi mängud.

Korvpall. Kell 18 on Viljandi spordihoonesse kavandatud maakonna meistrivõistluste kohtumine. Mängude ajakava leiad siit.

LAUPÄEV, 20. märts

Koolisport. Kell 9 jätkuvad Viljandi spordihoones Eesti koolispordi liidu kooliliiga finaalturniiri.

Lauatennis. Kell 11 algab Suure-Jaani gümnaasiumi spordisaalis Suure-Jaani valla karikasarja viies osavõistlus.

Korvpall. Viljandi maagümnaasiumi spordisaalis peetakse maakonna meistrivõistluste kohtumisi. Mängude ajakava leiad siit.

PÜHAPÄEV, 21. märts

Suusatamine. Kell 11 algavad Holstre-Pollis Heino Bergmani mälestusvõistlused. Mõõduvõtt peetakse klassikalises sõidutehnikas.

Lauatennis. Kell 11 algab Võhma gümnaasiumi spordisaalis Võhma seeriavõistluse kuues etapp.

Korvpall. Viljandi spordihoone vanas saalis peetakse maakonna meistrivõistluste kohtumisi. Mängude ajakava leiad siit.

Viljandi HC esindus teenis pühapäeval Eesti käsipalli meistrivõistluste põhiturniiril kodusaalis mängides kuuenda võidu, kindlustadest sellega viienda tabelikohta.

SViljandi spordihoones aset leidnud Viljandi HC ja SK Tapa vahelise mängu tasavägiselt kulgenud avapoolaeg andis tabloole 14:14 viiginumbrid. Mänguohjad võtsid Viljandlased lõplikult enda kätte veerand tundi enne lõpuvilet. Kiireid ja nauditavaid lahendusi pakkunud kiirrünnakutega kasvatasid Viljandi mängumehed lõpuvileks eduseis kaheksale väravale.

Viljandlaste resultatiivsem oli 38:30 lõppenud kohutmises 11 tabamusega Marko Koks. Seitse väravat said kirja Ott Varik, Vitali Vorobjov ja Kirsto Voika. Külalistest olid usinamad skoori kasvatajad Kaspar Lees üheksa ja Rait Ageni kuue tabamusega.

Viljandi meeskonnal on põhiturniiril pidada veel kaks kohtumist, neist järgmine algab eeloleval kolmapäeval kell 19 Viljandi spordihoones Chocoalate Boysiga.

Eesti käsipalli meistrivõistluste meistriliiga turniiritabeliga saab tutvuda siin.

 

Laupäeval Viljandis Eesti jalgpalli meistrivõistluste teises voorus vastamisi olnud Tuleviku ja Paide Linnameeskonna kohtumine lõppes 1:0 tulemusega.
Võitlusliku, kuid väravatevaese kohtumise ainus tabamus sündis, 65. mänguminutil. Värava autoriks märgiti protokolli viljandlane Rasmus Luhakooder.

Jalgpalli meistriliiga kolmas voor peetakse 20. märtsil, Tulevik kohtub siis võõral väljakul Sillamäe Kaleviga. Viljandi kunstmurul on meistriliiga meeskonnad taas vastamisi 23. märtsil, kui neljandas voorus on Tuleviku vastane FC Flora.

Teistes laupäeval peetud meistriliiga mängudes tegid Levadia ja Kuressaare 1:1 viigi, Nõmme Kalju alistas 3:2 Tartu Tammeka, Narva Trans võitis 1:0 FC Flora ja sama tulemusega sai Sillamäe Kalev jagu Kohtla-Järve Lootusest.

«Võta üks sinine karp šampinjone, sidrunit ja tüümiani. Natuke õli ja röstkukleid ka. Ma toon sojakastme ja käsimikseri,» annab Sandra Vungi enne kohtumist teada. Kavas on valmistada seenevõiet.
«Vaja läheb ainult panni,» vastab Sandra, kui uurin, milliseid kausse, potte või muid nõusid selle toidu tegemiseks tarvis on. «Ja siis veel üks suurem lõikelaud, terav nuga ning hari seente puhastamiseks, kui on.»

