Ehkki Abja valla ja Facio Ehituse koostöö lõppes talvel, jätkub nende suhtlus, sest paar nädalat tagasi saatis vallavalitsus firmale halvasti tehtud tööde eest kahjunõude ning samal ajal leiab ehitusfirma, et vald on talle võlgu.

Abja vallavanema Peeter Rahneli sõnul ei saanud nad vaegtööde eest varem arvet saata, sest talvel kui Facio töö lõpetas, olid õues poole meetri kõrgused lumehanged ja firma tehtud töö ei paistnud välja. Palju praaki tuli tema sõnul välja alles siis kui praegu Abja võimlat ja käsitööklasse ehitav aktsiaselts Gustaf tööd alustas.

Kaks nädalat tagasi saatis vald ehitusfirmale kevadel ja suvel avastatud vaegtööde eest arve. Vastus sellele olevat Rahneli sõnul olnud lapsik: «Ise olete meile võlgu!»

Leping lõpetati ehitaja ja tellija vastastikusel mõistmisel, ehkki vallajuht ütleb, et lahku mindi ehitusfirma tegevuse tõttu. Oma õiguste tagaajamiseks ei pöördunud vald Rahneli sõnul kohtusse vaid seetõttu, et kartis suurt ajakadu. Nimelt poleks vaidluse ajal saanud uut ehitajat otsida ja ühest seinast ilma jäänud võimla oleks võinud niimoodi seista mitu aastat.

Konflikti põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida asjaolust, et võimlat renoveerides selgus vajadus projekti muuta. Mais «Sakalale» antud selgituses rääkis Rahnel, et Facio Ehituse pakutud uued lahendused olid küll vallale vastuvõetavad ja tundusid mõttekana, kuid uue kava järgi tegutsemiseks küsis ehitaja vallalt 3,9 miljonit krooni juurde.

Vald raha juurdemaksmist mõistlikuks ei pidanud ja kuulutas välja uue riigihanke. Kui Facio Ehitusega sõlmitud lepingu kohaselt oleks töö pidanud valmis saama eelmise aasta oktoobris 18,7 miljoni krooni eest, siis praeguse arvestuse järgi valmib see tänavu oktoobris ja maksab 22 miljonit krooni.

Peeter Rahnel leidis, et ehitusfirma vilistab nüüd avalikult seadustele, kui nimetab riigihankest tulenevat nõudmist valla avantüüriks. «Kas tellija järjekindlat nõudmist pidada kinni lepingust, saab nimetada järjekindlusetuseks? Kas ehitaja tõesti arvab, et tema seadusevastaste rahanõudmistega nõustumine oleks olnud lahendus?» küsib ta.

Kolmapäeval Tääksis avatud spordimaja kroonijuveel on Viljandimaa ainus squash’i ehk seinatennise mängimise väljak.

Peale selle on Tääksi spordiklubi juhi Toomas Aavasalu eestvedamisel ning põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) abiga valminud hoones jõusaal, riietusruumid ja kaks sauna.

Nagu ütles Toomas Aava­salu, laiutas veel kolm aastat tagasi samal kohal võsa. Kahe aasta eest pandi hoonele nurgakivi ja alates eilsest on sinna oodatud kõik sportlikud inimesed.

Toomas Aavasalu sõnul mahub valminud hoonesse korraga askeldama kümmekond inimest. «Kaks squash’iväljakule ja teised jõusaali.»

Spordimaja projekti maksumuseks kujunes veidi üle 3 miljoni krooni ja sellest 1,7 miljonit andis PRIA.

Hommikustel aegadel on seinatennise- ja jõusaal Tääksi õpilaste kasutuses, õhtuti on sinna oodatud kõik spordihuvilised.

«Vajaduse korral tutvustame seinatennise reegleid. Samuti saab meilt reketid ja palli,» lausus Taavi Aavasalu, kes avatud hoones külaliste eest hoolitsema hakkab.

SEB Pank teeb reede hommikul IT-alaseid hooldustöid.

Sellega seoses võib hommikul kella 4.–5.30. esineda tõrkeid panga kaarditehingute ja elektrooniliste kanalite töös.

AS SEB Pank vabandab võimalike ebamugavuste pärast oma klientide ees.
 

Ilmajaama andmetel on neljapäeva õhtul kogu Eestis oodata tugevat tuult ja vihmasadu. Tormi ajal tuleks väljas liikumist vältida ning teatada suurematest purustustest ja teele langenud puudest hädaabinumbril 112.

Neljapäeval tugevneb põhja- ja kirdetuul puhanguti kuni 24 meetrini sekundis, püsides reedeni. Tuulega võib hoonetele, teedele, elektriliinidele langeda puid ning esineda pikemaajalisi elektrikatkestusi.

Päästeamet soovitab tugeva tuule ajal jääda siseruumidesse, sulgeda uksed ja aknad ning korjata õuest kokku lenduvad esemed ja lahtine mööbel.

Samuti tuleks sõidukeid mitte parkida suuremate puude alla. Maha langenud elektriliinidest tuleb hoida eemale ja teatada neist Eesti Energiale.

Võimalike elektrikatkestuste puhuks soovitab Päästeamet laadida mobiiltelefonid ja kui majapidamise joogivee saamine sõltub elektrist, varuda aegsasti vett.

Suurematest tuulega tekkinud purustustest ja õnnetustest tuleb teatada hädaabinumbril 112. Infot tormi tõttu tekkinud takistustest sõiduteedel saab maanteeinfo numbrilt 1510. Elektrikatkestustest tuleb teatada Eesti Energia rikketelefonile 1343.
 

Septembri lõpus peetakse Viljandis kolmandat korda improvisatsioonilist kitarrifestival, kus sel aastal on esinejaid üle maailma.

Viljandi kitarrifestivali peaesinejaks sel aastal on Rootsi tippkitarrist Ulf Wakenius, kes astub üles Rootsi dirigendi Örjan Fahlströmi ja Estonian Dream Big Bandiga.

21.-25. septembrini peetaval festivalil esinevad veel Ben Monder (USA) koos Kristjan Randaluga, Niklas Winter Soomest koos Siim Aimla ansambliga, Jacob Young Norrast koos kaasmaalasest saksofonist Bendik Hofsethiga, Oleg Pissarenko Quartet ning soolokavaga Paul Daniel.

Et kitarrifestival tutvustab igal aastal erinevaid kitarri sugulaspille, siis tuleb Viljandisse ka tunnustatud bassimängija Yves Carbonne Prantsusmaalt, kes musitseerib koos Raul Vaiglaga.

MTÜ Viljandi kitarrifestival annab välja iga-aastast Tiit Pauluse nimelist Noore Kitarrimängija preemiat, mis aitab ühel väljapaistval Eesti noorel muusikul ennast kitarriõpingute alal täiendada. Eelmisel aastal sai preemia Erki Pärnoja ning tema kontsert koos trummari ja löökriistamängija Kristjan Kallasega avab tänavuse festivali.
 

Viiratsi vallavanema Sulev Kannimäe sõnul saavad ehitaja ja tellija vastuolud tihti alguse vigasest või halvasti koostatud projektist ning et seda olukorda vältida, tuleks projektile tellida ekspertiis.

Kannimäe nentis, et ekspertiis peab olema põhjalik, sest kui seda tehakse vaid tööde alustamiseks vajaliku paberi pärast, võivad tööde käigus ilmneda vastuolud, mis lubavad ehitajal hakata suuri rahasummasid juurde küsima.

Sulev Kannimäe, olete nii Viiratsis kui Viljandis ehitushangetega kokku puutunud kümmekond aastat. Kas selle aja jooksul on ette tulnud ka mõni niisugune ehitus, mille puhul pole ehitajaga probleeme olnud?

2005. aastal valminud Uusna külamaja oli niisugune. See oli mul ka esimene ehitus, millega tuli otsast lõpuni tegelda. Siis polnud veel buum alanud ja maja projekteerija oli kohalik inimene, kellega sai vajaduse korral kohe muresid lahendada.

Praegu on Viiratsi vallas lõppemas Kalmetu kooli ehitus. Selle käigus on ehitaja ja valla vahel tekkinud hulk probleeme. Lõpptähtajad on edasi nihkunud ja ehitaja soovib vallalt saada rohkem raha, kui on lepingus kirjas. Kas need probleemid on põhjustatud projektist?

Kalmetu kooli ehitusega hakkasin ma tegelema poole pealt. Kindlasti oli projekt murelaps, sest ehituse käigus selgus näiteks, et ventilatsioon ei mahu ruumidesse ära, ja kõik tuli uuesti kavandada.

Kuivõrd kontrollivad vallad ehitusprojekte? Kas tellitakse ekspertiise või on selleks otstarbeks tööl spetsialistid?

Projektile tuleb igal juhul ekspertiis tellida. Paraku pole see mõningatel puhkudel sisuline, vaid tehtud ainult paberi pärast.

Meil hakkab varsti peale Viiratsi lasteaia teise järgu ehitus. Tellisime sellele projektile põhjaliku ekspertiisi ja kontrolli käigus leiti ka hulk vigu.

Kui suur osa ehitusrahast kulub projektile?

Seitse-kaheksa protsenti. Sellisel juhul peaks juba saama ka kvaliteeti nõuda. Paraku tehakse projekteerimisegi puhul alapakkumisi. Sääraste tööde kvaliteet on väga madal ja kui siis ekspertiis tellitakse ka ainult paberi pärast, puhkevadki tellija ja ehitaja vahel suured vastuolud. See tähendab vaidlusi ja vajadust töö käigus projekti muuta ning ehitajal tekib võimalus hakata raha juurde küsima.

Eestis on palju väikseid omavalitsusi, kes korraldavad ehk ühe suure riigihanke paari-kolme aasta jooksul. Samal ajal on hulk suuri ehitusfirmasid, kes osalevad igal aastal kümnetel hangetel. Kas see võib tähendada, et lepingute koostamisel ja juriidiliste vaidluste korral on ehitaja tellijast teadmiste poolest selgelt üle?