Ulatan Sandrale soovitud harja ning kuulen, et taimetoit on tema armastus ja hobi.

«Kohe kui eelmisel kevadel Abja gümnaasiumi lõpetasin, hakkasin tegema veebilehte taimetoit.ee. Selle lehekülje arendamine võtabki suure osa mu ajast.»

Kokakunstiga on aga neiu kokku puutunud nii kaua, kui ennast mäletab. Viieaastaselt koos emaga perele valmistatud praekartulid on talle eriti hästi meelde jäänud.

Seeni Sandra märjaks ei tee. Pühib need lihtsalt karmi harjaga puhtaks ja asub hakkima. Lõikab need üsna väikesteks tükkideks.

Kolm aastat tagasi, kui kokandushuviline neiu otsustas ainult taimetoitu sööma hakata, kasvas tema huvi toiduvalmistamise vastu märgatavalt.
«Huvitav on katsetada, kuidas niimoodi hakkama saab. Kõige olulisem on ju, et toit oleks maitsev ja mitmekesine,» kõneleb Sandra ja tõstab panni pliidile soojenema.

Lähedased on tema julgete katsetustega juba harjunud. «Terve pere sööb hea meelega minu toite. Need meeldivad isegi isale.»

Ilmselt on Sandra valmistatud taimetoitudes sees mingi võluvägi, sest ka tema elukaaslane Rain on nüüd juba pool aastat taimetoitlane olnud.

Kapsanärijate kodukas

Sandra valab kuumale pannile veidi õli ja lükkab hakitud seened lõikelaualt pannile hauduma. Ülearuse niiskuse aurustumine võtab pisut aega. Sandra räägib taimetoidu veebilehest.

«Tahtsin, et see oleks ilus ja soliidne, et seal oleks palju infot ja retsepte ning lugeja saaks aru, et taimetoit võib olla väga maitsev. Ei ole nii, et taimetoitlased on mingid põrandaalused kapsanärijad.»

Sandra korraldab ka taimetoidu valmistamise kursusi.

«Seni olen neid teinud Tartus. Antoniuse õues ja Tampere majas on sellised köögid, kuhu mahub väikese seltskonnaga kenasti toimetama,» lausub ta pannil labidaga seeni segades.

Sandra meenutab taimsete jõuluroogade kursusi ja seal valminud läätse pikkpoissi, mis tahtis keele alla viia, ning ütleb, et Viljandis pole ta veel kursusi korraldanud, aga kui keegi asja vastu huvi tunneb, siis teeb seda rõõmuga.

Sandra räägib, et kuna taimetoitude retseptid ja koolitused, mida ta teeb, on talle nii südamelähedased, tulevad need loomulikult ja justkui iseenesest.

«Ma nagu tõmbaksin igasugust toitu puudutavat infot enesele ligi. Kõik retseptid taimetoidulehel on mu enda koostatud ja läbi proovitud, ehkki ideid tuleb muidugi igalt poolt. Kas või seesama läätse pikkpoiss — alles hiljuti nägin midagi samalaadset internetis. Kokaraamatud ja ajakirjad annavad päris palju inspiratsiooni.»

Seened on juba üsna jumekad ja Sandra lisab neile hea hulga kuivatatud tüümiani. Kuumutab neid natuke veel ja siis otsustab, et nüüd aitab. Ta tõstab seened mikserisse, lisab veidi sojakastet, viilu sidrunit ja sortsu brändit ning segab kõik läbi. Seejärel rändab karp pasteediga õue jahtuma.

Taimetoitlased

Sandra nendib, et kõige rohkem taimetoitlasi on Indias ja üldse Aasia maades. Ameerika elanikest olevat taimetoitlased ligikaudu kümme miljonit inimest ja ka brittide hulgas levivat taimedest elujõu ammutamise kultuur jõudsalt.

Sandra hakkas taimetoitlaseks eetilistel kaalutlustel. «Lihatootmise maailm on minu arvates võigas. Vaid lihast loobudes jääb see valdkond minu toetuseta,» lausub ta.

Taimetoidu veebilehelt leiab hoiatusega lingi filmilõigule, mis näitab lihatootmise varjukülgi.

«See film on paljudel silmad avanud. Nad on öelnud, et varem nägid nad ainult fileetükki poeletil ega mõtisklenud, kuidas see sinna on saanud. Kunagi ei mõelnud minagi. Laual oli lihtsalt vorst või liha,» kõneleb Sandra ning tõdeb, et nüüd ei söö ta ka kala, mune ega piimatooteid.

«Kui taimetoitlane läheb sõpradele külla, on tal mõistlik ise pirukas kaasa võtta või enne minekut kodus kõht täis süüa. Minuga aga sageli juba arvestatakse ja siis on laual ka midagi taimset,» lisab ta.

Bänd

Pasteet jahtub kiiresti ja röster küpsetab kuklid kuldpruuniks. Sandra määrib kuklitele paksu kihi värsket seenevõiet — sidruniviil ja brändi annavad sellele väga erilise maitse — ning jutustab oma teisest, esialgu uskumatuna tunduvast armastusest, death metal muusikast.

Pärast nelja aastat klaveriõpinguid muusikakoolis jõudis Sandra hoopis trummide juurde ning nüüd on tal koos basskitarristist elukaaslase Rain Pohlakuga bänd nimega Neoandertals.

«Rain õpetas mind trumme mängima: näitas ette, kuidas minu osa muusikas peaks kõlama. Nüüd mõtlen enamiku trummikäike juba ise välja,» kõneleb Sandra.

Paar on esinenud kõigis Baltimaades ning Austrias, Tšehhis, Slovakkias ja Poolas. Viljandis on neid kuulda saanud Rubiini kinos.

Praegu peavad Sandra ja Rain esinemistes vaheaega, kuni valmistavad koduses stuudios Viljandimaa piiri ääres Veelikse külas ette uue plaadi materjali.

«Trummide taga müdistamine annab tohutu vabaduse ja kerguse,» võtab Sandra lühidalt kokku metsiku musitseerimise võlu.

Raamat

Neoandertalsi plaadi valmimise kuupäev praegu veel paigas ei ole, seda aga teab Sandra kindlalt, et oma esimest raamatut esitleb ta 27. märtsil.
Eesti tsöliaakia selts palus tal kirjutada raamatu nendele lastele, kes ei talu gluteeni. Nüüd on see trükikojas. Pealkiri on «Miina vanaema juures» ja pildid joonistas sinna Sandra õde Kudrun.

Raamat kõneleb väikesest linnatüdrukust, kes maal vanaema juures palju nisujahust pirukaid sööb, kõhuvalu saab ja kellel arst tsöliaakia diagnoosib. Tervis seab toitumisele piirangud ja raamat pakub ideid, mida süüa, et toidulaud oleks võimalikult rikkalik.

«Kui raamat on ilmunud, on kohe kavas ka gluteenivabade toitude tegemise koolitus,» ütleb Sandra ja määrib veel ühele kuklile seenepasteeti.

Saate «Võta või jäta» kohvritüdrukute hulgas on ka tänavu Viljandist pärit modellid Mari-Liis Kinnas, Birgit Liivakant ja Triin Viitmaa.

Triin Viitmaa ütleb, et tuli saatesse esimese hooaja poole pealt ja on seega kohvrit hoidnud kaks tervet ja kaks poolikut hooaega.

«Olen olnud kohvritüdruk esimesest saatest alates, pole puudunud üheltki salvestuselt ega tahagi puududa,» rõhutab Mari-Liis Kinnas. Birgit Liivakant lööb kaasa alles teist aastat.

Tüdrukute sõnul on saates seismine paras katsumus, kuid teiste tugi ja positiivne õhkkond hoiab nad erksad.

«Kõige raskem on salvestuse ajal seista. Pealegi on stuudios meeletult palav. Ülemise rea tüdrukutel on kõige raskem, sest seal on eriti vähe õhku. Kuid ma ei ütleks, et see on talumatu,» ütleb Mari-Liis.