Kindlasti on. Väikestel omavalitsustel pole niisugust juriidilist kompetentsi nagu suurtel ehitusfirmadel. Tõsi, nüüd on valdadel kasutada sellised tüüplepingud, mille üle pole ehitusfirmadel eriti midagi vaielda. Julgen arvata, et asi on paremaks läinud.

Kuidas on lood Kalmetu kooliga? Ehitus pidi valmis olema juba mitu kuud tagasi, kuid tööd alles käivad. Kas lapsed homme ikka koolimajja pääsevad?

Pääsevad ikka. Rekonstrueeritud osa on täiesti valmis. Juurdeehitises lõpevad tööd nädala jooksul. Siis jäävad veel majaümbruse korrastamine ja haljastus. Loodetavasti on needki tööd septembri lõpuks ühel pool.

Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhataja kohusetäitja Agris Peedu leiab, et pärast riigihanget ehitaja ja tellija vahel tekkivad arusaamatused on suures osas tingitud tellija nigelast eeltööst.

Enamik riigihankega kokku puutunud vallavanemaid kurdab, et riigihangete seadus sunnib ehitust tellides valima madalaima hinnaga pakkumist. See aga võib osutuda alapakkumiseks ja hiljem võib firma hakata raha juurde küsima. Kuidas saaks vallajuht niisugust olukorda ennetada?

Riigihanke korraldamise juures on suur osa eeltööl. Hankedokumentides ja hanke tehnilises kirjelduses tuleb täpselt määratleda, mida soovitakse saada. Selleks on vaja kindlasti kasutada asjatundjate ja ekspertide abi, sest ehitushanked on tihti tehniliselt väga keerulised.

Kust selliseid eksperte leida võib?

Ehituseksperte võib leida näiteks justiitsministeeriumi avaldatud tunnustatud ekspertide nimekirjast. Olulised on erialane pädevus ja võime teha ekspertiisi.

Kui suureks probleemiks te ehitusel riigihanke nõrka ettevalmistust peate?

Kesine eeltöö on paraku üsna levinud teema. Mõnikord tundub, et tellija ei tea ehitajat otsides, mida ta tegelikult tahab. Näiteks võivad hankedokumendid enne hankemenetluse algust isegi pädevalt ette valmistatud olla, kuid ehituse käigus mõtleb vallavalitsus ümber ja otsustab majale panna teistsuguse katuse, mis on hanke juures suur muudatus.

Et ehitajaga niisuguseid probleeme ei tekiks, on vaja ka väga täpset projekti.

Kas väide, et riigihangete seadus sunnib valima odavaima pakkumise, peab paika?

Riigihangete seaduse kohaselt on võimalik rakendada kas madalaima hinna või majandusliku soodsuse hindamise kriteeriumi. Meie soovitame üldjuhul teist varianti.
Madalaima hinna järgi võiks otsustada siis, kui hankija on kõik hankelepingu tingimused dokumentides ammendavalt määratlenud ja talle on tähtis veel vaid hind. Majandusliku soodsuse hindamisel saab arvestada ka kvaliteeti, hilisemaid hoolduskulusid, hankelepingu täitmise tähtaega ja palju muud.

Miks siis ikkagi võetakse paljudel juhtudel võitja valikul arvesse ainult hinda?

Tihti ei julge hankijad teisiti otsustada, sest kardavad pikki vaidlusi ja ehitusaja edasilükkumist. Siinjuures tulevad taas kõne alla tellija pädevus, tehtud eeltöö ja ekspertiis.

Ehitusfirmad on kirjeldanud skeemi, kuidas valdadel üritatakse nahk üle kõrvade tõmmata. Nimelt tehakse riigihankel alapakkumine ja arvestatakse asjaoluga, et ehitaja ei saa kogu summat kätte mitte pärast ehituse lõppu, vaid osakaupa igal kuul. Ehituse esimesse poolde jäävad tööd hinnatakse hästi kalliks ja saadakse see raha ka kätte. Kui siis kasumlik tööperiood läbi saab, küsitakse raha juurde või lahkutakse objektilt kopsaka kasumiga. Kuidas vallajuht saab sääraseid petiseid vältida?

Pärast pakkumuse tegemist saab tellija esitada pakkujatele lisaküsimusi. Saab juhtida tähelepanu asjaolule, et mõni töö on hinnatud liiga odavaks, ja küsida, kuidas on nii madal hind võimalik. Seadus võimaldab nii-öelda alapakkumised tagasi lükata ja arvestamata jätta.

Ehitusfirma võib ju niisuguse pärimise peale vastata: ärge muretsege, oleme sellega arvestanud. Ja kuluarvestuses näitab ta ikkagi, et lammutustööd on väga kallid, aga viimistlustööde eest sama hästi kui ei peagi maksma.

Kui selgitused ja nendega koos esitatud tõendid on ebapiisavad, võib hankija pakkumuse tagasi lükata. Paljudel juhtudel ei julge ta aga seda teed minna, sest see tooks tõenäoliselt kaasa vaidlusi ja selleks on vaja pädevust.

Viimasel ajal on mitmelt poolt Eestist tulnud teateid selle kohta, et ehitusfirma on oma tegemistega jänni jäänud ja leping temaga on lõpetatud. Kui firmal on olnud mitu sellist juhtumit, siis kas ta võib ikkagi riigihankel osaleda?

Esiteks on oluline, kuidas on leping lõpetatud. Kui seda on tehtud vastastikusel kokkuleppel, pole põhjust arvata, et just ehitusfirma on süüdi.

Ka juhul, kui ehitusfirma süüd saaks tõendada, ei ole tal seaduse järgi otseselt keelatud edaspidi riigihangetel osaleda, sest see piiraks vaba konkurentsi. Küll aga saab tellija hankedokumentides täpselt määratleda, milline peab olema hankel osaleva ettevõtja kutsealane pädevus.

Ehitushangete puhul on hankijal õigus nõuda ülevaadet firma viimase viie aasta ehitustegevusest ja ka tema majandusnäitajaid.

Riigihanke korraldamine on väikestele omavalitsustele päris keeruline olnud. Kas seda ei saaks lihtsamaks ja tulemusrikkamaks muuta?

Riigihangete seaduse 1. juuli täienduste alusel on praegu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ettevalmistamisel ehitushangete eeskiri, mis hakkab andma täiendavaid juhiseid just ehitusega seotud riigihanke korraldamiseks. Eesmärk on säilitada seaduses reguleeritus abstraktsel tasandil.

Kui aga vallajuhil on praegu mõne riigihanke ettevalmistamisel abi vaja, siis kust ta saaks seda küsida?

Alates 1. juulist tegeleb nii hankijate, pakkujate, taotlejate kui ka huvitatud isikute nõustamisega rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakond.

Alustuseks tahan öelda, et aktsiaselts Facio Ehitus on Viljandimaal läbi aegade ehitanud päris palju objekte. Ajalugu algab Viljandi kesklinnas asuva spordihoonega ning lõpeb mullu tellijale üle antud Viljandi maagümnaasiumi, Võhma spordihoone ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli ühiselamuga. Sinna vahele mahub teisigi õnnestunud ehitisi. Tahan rõhutada, et tervikuna hindame koostööd piirkonna tellijatega positiivseks, viljakaks ja vastastikku kasulikuks.

Praeguste probleemide peapõhjus on majanduse üldine olukord. Ehitussfäär on majanduslanguses üks kõige enam kannatada saanud valdkondi. Ehitustööde tellija on üldjuhul riik, laiemalt avalik sektor, ning konkurents on äärmiselt tihe.

Töid tehakse enamasti Euroopa tõukefondidelt saadava raha ja minimaalse omafinantseeringuga. Sellest johtuvalt on hankijate ehk ehitustööde tellijate hulka lisandunud palju esmategijaid, kellel pole ehitushanke korraldamiseks ja eriti selle edasiseks igapäevaseks juhtimiseks piisavat kompetentsi ja kogemusi. Seda vajakajäämist ei kata ka hea omanikujärelevalve palkamine, sest nemadki on tihti tööga ülekoormatud ja nende roll on piiratud.

Tihtipeale viib vähene pädevus ebaratsionaalsete otsuste ja lahendusteni. Pole ju nende imimeste süü, et sülle langes võimalus kasutada ära euroraha, kuid kogemusi napib. Pigem on see meil valitsev üldine suundumus, mille kohaselt peab igaüks oma asjadega pädevusest sõltumata ise hakkama saama.

Ajakirjanduses on palju kirutud Eestis kehtivat riigihankesüsteemi ning alapakkumisi, mida ehitushangetel tehakse ja vastu võetakse. Ka meie firmat on selles mitu korda süüdistatud. Tegelikkuses on teisiti. Hankesüsteemil pole iseenesest häda midagi. Küsimus on professionaalsuses.

Meie analüüs näitab, et korraliku projekti ja täpselt fikseeritud hanketingimuste korral on pakkujate hinnatase väga ühtlane, allapakkumistest ei ole üldjuhul põhjust rääkida. Probleemid on alati seal, kus ehitusprojekt on lünklik, mitmeti tõlgendatav ja kohati ilmsete vigadega. Teisisõnu on tellija oma kodutöö tegemata jätnud ja usaldanud vaid projekteerijat. See omakorda pole aga olnud eriti professionaalne.

On ju loomulik, et iga hankel osaleja tõlgendab pakkumisel hankedokumente endale võimalikult soodsalt ja ei arvesta riskiga, mis võib tuleneda tellija või projekteerija vigadest. Kui need vead aga hiljem ilmnevad, siis Euroopa tõukefondide rahastamistingimustest johtuvalt puudub tellijal võimalus manööverdada ning konflikt ongi käes.

Ma ei õigusta ilmselgeid allapakkumisi ja neid on inimlikust veast juhtunud tööõnnetusena tulnud ette ka Faciol. Ma ei õigusta ka objektide poolelijätmist. Küllap tuleb siinkohal ka ehitaja kapsaaeda suur kivi visata. Samas ei saa ma aru tellijatest, kes püüavad hankedokumentidesse oma kodutöö puudumise kompenseerimiseks sisse kirjutada ehitajaid selgelt nurka suruvaid ebareaalseid nõudmisi ja tingimusi, millistega ei saa nõustuda ükski äriühing. Ehk kokkuvõtvalt – kui tellija ise piisavalt eeltööd ei tee ja näeb ehitajas juba ette süüdlast, mitte partnerit, siis on hanke ebaõnnestumine enam kui kindel.

Lõpetuseks. Ülaltoodu võib jätta mulje, et süüdi on tellija ja projekteerija ning ehitaja on väga tubli. Nii see ei ole, meil on palju vajakajäämisi ja arenguruumi nii pakkumiste ettevalmistamisel kui ehitustööde tegemisel. Minu kindel veendumus on aga, et ehitusprotsess vajab kõigi osapoolte tihedat ja konstruktiivset tulemusele suunatud koostööd, mitte vastandumist ja süüdistusi. Seda suunda peaks enam toetama ka uus ettevalmistatav riigihangete seadus.

INTERVJUU: Aktsiaseltsi Facio Ehitus nõukogu esimehe Toomas Trombi vastused «Sakala» esitatud küsimustele

Kui meenutada Abja gümnaasiumi või Olustvere kooli söökla-praktikabaasi ehituse ümber juhtunut, siis kui palju oli teie ja tellija vahelise lepingu lõpetamine seotud sellega, et projektis ja tegelikkuses ette nähtud tööd hakkasid teineteisest liiga palju erinema?

Ennast õigustamata võin kindlalt väita, et pärast Abja vallas ehitustööde alustamist ning pakkumisprojekti võrdlemist tellija tegelike soovide ja vajadustega oli ilmne, et soovitud mahus ei ole võimalik tööd pakkumishinnaga ära teha. Minu hinnangul oli Abja projekt valla avantüür, kus ränkade vigadega pooliku projekti alusel püüti saavutada täismahulist tulemust vallale eraldatud piiratud ressursiga.

Ehk loodeti, et ehitaja lahendab oma taskust võetud rahaga kõik juba pärast hankelepingu sõlmimist ilmnenud probleemid. Et valla soovide rahuldamiseks raha ei olnud, oli lahkuminek ainus mõistlik lahendus.

Olustveres ilmnes samuti täielik vastastikune mittemõistmine ehitusprojekti tasandil, kus pakkumisprojekt sisaldas vaid üldist kirjeldust võimalike peaasjalikult remonttööde kohta, tegelikuslt oli koolil aga vaja hoone täielikku kapitaalset ümberehitust normaalse õppeprotsessi tagamiseks. Juba esimestel nädalatel selgus, et on vaja muuta mitut projektiosa, sest näiteks ventilatsiooni lahendus ei vastanud üldse mingitele nõuetele ja hoone poleks sellise projekti järgi ehitatuna kasutusluba saanud.

Kui suur on teie meelest probleem, et tehnilised ehitusprojektid, mis ehitajale antakse, on koostatud üle jala või ebaprofessionaalselt?

Häda, et ehitusprojekt on ebapiisav või suurte vigadega, on üleüldine. Oma praktikast tean mõnda üksikut juhtumit, et projekti pole olnud vaja töö käigus muuta või täpsustada. Tõsi, enamikul juhtudel pole probleem fataalne ja osapoolte koostöös saab sellest üle.

Kahjuks on aga eriti koolide osas projektides suured vead viimasel ajal massilised. Arvan põhjuse olevat surves euroraha kiireks kasutuselevõtuks, mistõttu projektide kohustuslikud ekspertiisid on formaalsed või jäetakse üldse tegemata.

Naiivne on tellijate lootus, et pakkumisperioodil ehk umbes kolme nädala jooksul suudavad ehitusettevõtted projektide vead ja vastuolud välja sõeluda. Ka ehituslepingutesse sisse surutavad punktid, mis kohustavad ehitusettevõtjat lausa kolme päeva jooksul teavitama tellijat kõigist projektis olevatest vigadest, ei anna tulemust, sest selline nõudmine on ebareaalne.

Lahendus on ikka põhjalikus eeltöös, kvalifitseeritud ekspertide kaasamises ja koostöös.

Kui suur on teie meelest probleem, et kui ka ehitustehnilised dokumendid on algselt täiesti korralikud, hakkab tellija töö käigus tahtma teistsuguseid lahendusi, kui on näidatud projektis?

See küsimus on tihedalt eelmisega seotud. Kui ehituse alal kogematu tellija näeb lõpuks oma silmaga tulemust, tekib tal tavaliselt palju küsimusi ja ettepanekuid, mille realiseerimiseks puudub raha.

Tavapärane on, et siis püütakse raha leidmiseks ehitusprojekti või muude hankedokumentide ridade vahelt lugeda ehitajale välja kohustusi, millega ta heauskselt pakkumises arvestanud pole, ning konflikt ja lepingu lõpetamine on taas päevakorral.

Eriti iseloomulik on see paljudele haridusasutuste projektidele, kus eeltöö kooli pedagoogilise kollektiiviga on olnud olematu ning hiljem selguvad vajadused, mille täitmine oleks mõistlik jaisegi hädavajalik. Aga raha selleks pole.

Mõnikord lähevad sama teed ka arhitektid, kes saavad alles ehituse valmimise staadiumis oma möödalaskmistest aru. Ehk jällegi - eurorahadega projekte tehes peaks ettevalmistustöö olema mitu korda põhjalikum kui see seni on olnud.

Suurem osa riigihanke korras tellitavatest töödest pole mitte uue hoone ehitamine, vaid vana rekonstrueerimine. Kui palju juhtub teie hinnangul seda, et hoone konstruktsioone avades selgub, et koostatud projekti polegi võimalik järgida ning tööde maht muutub algsega võrreldes olulisel määral?

Selliseid juhtumeid on olnud mitu. Meie praktikast on kõige iseloomulikum näide Kuressaare lasteaed, kus konstruktsioone avades selgus, et olemasoleva hoone rekonstrueerimine on võimatu ja ohtlik laste elule. Hoone tuli sisuliselt lammutada.

Siinkohal tuleb au anda tellijale ehk Kuressaare linnavalitsusele, kes sai tekkinud olukorrast aru, lõpetas lepingu töövõtjaga poolte kokkuleppel seoses projekti täitmise võimatusega ja pärast ümberprojekteerimist kuulutas välja uue riigihanke.

Sellised juhtumid pole just sagedased, aga põhjus on sama – projekteerimise käigus ei peetud vajalikuks kulutada piisavalt raha uuringutele ja tehti nii-öelda teoreetiline projekt, et elame-näeme.

Tellijate kaitseks tuleb lisada, et mõnikord ei saagi uuringuid enne teha, sest hoones on näiteks tegutsev õppeasutus. Kuigi oleks mõistlik teha ka hange uuringuteks juba kasutajatest vabastatud hoones ja alles siis kuulutada välja ehitushange kogu tööle. Ehk ikka ja jälle vana tõde, et hankega kiirustamine ei hoia kokkuvõttes kokku ei aega ega raha!

Kas teadlike alapakkumiste tegemine on teie meelest ehituse riigihangetel tavapärane, erakordne või selline tegevus, mida Eestis ei esinegi?

Jah, alapakkumisi esineb. Laias plaanis võib need jagada kolmeks. Esiteks alapakkumised seoses hankedokumentide ebamäärasuse ja vasturääkivustega, teiseks nii-öelda tööõnnetused, kus peamine faktor on inimlik viga, ja kolmandaks alapakkumised, mis tulenevad turuolukorra valesti hindamisest või soovist iga hinna eest karmi konkurentsi tingimustes töö endale saada.

Nagu varem märkisin, tekivad alapakkumised ikkagi üldjuhul soodsas keskkonnas, kus hankedokumendid võimaldavad piisavalt vaba tõlgendust. Kas aga teadlikke alapakkumisi on palju? Ma arvan, et umbes sama palju kui nõrgalt ettevalmistatud hankeid.

Tõsisele, professionaalsel tasemel ette valmistatud hankele (näiteks võiks tuua kõik aktsiaseltsi Riigi Kinnisvara korraldatud hanked) ükski ehitaja naljalt alapakkumist tegema ei lähe.

Kuidas kommenteerite seda trahvinõuet või -arvet, mille Abja vald teile paar nädalat tagasi saatis?

Kahjuks on Abja vallavalitsus osutunud meie kõige probleemsemaks tellijaks läbi aegade. Valla asjaajamisi on iseloomutanud ebajärjepidevus, soovide sage muutumine ja soovimatus leida lahendusi.

Nüüdseks on vald korraldanud uue riigihanke ja ehitustöid jätkanud, aga on ilmne, et töö lõpetamiseks on raha puudu. Meie hinnangul on see kahjunõude esitamise peapõhjus.

Abja valla ja ehitaja vahel sõlmitud kokkuleppega reguleeriti kõik pretensioonid lepinguosaliste vahel ja kahjunõude esitamine on alusetu. Teisalt võttis osaühing Abja Elamu ehituslepingu lõpetamisel üle valla kohustuse tasuda ehitajale märkimisväärne summa paneelide eest. Et see kohustus on osaliselt seniajani täitmata, esitas vald nüüd täitmata osa suuruses meile kahjunõude. Peame valla tegevust pahatahtlikuks, aga loodame tekkinud probleemi siiski läbirääkimiste teel lahendada.
 

Laupäeval avas Viljandis Leola tänaval uksed pagaritooteid müüv kauplus Mahe Pagar, kust peagi saab osta ka leiba.

Mahe Pagari juht Eve Mälgand rõõmustas, et kaks esimest lahtioleku päeva on olnud rahvarohked: on niisama uudistajaid ja ka ostjaid.