Triin lisab, et saate sõbralik meeskond on manitsenud kohvritüdrukuid istuma kohe, kui paha hakkab, et keegi ei minestaks. See mõistagi telepilti ei jõua.

«Kõik oleneb palju ka saatest: huvitava mängu korral lendab aeg kiiresti ja seismine ei valmista probleemi,» ütleb ta.

«Paaril korral on tõesti pilt virvendama hakanud ning olen seetõttu saate katkestanud,» tunnistab Birgit.

Kõrgetel kontsadel käies juhtub sedagi, et modellid järskudel treppidel komistavad.

«Kord kukkus tüdruk ülevalt trepilt põrandale ja vajas pärast veidi plaasterdamist, aga varsti sai kõik korda ning lindistus jätkus. Ka minul tuli esimesel hooajal ette kerget koperdamist,» nendib Triin. Mari-Liis nimetab selle põhjuseks kõrgeid kontsi, kitsaid astmeid, muusika tempot ja vahel ka väsimust.

«Mina pole kukkunud, sest olen ülemises reas äärmine ja pean laval vähe samme tegema,» selgitab ta.

Neiud ütlevad, et toredaimad hetked on siis, kui huvitaval ja lõbusal mängijal läheb hästi. Alati teevad saate põnevamaks ka üllatused - pankuri eripakkumised ostmaks valitud kohvrit. Huvitav on olnud saadet lindistada ameeriklaste ja nende meeskonnaga.

«Mul on tulnud mitu korda valvata miljonit sisaldavat kohvrit. Seni on see pigem halba toonud, sest peavõidu lahkudes kaob osa mängu põnevusest ja mängija entusiasmist,» nendib Triin.

Mari-Liis kõneleb, et tema number 20 on harva valitud mängijakohvriks - enamasti avab ta selle mängu keskel. Ta peab seda õnnekohvriks, sest on tihti avanud mängijale just väikseid summasid.

«Sain kolmel korral anda oma kohvri,» mängijale meenutab Birgit. «Ühel juhul müüs ta selle pankurile poole suurema summa eest ja teisel juhul oli üks põnevamaid mänge, mida ma näinud olen: mängija sai ka väga hea summa.»

Kõik kolm tüdrukut on Eesti modelliagentuuri modellid. See agentuur on teinud TV3-ga koostööd juba esimestest võtetest peale.

Öeldakse, et pole tõbe, mille vastu looduses ravimit ei leiduks. Kahjuks pole inimesed kõigist neist teadlikud.
Enamik looduslikke ravimeid on maheda toimega ja nõuab seega kasutamisel kannatlikkust — efekt ei saabu nii kiiresti nagu tablette krõbistades.

Loodusravi hea külg on halbade kõrvalmõjude puudumine. Mõni looduslik ravivahend, näiteks turvas, määrib teid ka üsna mustaks, aga see ei kahanda tema väärtust põrmugi.

Eesti geoloogiakeskuse vanemgeoloog ja Tallinna tehnikaülikooli mäeinstituudi doktorant Mall Orru, kunas teie endale raviturba avastasite?

Mujal, peamiselt Kesk-Euroopas juba sadu aastaid efektiivselt kasutusel olnud raviturvas oli Eestis kuni viimase ajani millegipärast kahe silma vahele jäänud. Mina kuulsin sellest põhjalikumalt 1992. aastal Uppsalas korraldatud rahvusvahelise turbaühingu kongressil.

Sealt innustust saanuna hakkasin asja uurima ja selgus, et ka Eestis võib leiduda turvast, mida on võimalik kasutada ravimisel.

Raviturba kohta tehtud uurimistöid rahastas keskkonnainvesteeringute keskus. Saadud tulemused on üks osa valmivast doktoriväitekirjast, mida ma kirjutan tehnikaülikooli doktorandina.

Võin kindla veendumusega öelda, et ka Eestis on hea kvaliteediga raviturvast.

Ilusalongid ja tervisekeskused on turvast kasutanud juba päris kaua.

Neil on põhiliselt importturvas ning ei ole teada, et seda oleks põhjalikult uuritud, määratud kindlaks selle bioaktiivsete elementide, aga ka kahjulike ainete hulk. Eesti raviturvast on laboris uuritud. See on puhas ja bioloogiliselt aktiivne.