Koos abikaasa Arved Mälgandiga on ta varem Sürgaveres neliteist aastat kondiitriettevõtet pidanud. Kauplust toona kohapeal polnud, seega on poepidamine tegijatele uus kogemus. Varasemast ajast Mälgandid endistele kundedele tuttavad eelkõige teekoogi ning võikreemiga stritslite ja kringlite poolest.

«Meie suund on see, et tahame pakkuda puhtaid tooteid, milles on võimalikult vähe lisa- ja säilitusaineid,» tutvustas Eve Mälgand. «Inimesed, kellega oleme sel teemal rääkinud, on heaks kiitnud, et üritame pakkuda puhast toitu.»

Praegu otsivad ettevõtjad koostööpartnereid, kellelt leida sobivat toorainet. Eve Mälgandi sõnul jahuga raskusi pole, ent mõnevõrra keerulisem on muude ainetega, näiteks pärmi ja võiga. «Eks toodete hind tule toorainete kõrge hinna tõttu mõnevõrra kallim,» nentis Eve Mälgand.

Poes on sisustatud väike kohvikuosa, kus pakutakse mahekohvi. Samuti on loodud lett, kus on müügil mitmesuguseid mahetooteid, näiteks jahusid. Seda nimistut on ettevõtjate sõnul plaanis pikendada. «Üht-teist on eri poodides praegugi saada, kuid ostjale oleks hea, kui ta saaks kõik vajaliku ühest kohast kätte,» sõnas Arved Mälgand.

Viljandi volikogu otsustas, et edaspidi jagatakse linna tublimatele pedagoogidele nelja erisugust aunimetust.

Viljandi haridus- ja kultuuriameti juhataja Katrin Mändmaa sõnul koostati aasta õpetaja valimise statuut selleks, et korrastada ja täpsustada Viljandi parimate pedagoogide tunnustamise korda.

Kuigi kõnealust tunnustust jagatakse juba 1994. aastast, on võistlus seni Viljandis aset leidnud reglemendita. Kokkuleppeliselt esitas iga haridusasutus oma kandidaadi, kes üldjuhul saigi aasta õpetaja nimetuse.

«Meie kandidaatide sobilikkuse üle ei arutlenud, vaid tunnustasime kõiki koolide esile tõstetud pedagooge,» selgitas Mändmaa.

«Selline süsteem töötas palju aastaid, kuni ühel hetkel hakkas väiksemate asutuste puhul ring täis saama — kõik pedagoogid olid aasta õpetaja tiitli saanud,» kõneles Mändmaa. «Nuriseti sellegi üle, et väiksed ja suured asutused said kõik esitada vaid ühe kandidaadi, kuigi suuremates on rohkem töötajaid. Sageli ei olnud tunnustamise põhjus ka õpetaja eelmise aasta teened, vaid pikaajaline tubli töö.»

Reguleerimata oli ka haridusasutuste juhtide tunnustamise kord.

Komisjon teeb valiku

Viljandi abilinnapea Helle Aunapi kirjeldust mööda ei saa edaspidi enam kõik võistlusele esitatud õpetajad automaatselt aunimetuse omanikuks. Tiitli pälvijad valib kandidaatide hulgast komisjon, kuhu kuuluvad linna esindajad ja vajadusel ka erialaspetsialistid.

Kolmapäeval kinnitatud statuudi järgi annab linn edaspidi välja kokku neli aunimetust.

Aasta õpetaja tiitli pälvija peab olema eelmisel aastal õpilasi väljapaistvalt innustanud, nii et nood on saavutanud aineolümpiaadidel ja teistel võistlustel häid tulemusi. Koos vanematega peab ta olema toetanud lasteaialaste ja õpilaste arenemist.

Aasta õpetaja tiitlit vääriv inimene täiendab ennast pidevalt, osaleb õppeasutuse arendustegevuses ning jagab teistega oma kogemusi. Ta on pälvinud laste, vanemate, kolleegide ja üldsuse lugupidamise.

Helle Aunap ütles, et kui ükski kandidaat neid nõudeid ei täida, võib komisjon jätta tunnustuse välja andmata.

Eraldi aunimetus noortele

Kui seni on noored õpetajad tihti tunnustuse jagamisest kõrvale jäänud, siis nüüd on neilgi võimalus silma paista. Aasta noore õpetaja nimetusele saab kandideerida pedagoog, kes on seda tööd teinud kuni kolm aastat.

Aasta haridusasutuse juhiks võib saada inimene, kes on eelmisel õppeaastal saavutanud oma juhtimistöös häid tulemusi, kelle asutus on märgatavalt arenenud ning kes on teistele eeskujuks.

Teeneka õpetaja nimetust väärib vähemalt 15-aastase staažiga tulemuslikult töötav hariduselu edendaja, kes on pälvinud ümberkaudsete lugupidamise.

Helle Aunapi sõnul saab nüüd iga väike haridusasutus esitada võistlusele ühe kandidaadi, rohkem kui 300 õpilasega asutus aga kaks. Lisaks koolidele võivad neid välja pakkuda õpilased, lapsevanemad, ainesektsioonid ja teisedki.

Uuendusena saab tunnustamiseks esitada ka koolide noorsootöötajaid ja tugiteenuste osutajaid.

Et kandidaadi esitamise kord oleks kõigile arusaadav, on haridus- ja kultuuriamet välja töötanud avalduse vormi, mis on üleval Viljandi koduleheküljel. Avaldusi oodatakse 15. septembrini.

Komisjon teeb aunimetuste saajate kohta otsuse 25. septembriks.

«Enne õpetajate päeva kutsume kõik nominendid vastuvõtule, kus parimaid teiste ees tunnustatakse,» kõneles Katrin Mändmaa. «Nimetuste saajaid autasustatakse linna aukirjaga ning nende nimi kantakse auraamatusse. Rahaga see tunnustus praegu seotud ei ole.»

Tänavu suvel tulid maakonna bussiliinidele uued vedajad ning muudatusega kohanemine võtab veel aega, nii et septembris saavad koolilapsed sõita kuupileti asemel õpilaspiletiga.

Paar päeva enne kooli algust soovis Paistu vallas elav lapsevanem Urmas Laansoo osta Viljandi bussijaamast oma kahele lapsele kuupiletit, et nood saaksid kooli sõita. Paraku jäi ettevõtmine katki, sest mehe sõnul polnud bussijaamas maakonnaliinide kuupiletite blankette.

«Lubati, et need saabuvad kuu lõpuks,» lausus Laansoo. Viljandi maavalitsuse maakonnalehe veergudel välja öeldud lubadust, et septembris saavad lapsed kool-kodu marsruudil sõita õpilaspiletiga, polnud Laansoo lugema juhtunud.
«Bussijaamas sellest juttu polnud, seal öeldi lihtsalt, et kuupileteid praegu pole, kuid et need tulevad,» rääkis Laansoo.

Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Tõnis Korts väitis, et koostöö bussijaama haldajaga laabub ja mingit infosulgu ta märganud pole. Seda hoolimata tõsiasjast, et maakonnaliinidel töötavad nüüd kaua aega piirkonda teenindanud aktsiaseltsi Mulgi Reisid asemel teised firmad.

Korts kinnitas veel kord, et septembris saavad lapsed sõita õpilaspiletiga. Sellekohane info on edasi antud ka kõigisse koolidesse.

Ta nentis, et kuna õppeaasta alles algas, ei pruugi kõik vanemad tõesti veel asjaga kursis olla. «Samas on ka varasematel aastatel olnud tavaks, et kümme esimest päeva sõidukaarti ei kasutata,» lausus ametnik. Tänavu kehtib õpilaspilet lausa terve septembrikuu.

Et mainitud dokumendil on kirjas vaid õpilase kool, võib tekkida küsimus, kas laps saab seda kasutada maakonnaliinidel ka mujale sõiduks. «Oleme rääkinud ikkagi eelkõige kool-kodu marsruudist, mille piires omavalitsused arveldavad,» rääkis Korts. Samuti on maavalitsus sõlminud vedajatega kokkuleppe, et õpilaspiletiga saab nende bussiliinidel maakonnakeskusesse Viljandisse.

Ehkki kõnealune süsteem ei võimalda kontrolli sihtkohtade üle, pole maavalitsuse esindaja hinnangul kuigi tõenäoline, et noored hakkavad väga ohtralt niisama ringi sõitma.

Projekteerija on Edelaraudteele andnud dokumendid, mille järgi saab ehitaja hakata remontima Võhma ja Türi vahelist raudteelõiku, Võhma ja Viljandi vahelise lõigu projekteerimine aga alles kestab.

Aktsiaselts Edelaraudtee korraldas ehitaja leidmiseks riigihanke ning kui praegu kestev vastuväidete esitamise aeg läbi saab, sõlmitakse võitjaga leping. Tööd Viljandi ja Türi vahel hakkavad pihta arvatavasti oktoobris.

321 miljonit krooni maksma mineva kapitaalremondi tulemusena peaks 2012. aastal saama Viljandist Tallinna sõita 15 minutit kiiremini ja senisest sujuvamalt. Praegu jõuab rong Viljandist pealinna 2 tunni ja 30 minutiga.

Raudteelõiku projekteeriva aktsiaseltsi Sweco Projekt planeeringute osakonna projektijuhi Vladimir Keivi sõnutsi kerkib reisirongide sõidukiirus 120 kilomeetrini tunnis.

Türi ja Viljandi vaheline raudtee on ehitatud 1970. aastate algul, kasutades R50 tüüpi rööpaid, naelkinnitusi, paekivikillustikku ja puitliipreid. Tööde käigus võetakse praegune rööpajätkudega, paekivikillustiku ballastil raudtee üles ja asendatakse rööpajätkudeta raudbetoonist liipritega raudteega.

Aktsiaseltsi Edelaraudtee Infrastruktuur juhataja Rain Kaarjas rääkis, et Türi ja Viljandi vaheline raudteelõik on halvas tehnilises seisus, kuid reisijateveo statistika näitab häid tulemusi. «Sellel lõigul on viimastel aastatel peale- ja mahaminekute arv 20 protsenti tõusnud,» sõnas ta. «Teelõik on inimeste hulgas populaarne ning see tähendab, et seal tuleb kiirust suurendada.»

Raudtee lähedal elavatele inimestele lubas projekteerija, et väheneb sealt kostev müra.

Bussijaamas asuv äsja omanikku vahetanud kauplus Spar läbis nädalavahetusel väikese uuenduskuuri.

Kaupluse endine omanik, ettevõtja Eldur Kalmann ütles, et otsustas selle äri maha müüa, et keskenduda ehitusele. «Hind oli vastuvõetav,» tähendas ta.

Bussijaamahoone omaniku, aktsiaseltsi Viljandi Centrum direktor Rain Põld teatas, et suuri muutusi omanikuvahetus kaupluses kaasa ei too.

Poodi majandava osaühingu Rema 1000 Viljandi uus omanik on ettevõtja Merike Ametmaa. Ta rääkis, et tema eesmärk on Spari kaupluse kvaliteeti tõsta ja sellega ka klientide arvu suurendada.

Idee bussijaama toidupood ära osta tekkis tal oma sõnul lähedaste ja sõpradega nõu pidades. Ametmaa lisas, et kaupluse nimi ei muutu.

Täna annab Viljandimaal aabitsatõotuse kümme õpilast rohkem kui mullu, kusjuures kooliminejate arv on kasvanud eelkõige maakoolides.

Viljandi maavalitsuse andmetel astub täna esimesse klassi 475 Viljandimaa õpilast — rohkem kui eelmisel aastal, mil maakonna koolides istus esimest korda koolipinki 465 last.

Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna peaspetsialisti Rein Schihalejevi sõnul on tegemist siiski esialgsete andmetega. «Ikka veel tuuakse mõne lapse avaldus kooli alles 1. septembril,» tõdes ta.

Maakonna munitsipaalkoolidesse astub tänavu 465 last, lausa 16 rohkem kui mullu. Et aga riigi- ja erakoolidesse minejaid on sel aastal vähem, tulebki lõplikuks vaheks kümme õpilast.

Tähelepanuväärne on ka see, et kooliuusikute arv on kasvanud peamiselt väljaspool maakonnakeskust asuvates õppeasutustes.

Viljandi koolide esimestesse klassidesse läks tänavu 197 last, üks rohkem kui mullu. Mujal maakonnas asuvatesse munitsipaalkoolidesse astus 268 last, 15 varasemast enam.

«Sellest numbrist ei tasu siiski kaugeleulatuvaid järeldusi teha,» tõdes Rein Schihalejev. «Drastilist muutust pole maakonna õpilaste arvus toimunud, kõik on stabiilne — eelmisel aastal oli tendents vähenemise suunas, nüüd on õpilasi jälle veidi rohkem. Mul on aga tunne, et põhi on kätte jõudnud.»

Päev enne 1. septembrit on viies Viljandimaa koolis ehitustööd pooleli, ehkki lepingud sõlmiti arvestusega, et selle õppeaasta algul ootab lapsi korras ja puhas hoone.

Abja gümnaasiumis oleks pidanud võimla ja käsitööklasside ehitus lõppema juba eelmise aasta 15. oktoobril. Vaidlused endise ehitaja Facio Ehitusega, temaga lepingu lõpetamine ja teise firmaga lepingu sõlmimine on aga vallale tähendanud suurt lisakulu ning nüüd on lootust, et uus spordisaal valmib tänavu 15. oktoobriks.

Kalmetu kooli õpilased pääsevad homme loodetavasti uude majja, kuid Viiratsi vallavanem Sulev Kannimäe nentis, et tõenäoliselt jätkavad ehitajad sügisel tööd maja välisilme kallal. Lepingu järgi oleks pidanud maja valmis olema juba mitu kuud tagasi.

Pärsti valla Raudna kooli lastel on tõenäoliselt kõige keerulisem. Kui nad kevadel vaheajale läksid, võis loota, et nende koolimaja saab sügiseks korda. Vahepeal on aga ehitustöid tehtud imevähe ja nüüd ootab lapsi ees ehitustanner. Pool maja on korras, kuid teisel poolel pole enam ehitajatki.

Ehitusmuresid on mõlemal Viljandimaa kutsekoolilgi. Nagu Abja vald, läks ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskool tülli ehitusfirmaga Facio Ehitus ning lõpetas temaga lepingu. Seetõttu lükkus edasi söökla ja praktikabaasina kasutatava hoone ehitus ning kool saab selle kasutusele võtta ehk poolteise kuu pärast.

Vana-Võidus asuvas Viljandi ühendatud kutsekeskkoolis käib ehitajatel kiire töö selle nimel, et seal õppima asuvatel neidudel ja noormeestel oleks kuskil elada. Lepingu järgi augusti keskel valmima pidanud ühiselamud on alles remondis. Nädal tagasi teatas kooli juht Tarmo Loodus, et ehitaja on, käsi piiblil, vandunud, et saab toad kooliaasta alguseks valmis. Nüüd selgus, et ka piiblil vandumine ei aidanud.

Ligi 60 õpilast, kes kindlasti magamiskohta vajavad, saadetakse vähemalt paariks nädalaks elama Männimäe külalistemajja. Kes maksab arve, pole veel teada. Nagu Loodus ütles, on tal võimalik raha paluda haridusministeeriumilt.

Ühiselamu esimene osa peaks valmis saama 14. septembriks, teine osa aga 22. oktoobriks ja siis pääsevad soovi korral ühiselamusse ka need Vana-Võidus õppivad noormehed, kes elavad Viljandimaal.

Keskkonnaameti peadirektor Andres Onemar otsustas teisipäeval vabastada ametist Pärnu-Viljandi regiooni juhataja Kaido Kansi. Seda tehti tema enda soovil.

«See otsus ei tulnud kergelt. Paraku teame, et keskkonnainspektsioon on algatanud Kaido Kansi suhtes kaks väärteomenetlust,» ütles ameti peadirektor Andres Onemar. «Keskkonnaameti mainele on paratamatult kahju tehtud ning Kaido Kansi pidas õigeks ise ametist lahkuda.»

Keskkonnaamet on andnud keskkonnainspektsioonile edasi info, mida on vaja Kaido Kansi suhtes algatatud väärteomenetlusteks.

Lähiajal kuulutab keskkonnaamet välja konkursi uue regioonijuhataja leidmiseks. Ajutiselt täidab juhataja kohuseid keskkonnakorralduse juhtivspetsialist Toomas Padjus.

Riik eraldab 276-le nelja- ja enamalapselisele perele kodutoetusteks 35 miljonit krooni. Keskmine toetuse summa on 100 181 krooni ning kõige rohkem rahuldati taotlusi Ida-Virumaalt (36), Tartumaalt (36) ja Viljandimaalt (28). Kokku laekus KredExile 758 taotlust kogusummas 73,3 miljonit krooni.

«Lasterikaste perede kodutoetust on saanud juba enam kui tuhat peret,» ütles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

«Seni on toetus olnud programmipõhine, aga mõistlik oleks see seadustada ja laiendada seda ka kolmelapselistele peredele,» leidis minister.

Toetust saavates peredes oli keskmine maksustatav tulu kahel eelmisel kalendriaastal ühe pereliikme kohta 198,66 krooni kuus, peredes on keskmiselt 4,9 last ja elatakse 3-toalisel elamispinnal, mille suurus on 47,1 m². Toetuse saajate hulgas oli ka 14 peret, kelle keskmine maksustatav tulu 2008. ja 2009. aastal oli 0 krooni. Kõige lasterikkamates peredes, kes elavad Pärnumaal ja Tartus, kasvab kümme kuni 19-aastast last.

Taotlejate eluaseme olukorda hindas viieliikmeline komisjon, kuhu kuulusid KredExi, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti lasterikaste perede liidu esindajad.

KredExi eluasemedivisjoni juhi Mirja Adleri sõnul tuli taotlusi hinnates tõdeda, et lasterikaste perede eluasemed on väga erinevad.

«On peresid, kes on eluasemelaenu abil endale ilusa kodu soetanud või olemasoleva renoveerinud, kuid on ka neid, kelle elupaik on väga kehvas seisus — majapidamises puudub vesi, elatakse kitsastes tingimustes ja remondiks raha pole,» ütles Mirja Adler.

Kõigile taotlejatele saadetakse otsuse kohta kiri ning positiivse otsuse saanud peredega sõlmitakse toetuse kasutamiseks leping.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eraldatud riiklik tagastamatu toetus eluasemetingimuste parandamiseks on mõeldud lasterikastele peredele, kus kasvab neli või enam last ning sissetulek ühe leibkonna liikme kohta on kahe viimase aasta tuludeklaratsioonide alusel kuni 4 350 krooni kuus.

Riik toetab taotleja eluasemetingimuste parandamise projekte 90—100 protsendi ulatuses nende maksumusest. Toetuse eesmärk on nelja- ja enamalapseliste perede elamistingimuste parandamine, tänapäevastamine ning sotsiaalse tõrjutuse vähendamine.

Esmaspäeva varahommikul põrkasid Viljandis Reinu teel kokku sõiduauto ja motoroller.

Õnnetus juhtus Reinu tee 18 maja juures veidi enne kella kuut hommikul. Avariis osalesid 30-aastase Raimondi juhitud sõiduauto Volkswagen Passat ja 24-aastase Eigo juhitud motoroller.

Rollerijuht ja tema kaassõitja, 33-aastane Andres said kergelt viga. Mõlemad lubati pärast esmaabi andmist kodusele ravile.
 

Eelmisel nädalal pildusid pätid kive Paistu kiriku akendesse ja lõhkusid altarimaali, mille taastamine läheb maksma kümneid tuhandeid kroone.