Mis annab turbale ravivõime?

Turvas on tekkinud soostumisel taimejääkide biokeemilise lagunemise tulemusena. Turba struktuuris on mikropoorid, mis hoiavad enda sees vett. Tänu sellele on tal suur soojusmahtuvus ja ta sobib soojusraviks. Aga see pole peamine. Väga oluline roll on turbas sisalduvatel orgaanilistel ja anorgaanilistel ainetel, mille täpne toimemehhanism polegi veel lõplikult selge.

Milliste haiguste puhul turbast abi saab?

Eelkõige sobib turvas reumaatiliste haiguste, aga ka stressi ja nahahaiguste raviks.

Kas teil on ka mõni isiklik kogemus turbaga ravimisest?

Kui me rajasime oma talu piirisihte, sai mu parem käsi trauma. Ma ei suutnud seda õieti liigutadagi, kirjutada polnud üldse võimalik. Operatsiooni järel võttis taastumine mitu kuud aega, aga sõrmede liikuvus ei taastunud täielikult.  Hakkasin turbaga ravima ning juba pärast kümmet raviprotseduuri paranesid sõrmede liikuvus ja käe surumistugevus tunduvalt. Hiljem korratud raviga taastus opereeritud käe normaalne liikuvus.

Kuidas ravimine käib?

Turvas tuleb soojendada. Kodus võib selle panna keraamilise nõuga 50-kraadisesse praeahju ja tunni aja jooksul on vajalik soojus saavutatud. Siis tuleb haige koht sooja turbaga katta, asetada sellele kile ja kile peale mõni vana käterätik, et soojust hoida. Et turvas võib määrida, ei maksa just uut rätti võtta. Käsi võib lihtsalt hoida soojendatud turbaga täidetud kilekotis.

Kui tahetakse saada ilusamat näonahka, määritakse turvas nahale ja enam millegagi ei kaeta.

Lihtsalt rabaservast korjatud turvas vist ei kõlba?

Ei, kindlasti mitte. Raviks sobib turvas, mis asub allpool soovee taset. Ta peab olema täiesti saastamata ja peale selle on suur hulk nõudeid ka keemilisele koostisele.

Enne tarbijani jõudmist peenestame turvast, nii et see muutub mudataoliseks.

Katsetasite raviturvast ka ülemöödunud aastal geoloogide päevadel.

Jaa, see oli päris lõbus. Lahjendasime turbamuda päikesesoojas vannivees ja seal kümblemine osutus väga populaarseks. Pärast oli kõigil väsimus kadunud ja tuju rõõmsam.

Kui ma olen endale ravimuda koju muretsenud, kuidas ma seda siis säilitan? Kogu kotti ju korraga ära ei kasuta.

Kõige parem on hoida seda jahedas ruumis ja tingimata jälgida, et pakend oleks õhukindlalt suletud.

Loodan, et Eesti raviturvas jõuab ka apteekidesse ja siis saavad näiteks perearstid seda oma patsientide tohterdamisel kasutada. Diagnoositud kasvaja ja kõrgvererõhktõve puhul ei ole selline raviviis soovitatav, kõigil muudel juhtudel küll ja mingeid halbu kõrvaltoimeid pole täheldatud.

Loodus ilmutab juba kevade märke. Paraku on kaladele just märtsi lõpp kõige raskem aeg, sest hulgas lumega kaetud veekogudes on hapnikuvarud otsakorral.
Hiljutiste teadete kohaselt on hapnikusisaldus kriitiline näiteks Pärnumaal Ermistu ja Tõhela järves, samuti Klooga järves Harjumaal ning Valgjärves Valgamaal.

Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni vee-elustiku spetsialisti Gert Järvemetsa sõnul ei ole Viljandimaa järvede ummuksisse jäämise kohta spetsialistidele ühtegi teadet tulnud ning keskkonnaamet siin ise praegu mõõtmisi teha ei plaani. Küll aga on pideva jälgimise all Viljandimaa idapiiril asuv Võrtsjärv: seal teevad maaülikooli teadlased seiret vähemalt korra kuus, kriitilises situatsioonis isegi korra nädalas.

Kui varasematel madalveeaastatel on ka seda veekogu ähvardanud ummuksisse jäämine, siis tänavune kõrge veetase on seda ohtu leevendanud.

Limnoloogiakeskuse teaduri Lea Tuvikese kinnitust mööda olid Võrtsjärve näitajad veebruari lõpul normikohased. «Ülemises kolmes meetris oli hapnikuvaru rahuldav,» ütles ta ning lisas, et madalveeaastal oleks sellise pika talve korral olukord ilmselt juba jaanuaris kriitiline olnud.

Kalad kogunevad hingama

Limnoloogiakeskuse vanemteaduri Arvo Tuvikese hinnangul on tänavu ilmselt siiski palju väikseid järvi ummuksisse jäänud — teadlastel lihtsalt pole nende kohta andmeid.

«Kui kalamees jäässe augu puurib ja märkab, et kalad seal uimerdavad või on surnud, on kindel, et järv on ummuksis,» rääkis ta.

Kui olukord ei ole veel väga hull, näeb õngitseja järve kehva seisu ära selle järgi, et paljud kalaliigid tulevad jäässe puuritud augu juurde õhku ahmima. Eriti kogunevad pinnahingamist tegema karpkalalised, näiteks särg või linask.

Veekogus valitsevatest oludest võib aimu saada ka haistmise teel: suur hapnikupuudus soodustab järves väävelvesiniku teket ja sellega kaasneb ebameeldiv lõhn.

«See, kui jääaugust tuleb mädamuna haisu, tähendab, et veekogu põhjas enam hapnikku ei ole,» lausus Tuvikene. «Et väävelvesinik on kaladele väga mürgine, võib ka see nende suremist soodustada.»

Uimane kala jääauku ei leia

Kuigi võiks ju arvata, et jäässe aukude puurimisega veekogu olukord kiiresti paraneb, ei pruugi sellest uimeliste päästmiseks kasu olla.

«Üldiselt on nii, et kui hapnik hakkab järvest ära kaduma, sõeluvad kalad ringi ja otsivad hapnikurikkamaid kohti. Kui siis teatud aja pärast selgub, et hapnikku ei ole, hakkavad paljud liigid oma ainevahetust aeglasemaks reguleerima,» selgitas Arvo Tuvikene.

Nii lülitavad kalad mõned oma organismi talitlused välja, katkestades muu hulgas ka ringiujumise. Nad muutuvad paikseks ja rahvakeeli öeldes uimaseks ning kui jäässe tekibki mõni auk, ei leia nad seda pahatihti üles.

«See jääaukude puurimine on üldse väga lokaalse mõjuga,» nentis vanemteadur. «Mina soovitan jääd lõhkuda eelkõige ojade ja kraavide suudmetes, kust vesi järve suundub. Voolav vesi rikastub tunduvalt paremini hapnikuga ning kannab seda järve. Jääaugust, mille all vesi seisab, on hapniku difusioon vette väga aeglane.»

Ka uimaseks jäänud kalad leiavad kõigepealt üles just ojasuudmed, kust hapnikurikast vett sisse voolab. Paraku saab see neile mõnikord saatuslikuks: hulgakesi kohale tulnud, ummistavad nad suudme ja hingavad sealse hapniku ära.

«Nii võivad nad ka nendes kohtades surra,» nentis Tuvikene.

Tänavu jää lumest puhastamine ei aita

Üks hea viis järve hapnikusisaldust suurendada on veekogu lumest puhastamine. Nõnda pääseb läbi jää vette rohkem valgust ning see võib panna vees olevad mikrovetikad fotosünteesima ja hapnikku tootma.

Arvo Tuvikese ütlemist mööda tänavu see meetod kahjuks ei tööta, sest lume raskuse tõttu pragudest jääle tunginud järvevesi on jää läbipaistmatuks muutnud.