Möödunud nädala keskel lõhuti Paistu kiriku 14 aknaruutu. Mõned kivid vigastasid ka altarimaali, mille taastamine oli 2005. aastal läinud maksma 51 000 krooni. «Eks me pea selle nüüd uuesti Tallinna restaureerida saatma,» nentis Paistu koguduse õpetaja Raivo Asuküla.

Tema sõnul on pätid teada, sest õhtul kella üheteistkümne paiku aset leidnud  vandaalitsemisel oli pealtnägijaid. Väidetavalt on tegu kohaliku noortekambaga. «Oleme politseile ka avalduse teinud,» rääkis vaimulik.

Politsei Lõuna prefektuuri pressiesindaja Liina Pissarevi sõnul on juhtunut vara kommenteerida. «Uurimine ja kahjude hindamine alles käib ning selle huvides ei saa me praegu infot anda,» ütles ta.

Paraku ei piirdunud lõhkumine vaid nimetatud juhtumiga, sest eile oli ümber lükatud ka kiriku nimipühaku neitsi Maarja skulptuur.

Lisaks politseile on sündmuspaiga üle vaadanud muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi. Ta kinnitas, et maali lõuend on viiest kohast rebenenud nii, et seda tuleb kindlasti professionaalidel parandada. «Kui palju see täpselt maksma läheb, oskab öelda restauraator,» lausus ta.

Paistu kiriku altarimaal «Kristus ristil» on Riia kunstniku Johan Ludwig Maddause looming ja valmis XIX sajandi keskel.

Veel paar nädalat tagasi polnud metsas käinud seenelisel suurt põhjust rõõmustada, kuid nüüd on seeneaeg tänu vihmale ja parajale õhutemperatuurile hea hoo sisse saanud.

Kui kevad oli tänavu seenevaene ja kuum suvi üllatas üldise saaginappuse kõrval kohati suurte kukeseenesülemitega, siis nüüd on mitut liiki kübarakandjad mõnel pool lausa massiliselt sambla seest välja roninud.

Emeriitprofessor mükoloog Kuulo Kalamees ütles, et leidis läinud pühapäeval Viljandimaal Suislepa ja Pikasilla kandis metsas käies väga palju seeni.

«Lausa kohutavalt palju oli pilvikuid,» hindas ta. «Kuid näiteks puravikke kasvas vaid üksikuid ja ka kukeseeni oli vähem, kui oodanuks. Riisikateni läheb veel aega.»

Teisalt teadis seeneteadlane korjata rohkelt leidunud rõngata kärbseseeni, mis on värskelt mürgised, aga kupatatult söödavad.

Selle loo autor käis laupäeval seenejahil Põlvamaal, kus ootas ees lausa seene­uputus. Nelja tunni jooksul jõudsid kaks inimest korjata saagi, millest pärast puhastamist jäi järele ligikaudu 20 kilogrammi.

Kindlasti võinuks koguda märksa rohkemgi, sest tavapärase nelja-viie metsatuka asemel jõuti vaid kahte. Korvid ja igaks juhuks kaasa võetud kilekotid said siiski täis ning juba varakult alanud sadu muutus lõpu poole paduvihmaks.

Kõige rohkem oli puravikke: peamiselt harilikke kivipuravikke, sekka ka männi-kivipuravikke. Mõnes kohas kasvas neid koos terve pesakond, teisal troonisid nad üksikult ja suurelt, kusjuures valdavalt puhtana.

Palju leidus ka pilvikuid, millest samuti oli suur osa ussidest puutumata. Mõnes kohas kullendas metsaalune kukeseentest, aga tolleks ajaks oli puravikulummus korjajaid juba sedavõrd haaranud, et kukeseente järele küünitamine näis mõnele aja raiskamisena.

Ühes metsatukas leidus kitsemampleid, juhuslikult jäid siin-seal ette üksikud riisikad. Tänu erihuvile köitsid silma ja haistmismeelt pisikesed küüslauk-nööbikud, mida õnnestus korjata paras kamalutäis.

Kuulo Kalamees ütles kommentaariks, et tänavu näib seente saagikus kohati märkimisväärselt erinevat, sealhulgas liigiti.

«Küll võib öelda, et paari nädala taguse ajaga võrreldes on seeni palju juurde tulnud ja kui ilm soosib, tuleb veel,» lisas ta.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloog Kadri Pärtel oli Kuulo Kalamehe hinnanguga täiesti päri.

«Eelmisel nädalal oli Tartu ülikooli bioloogiatudengite seenepraktikum Tartumaal Järvseljal ja seeni oli keskmiselt, aga üks tudengirühm käis Põlvamaal Taevaskoja kandis ning seal oli saak märksa suurem,» rääkis Pärtel.

Pärtel nentis, et kuigi seente arvukus ja liigirohkus kõigub igal aastal olenevalt piirkonnast, hakkab see erinevus silma eriti praegu. «Kindlat põhjust ei oska ilmselt keegi öelda. Ehk peitub üks neist selles, et ka kuumal ajal sai mõni koht palju hoovihma.»

Nagu Pärtel märkis, on seeneaeg kokkuvõttes siiski hoo sisse saanud ja huvilised tulevad tõenäoliselt koju hea saagiga. «Nii et praegu võib kõigile julgelt soovitada: minge metsa!» lisas ta.

Liiga palju on Viljandimaal sel sügisel neid koole, kus remont jätkub ka pärast 1. septembrit, ehkki algsete plaanide kohaselt pidanuksid hooned juba mitu kuud, Abja-Paluojal lausa aasta tagasi valmis olema.

Loomulikult tekib küsimus, kes on süüdi. Tänase «Sakala» kahel keskmisel küljel on üritatud sellele küsimusele vastust otsida, kuid absoluutset tõde ei leia ka sealt. Tellija arvates on süüdi ehitaja ja ehitaja meelest tellija. Mõlemad viitavad omakorda projekteerijale, kellel jällegi on põhjust osutada ekspertiisi tegija või omaniku palgatud järelevalvaja poole.

Mängu on kaasatud väga palju osalisi ja üks väike viga võib iga järgmise mängijani jõudes üha võimenduda.

Kindlasti on õigus rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonna juhil Agris Peedul, kes manitseb vallajuhte, et need enne riigihangete korraldamist teeksid endale pisidetailideni selgeks, mida soovitakse. See aga tähendaks, et vallajuht on ehitusekspert, kes suudab juba paberilt projekti lugedes aru saada, et ventilatsioon ei klapi majaga või elektrijuhtmestik on valesti kavandatud.

Kui vallajuht ei ole väljaõppinud ehitusinsener, siis kes teda aitab. Viljandi linnavalitsuses on vähemalt töökohad, mis eeldavad eelnimetatud haridust, pisivaldades pole aga tihti sellise ehitusnõuniku palgal hoidmiseks raha.

Teine probleem on aeg. Ehkki kõrvalt vaadates tunduvad paljud ehitused venivat, on tegelikult asjaajamises aegu, kui raha leidmise nimel tuleb kiirustada.

Sedasi võib paraku juhtuda, et raha küsitakse väiksemaks tööks, kui tegelikult vaja oleks, või satub ehitus aega, mil hinnad kerkivad. Nii või naa tuleb pärast rahasaamist nentida, et sellest ei piisa ning lisa pole kuskilt võtta. Just nõnda juhtus näiteks Viljandi kultuurimajaga, mille ehituse otsustaski linnavalitsus eile rahanappuse tõttu ära jätta.

Üks on kindel: suurte ehituste puhul on mõistlik palgata eksperte. Paarisaja tuhande krooni suurune lisakulu võib paarikümne miljoni krooni suuruse ehituse palju odavamaks muuta.

UUED ÕPPEKAVAD nii nagu ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on heaks kiidetud ning enamik haridusinimesi peab neid sisukaks ja tulevikku vaatavaks. Nüüd jääb üle uuendused sujuvalt ellu viia.

Sel aastal tuleb sügis teisiti. Tänavu jõustunud seadus annab koolidele suurema vabaduse ise otsustada. Uute õppekavade rakendamiseks on aega valmistuda täpselt aasta.

EHK KÕIGE tähtsam on asjaolu, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on alates nende rakendumisest 2011. aasta sügisel teineteisest eraldatud.

Kui gümnaasiumi puhul pidasime oluliseks noortele senisest suurema valiku andmist ning see väljendub kõigile ühtviisi kohustuslike kursuste arvu vähenemises ja valikkursuste osa kasvus, siis põhikooli puhul oli üheks eesmärgiks seatud õpilaste koormuse vähendamine. See avaldub nii ainesiseste mahtude kokkutõmbamises kui lubatud maksimaalse nädalatundide arvu vähenemises 34-lt 32-le.

ET KOOLI ülim eesmärk on valmistada õpilased ette järgnevateks otsusteks ning luua mõnus keskkond, kus lapsed ja noored saaksid ennast õnnelikuna tunda, peab ta muidugi pingutama. Selleks teeb uus seadus koolidele ka ettekirjutusi.

Põhikoolilastele tuleb pöörata rohkem individuaalset tähelepanu. Sellest soovist ajendatuna sai kehtestatud nõue, et liiga suuri (üle 24, erandjuhtudel üle 26 õpilasega) klasse enam moodustada ei tohi. Võrdsete võimaluste loomise kõrval on palju tähelepanu pööratud õpilaste ja õpetajate turvalisuse kindlustamisele.

GÜMNASISTIDELE loob õppekava muutmine soodsad tingimused end oma huvide ja vajaduste järgi edasiõppimiseks ette valmistada. Selleks tuleb alates 2013. aasta sügisest kõikides koolides pakkuda kolme valikulist õppesuunda, millest õpilane otsustab endale sobivaima kasuks.

Selles ei ole midagi kummalist. On ju loomulik, et näiteks matemaatika süvaõppega koolis on õpilasel võimalik lisaks võetud loodusainete kõrval õppida kohustuslikust määrast rohkem võõrkeeli, aga miks mitte ka emakeelt. Samuti võib võõrkeelekallakuga koolis õpetada ühes valiksuunas võõrkeeles sotsiaalaineid, teises loodusaineid ja nõnda edasi.