«Praegu on kõigi järvede jää nagu marmelaad: alt läbipaistev, kuid peal on 10—20 sentimeetri jagu piimjat kihti, mis valgust absoluutselt läbi ei lase,» kõneles ta. «Sellisel juhul on jää puhastamine täiesti mõttetu töö ja raha mahaviskamine.»

Veekogu kaanest suurte tükkide väljasaagimine aitab vanemteaduri sõnul samuti vaid vähesel määral, sest hapnikku jõuab sealt kaudu vette väga aeglaselt.

«Neid kalu, kes oskavad vabasse vette hingama tulla, see kindlasti päästab. Aga näiteks ahven, kiisk või koha seda kindlasti teha ei oska,» tõdes ta.

Miinuskraadide korral on inimestel jäässe tehtud avausi ka üsna raske lahti hoida, sest need külmuvad kiiresti.

Praegustes tingimustes on Tuvikese hinnangul üks tõhusamaid meetodeid vee aereerimine.

«Õhu või hapniku jää alla pumpamine on väga kallis lõbu, mõeldavam on aga vee pumpamine jää peale,» rääkis ta. «Järve tagasi tuleb vesi juhtida teisest august, mis on tehtud esimesest umbes saja meetri kaugusele. Seni on vesi jõudnud juba hapnikuga rikastuda.»

Vanemteadur lisas, et aereerimise puhul tuleb arvesse võtta hulka teisigi asjaolusid ning tagada ühtlasi jääl olevate inimeste ohutus. Ja tervet järve sellega kindlasti päästa ei suudeta.

Taastumiseks mitu aastat

Veekogu talvise ummuksisse jäämise tagajärg on paratamatult see, et suur osa kalu sureb. Liigid, kes hapnikupuuduses kuigi kaua vastu ei pea, on ahven, kiisk ja särg. Peatselt järgneb neile haug. Kõige vastupidavamad on sellises olukorras kuld- ja hõbekoger ning hästi suudavad ellu jääda kaitsealused liigid hink ja vingerjas.

«Päris tühjaks ükski järv tavaliselt ei jää — mingi hulk kalu seal siiski säilib,» lausus Arvo Tuvikene.

Veekogu biomass taastub loomulikul teel umbes kolme-nelja aastaga, kui just karmile aastale kohe teist samasugust ei järgne.

Vanemteaduri hinnangul tuleb niisuguseid karme talvi ette umbes iga kümne aasta tagant. «Eelmised suured suremised järvedes olid 2002.-2003. aastal. Siis oli umbes sama olukord nagu praegu,» meenutas ta.

Teatud järvegrupid jäävad aga ummuksisse tihedamini. Need on madalad umbjärved, millesse ei voola suuri jõgesid ega ojasid. Veekogudele toitu andvate allikate vesi paraku hapnikku ei sisalda.

Probleem kaob päevapealt

Nagu öeldud, jõuab ummuksisse jäänud järvede elanikele kõige raskem aeg kätte siis, kui väljas valitseb juba kevad, kuid jää ei ole veel kristalliseerunud ega lase sulavett läbi ning ka valgus ei jõua järvetaimedeni.

«Kui aga sulavesi läbi jää pääseb, on probleemid päevapealt kadunud,» tõdes Arvo Tuvikene. «Tegelikult on kaladel juurde vaja väga vähe hapnikku, vahel on küsimus ainult 0,2 milligrammis liitri vee kohta.»

Enamik kalu ei suuda teadlase sõnul taluda madala veetemperatuuri juures hapnikusisalduse pikemaajalist langust alla ühe milligrammi liitri kohta.
Küsimusele, kas inimestel tasub järve ummuksisse jäämise korral midagi ette võtta või tuleks tekkinud olukorraga leppida, ei ole Tuvikese arvates võimalik üheselt vastata.

«Sissevooludele soovitan võimaluste piirides ikkagi auke teha. Aga kui vee jääle pumpamine rahasse ümber arvestada, siis ega see väga efektiivne ole,» nentis ta. «Need on looduslikud protsessid ja inimest siin süüdistada ei saa — kalu suri sel põhjusel juba enne tema tekkimist.»