VALIKUVÕIMALUSTE avardumine on iseenesestmõistetav. Eri õppesuunad saadakse, kombineerides omavahel viie ainevaldkonna, keele ja kirjanduse, võõrkeele, matemaatika, loodusainete ning sotsiaalainete valikkursusi.

Kannapööret see ei tähenda. Pedagooge nende ainete õpetamiseks peaks ju jätkuma, sest samad valdkonnad on iga kooli kohustuslikus osas niikuinii olemas.

On levitatud eksiarvamust, et kolme suuna tagamiseks on kolme aasta pärast (alates õppeaastast 2013/2014) tarvis kolme paralleelklassi. Nii see ei ole.

Võimalik on jätkata ka väiksematel gümnaasiumidel, kus õppekavauuendusi sisuliselt rakendatakse. Hea tahtmise korral on seda võimalik teha isegi ühe klassi puhul, andes õpilastele valikuvõimalusi selle piires. Ettevalmistusteks on aega küll.

KÄESOLEVAST aastast jõustunud seaduse alusel võib kool teha otsuseid vabamalt kui seni. Ka huvikoolis või teises üldhariduskoolis õppimist võidakse arvestada esialgses koolis õpetatava osana. Tingimuseks on, et see võimaldab õpilasel saavutada kooli või individuaalse õppekavaga määratletud õpitulemusi. Tuleb vaid silmas pidada, et üksnes haridusasutus saab hinnata, kas huvikoolis läbitu on samal tasemel tema pakutavaga, ning otsustada, kuidas tema teises koolis saavutatut hindab.

Nüüdsest võib kasutada õppetundide eri vorme, näiteks loengu, individuaaltunni, konsultatsiooni, e-õppe või õppekäigu vormi. Sealjuures tuleb lähtuda põhimõttest, et tundide eesmärk on õppematerjali läbivõtmine ning tund peab aset leidma keskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui pedagoog.

Eraldiseisvate eksamiperioodide ja vaheaegade kehtestamise asemel sätestab seadus, et lõpuklassis on õppeveerandites kokku vähemalt 185 õppepäeva ning lõpueksamipäeval ja kahel sellele eelneval päeval tunde ei toimu. Eksamipäev ja kaks sellele eelnevat päeva arvatakse õppepäevade hulka.

Omavalitsus võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul kehtestada üldlevinud ja ministri käskkirjaga määratud vaheaegadest erinevad vaheajad. Ent arvestada tuleb, et gümnaasiumis on õppeaastas ette nähtud neli vaheaega kestusega kokku 12 nädalat ning suvevaheaeg kestab vähemalt kaheksa nädalat järjest. Õppeaasta kogukestus on kõigile peale eelmainitud lõpuklasside 175 päeva.

VABAMAKS muutub ka hindamine. Põhikooli esimeses ja teises astmes võib õppeasutuse soovil kasutada õpilase hindamisel sõnalist hinnangut. Niisuguste hinnangute andmine määratletakse haridusasutuse õppekavas. Õpilase koolist lahkumise korral või hiljemalt teise kooliastme lõpuks tuleb sõnalised hinnangud, mis on aluseks järgmisse klassi üleviimisel, teisendada viiepallisüsteemi.

Seadusemuudatus sätestab muu hulgas kooliraamatukogu mõiste. Ka rahvaraamatukogu võib täita kooliraamatukogu ülesannet, juhul kui see asub kooliga samas hoones või selle küllalt lähedal. Õppekirjanduse kogu peab jääma kooliraamatukogu hallata. See ei välista kooli- ja rahvaraamatukogu tegutsemist samades ruumides.

Kui koolis on hariduslike erivajadustega lapsi, saab neile luua eraldi õpperühmi. Et õpilased võivad vajada näiteks logopeedi, sotsiaalpedagoogi või psühholoogi tähelepanu, tuleb kõikjal selleks võimalus luua. See ei tähenda, et igas koolis peaksid olema loodud säärased täisametikohad. Võimaluste loomist saab koordineerida nii ühe omavalitsuse koolide vahel kui laiemalt — väiksemates koolides pole ju tugispetsialistidel sama palju tööd kui suurtes.

SELLEST sügisest on väljaspool Tartut ja Tallinna ametisse asuvatel noortel õpetajatel 200 000 - kroonise lähtetoetuse taotlemise tingimused veel leebemad kui seni. Kui varem võis tööleasumise ja õpingute lõpetamise vahele jääda 12 kuud, siis nüüd on seda piiri nihutatud 18 kuuni. Kui seni sai lähtetoetust taotleda 0,75 suuruse ametikoha korral, siis nüüd on piirmäär 0,5 kohta.

Vastne põhikooli- ja gümnaasiumiseadus loob palju uusi võimalusi ning jagab ühiskonnas vastutust, et kogu koormus meie laste heaolu loomisel ei langeks ainult kooli õlule.

TÕDEGEM, et uuendused ei ole formaalsed, vaid peavad aitama sisuliselt täita õpilaste ja õpetajate soove ja vajadusi, et koolirõõm oleks võimalik.

Head uut õppeaastat kõigile!

MIS SIIN uuest tervishoiureformist rääkida, kui vanagi pole veel lõppenud! Kui täpne olla, siis see on pidev protsess ravikindlustuse algusest saadik eesmärgiga pakkuda maksimaalselt teenuseid raha eest, mida haigekassa nii-öelda ravi­kindlustusmaksuna saab ning mida on olnud läbi aegade vähem kui pakutavaid tervishoiuteenuseid ja nende pakkujaid.

Üks reformi tulemusi on kas suurim või üks suuremaid patsiendi omaosalusi Euroopa Liidus.

MIDA UUT pakub siis Viljandi reform, nagu kirjeldab seda sihtasutuse Viljandi Haigla juhatuse esimees Ülle Lumi 11. augusti «Sakala» arvamusküljel?

Tekst on kuidagi lünklik ja ümmargune, seetõttu vabandan, kui valesti aru olen saanud. Minu arvates on aga selles artiklis kolm põhipunkti: esiteks perearstikeskus haigla juurde, teiseks veekeskus ehk spaa haigla juurde ja kolmandaks kinnistu südalinna endise vangla kohale koos võimalusega seda kas üksi või kaksi arendada. Kõik muu, mis kirjas, peaks olemasolevas reformis niikuinii sees olema.

SEE, KUI perearstikeskus oleks südalinnas asuva haigla juures, vähendaks jalavaeva nendel patsientidel, kel on vaja anda analüüse või minna eriarsti vastuvõtule samal päeval. Kui seda on tarvis teha hiljem, sõltub aja- ja rahavõit elukohast (Paalalinna elanikel seda ehk polegi). Maaelanikud võidavad igal juhul, sest üks bussisõit kesklinnast linna piirile jääb ära. On vaid tarvis linna tulla ning siis lähed üle tee või läbi tunneli ja oledki interaktiivses keskuses.

Aga ka perearstid on tänapäeval sunnitud raha lugema. Paljud on praegustesse ruumidesse investeerinud ja neid sunniviisil uude keskusesse nagu mööblit kolida ei saa.

Viljandi haiglal pidavat olema tegevusplaan. Loodan, et koos analüüsiga, sest nii nagu Moskva, ei usu ka Riigi Kinnisvara aktsiaselts ega sotsiaalministeerium pisaraid ehk ilusat juttu, vaid tahavad fakte. Sama soov on kindlasti lehelugejal, keda haigla juht kaasa mõtlema kutsus.

Niisiis vajab vastust hulk küsimusi, näiteks missuguse üürihinna puhul on perearstid nõus ümber kolima ning kui palju on neil ühel päeval visiite ja kui palju neist on maainimeste omi. Üks tähtis küsimus on kahtlemata, kui suur on patsientide võit.

Ülle Lumi pakutaval ideel rajada innovaatiline terviseteenuste kompleks Viljandi kesklinna müügiootel territooriumile on ka oma miinused, nagu õhusaaste ja müra — kinnistu kõrval on ju üks Viljandi peatänavaid ja üle tee bussijaam.

Mäletan, et vähemalt korra on tehtud ettepanek viia bussipeatus praeguse, linnapiiril paikneva haigla sissepääsule tunduvalt lähemale, lausa selle ette, sest mõnele patsiendile on ka see väike jalutuskäik katsumus. Niisugune mõte haiglale ei sobinud, sest buss pidavat tossama ja mürisema, eriti talvel. Seejuures käis ju jutt ühest bussist korraga.

Kindlasti aga saab ehitada üpris mürakindla hoone väga efektiivse sundventilatsiooniga — iseasi, kui palju ehitus sel juhul kallimaks läheb. Aitab mingil määral ka parkla rajamine Tallinna tänava äärde — öösitigi on õhk puhtam. Kui asi siiski tööle ei hakka või töötab halvasti, on viimases hädas võimalik bussijaam kuskile mujale viia. Ainuke häda, et sel juhul kipub maainimeste võit vähenema või olematuks muutuma.

HAIGEKASSA hinnakiri ei soosi pikaajalist haiglaravi, haiglas ollakse haiguse ägedas perioodis. Nii et spaarõõmudest pole patsiendil haiglas olles enamasti sooja ega külma. Pärast haiglaravi aga ei mängi veekeskuse kaugus haiglast erilist rolli: veeprotseduuride hindu vaadates tundub, et teenuse pakkuja eeldab niisugust klienti, kes on võimeline pidama autot või kaht.

Nüüd haiglast kui kinnis­vara­arendajast.

Kui kinnisvara arendatakse põhitegevuse vajadusest lähtudes, näiteks plaanitakse ehitada uut hoonet, siis miks mitte. Kui aga peetakse silmas tuleviku tulu, näiteks kavandades väljaüüritavat perearstikeskust või veekeskust, on vaja aega, kompetentsi ja raha põhitegevuse arvelt. Seetõttu võiks ehk iga kingsepp jääda oma liistude juurde.

Niipalju siis tarbija ehk patsiendi mätta otsast. Sihtasutuse vaatenurk võib olla hoopis teistsugune.

NII PRAEGUNE tervishoiureform kui uue reformi autor arvestab rikka Ameerika onuga Lääne-Euroopast ehk loodab sellele, et enamik raha tuleb Euroopa Liidu tõukefondist. Kergesti tulevat raha (võrreldes vähemalt haigekassast saaduga) on ehk lihtsam kulutada.

Samas pole see rahakott põhjatu. Ka haigla osalise renoveerimise puhul võtab omaosalus eduka sihtasutuse juhi kurtma. Sotsiaalministeeriumi kodulehe haiglate osas pole just kõige värskemad andmed. Kehtivast arengukavast annab siiski välja lugeda, et Viljandis pole praegu kavas uut haiglat ehitada punkti A ega punkti B, küll aga on ette nähtud suhteliselt uue vana peahoone renoveerimine.

Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikumi kodulehelt võib samuti lugeda plaanist mitte ehitada uusi palatikorpusi, vaid ajakohastada vanu.

Nii et kui riigil pole raha täiesti uuteks piirkondlikeks haiglateks, siis miks ta peaks leidma raha uueks üldhaiglaks?

TEOREETILISELT on muidugi võimalik sinnamaale jõuda. Selleks on vaja maksimaalselt ära kasutada psühhiaatriahaigla endised hooned ja tõestada, et hõredavõitu asustusega põhihoonel peaks maha võtma sedavõrd palju korruseid, et uue hoone ehitamine tuleks odavam. Seniks aga, kuni otsustatakse, kus, millal ja mis mahus saab tulevane patsient õiget ravi, tasub ehk ka praeguste patsientide ja nende lähedaste elu mugavamaks tegemisele mõelda.

Tihti näeb haigla ees järgmist pilti: sissekäigu ees peatub auto, laseb hädalise maha ja siirdub sealt edasi bussipeatuse poole parkimiskohta otsima. Kui meditsiiniabi saanu haiglauksest väljub, kordub sama peegelpildis. Praeguse Viljandi haigla kahe uue parkla detailplaneeringud peaksid valmis olema. Mõlemad parklad on planeeritud peasissepääsule lähemale. Sellest oleks abi kogu Viljandimaale.

Kuidas aga aidata haiget Viljandimaad kuumal suvel?

Praegune haiglahoone on õnneks nii kõrge ja lai, et kui selle mõlemas pooles aknad avada, liigub õhk palatites ka ilma tuuleta, kuigi vaevaliselt. Mõistan, et korralik ventilatsioon maksab kena kopika, mida ei raatsi praegu kulutada, aga ehk saab õhu liikuma ka odavamalt, pannes praeguse mittetöötava ventilatsioonisüsteemi lõppu lihtsalt vajaliku arvu väljatõmbeventilaatoreid?

MILLALGI käimasoleva tervishoiureformi algusaastatel kõlas mõte hakata patsientidele transpordihüvitist maksma. Ent raha vist polnud ja idee jäi soiku.

Tõsi, ka haigekassa ambulatoorse eriarstiabi andmise finantseerimist väiksemates kohtades võib pidada vaese mehe/riigi transpordihüvitiseks. Arst «meelitatakse» patsiendile lähemale ja patsiendi kulu (vähemalt sõidukulu) on väiksem.

Haiglate ja perearstikeskuste eraldi karpidena kokkupanemine või kõrvuti paigutamine riigi tervishoiuraha eest patsiendi sõidukulu kokkuhoiu eesmärgil tundub praeguses olukorras küll liiga pillav.

Viimastel aastatel on pärimusmuusika festivali ajal Viljandis aset leidnud ka üksjagu teisi üritusi, mis suurest rahvahulgast tulu püüavad lõigata. Linnavalitsuse arvates võivad konkureerivad korraldajad folgipidu lausa nii palju segama hakata, et nende ohjeldamiseks tuleb muuta avaliku korra eeskirja.

Mida konkreetsemad on õigusaktid, seda kergem on neid järgida ja nende järgimist kontrollida. Seetõttu on eeskirja täpsustamine vajalik, kuid muutused peavad arvestama tegeliku eluga.

Poleks ju mõistlik panna paika reeglistikku, mis sunnib pubiomanikku iga tantsuõhtut avaliku üritusena registreerima pelgalt seepärast, et ta seda reklaamib ja sinna pileteid müüb. Muide, reklaam ja piletimüük kaasnevad ka näiteks teatrietendustega. Kas needki tuleks alati avalike üritustena arvele võtta?

Linnavalitsus tahab avalike üritustena registreeritavate ettevõtmiste ringi laiendada, sest see loob võimaluse neile tingimusi seada või loa andmisest keelduda. Tuleb aga silmas pidada, et piirangud oleksid põhjendatud. Olgugi et pärimusmuusika festival on Viljandile ääretult oluline sündmus ja väärib nii mõneski mõttes eristaatust, ei anna see veel alust sel ajal kõik teised ettevõtmised ära keelata.

Omaette küsimus on see, kui palju eeskirjamuudatused linnavõime üldse eesmärgile lähemale aitavad. Lubab ju ka praegune avaliku korra eeskiri käsitleda enamikku kontserte avalike üritustena, kuid kõnealuseid sätteid enamasti ei rakendata.

Kui volikogu juba avaliku korra eeskirja muutma asub, tuleks seal kindlaks määrata ka lõbustusasutuste vastutus nende lähikonnas toimuva eest. Näiteks tänavuse «Rock Rambi» ajal kogunes klubi Puhas Kuld ette nii suur rahvamass, et oma autode pärast kartnud taksojuhid keeldusid sealtkaudu sõitmast ja isegi politseisõidukid pressisid end inimeste vahelt vaevaga läbi.

Muidugi võib öelda, et tänavatel korra hoidmine on puhtalt politsei rida, kuid kas see peab nii olema ka juhul, kui rahvakogunemine on selgelt ühe ürituse või ettevõttega seotud?

Tallinna Sparta spordikeskus tähistas laupäeval lauatennisesaali avamist turniiriga «Sparta Cup».

Võistlusel osales üle 40 mängija ja nende seas oli ka Viljandi Sakala klubi liikmeid.

Viljandimaalastest oli edukaim Getter Põru: tema teenis naiste arvestuses teise koha karika ja tuli naisjuunioride arvestuses esimeseks.

Rivo Saaremäe pälvis meesjuunioride konkurentsis esikoha ja lõpetas täiskasvanute konkurentsis kolmanda kohaga.

Naiste turniiri võitis Karin Lindmäe klubist Pingpong ja meeste mõõduvõtul oli parim Aleksei Nikonorov Maardu klubist.

Ehkki Pärnu maanteel asuvas Sparta spordikeskuses on lauatennise treeningusaal olnud avatud ja mängijate käsutuses juba mõned kuud, otsustasid klubi juhid esimese turniiri korraldada eelseisva võistlushooaja avaüritusena.

Lauatennisistide hooaja esimene kaalukam mõõduvõtt Viljandi spordihoones leiab aset 25. septembril, mil siin mängitakse rahvusvaheline «Sakala GP». Päev hiljem on kohaliku lauatenniseklubi karikasarja avaetapp.

Laupäeval kuue meeskonna osavõtul kiirturniirina peetud Viljandimaa jalgpalli meistrivõistlustel pälvis tiitli võistkond Kotkad, kes võitis ainsana viiest mängust neli.

Päeva viimases vastasseisus pidi Kotkad 0:1 alla vanduma Liverpoolile. Sellest hoolimata korjas ta turniiritabelisse teisena lõpetanud võistkonnast Jalad kolm punkti rohkem.

Hõbeda teeninud Jalad sai kolme võidu ja kahe kaotusega tabelisse üheksa ning pronksi võtnud Liverpool kahe võidu, kahe viigi ja ühe kaotusega kaheksa punkti.

Kahe viigi, ühe võidu ja kahe kaotusega lõpetasid võrdse viie punktiga Päästeamet ja Lucky Skill. Parem väravate vahe andis nende omavahelises arvestuses eelise ehk neljanda koha viimati nimetatule.

Kuuenda kohaga pidi tänavustel meistrivõistlustel rahulduma Rolling Doors, kes sai ainsa võidu hilisemalt hõbemedalistilt.

Meistrivõistluste peakorraldaja Kristen Kähri sõnul pakkus turniir põnevust ja sportlikku hasarti ning sujus kenasti.

Kõik kohtumised peeti tavapärasest veidi väiksemal ehk ristipidi jalgpalliväljakul mänguajaga kaks korda 13 minutit.

«Kiirturniiri korraldasime tänavu eelkõige osalenud meeskondade esindajate soovil,» nentis Kähr.
 

Järgmisel nädalavahetusel asuvad Kaspar Taimsoo ja Allar Raja Portugali EMI paarisaerulisel kahepaadil oma mullust kuldmedalit kaitsma. Kuna EM peetakse tänavu poolteist kuud enne MMi, siis on tegemist pigem hooaja tähtsaima võistluse peaprooviga.

«Eelmine aasta võitsime Bledis peetud EMi. Sel aastal peame tiitlit kaitsma ja ega vähemaga me leppida ei taha,» kinnitas Taimsoo ja lisas: «Eelmine aasta jäid eemale küll mõned tipppaadid kuid see on igaühe enda otsustada, millistel võistlustel nad osalevad. See aasta on oodata igas paadiklassis suuremat konkurentsi, kuna ma arvan et EM on eurooplaste jaoks just paras võistlust, poolteist kuud enne MM'i, kus vormi testida.»

Hooaja tähtsaim võistlus, maailmameistrivõistlused, peetakse oktoobrikuus Uus-Meremaal.

Teatrituristi elu on Eestis põnev isegi raskel ajal, sest lavastusi pakutakse enam-vähem igale maitsele küll lossis, küll laudas.

Tänavuse teatrisuve juhatas sisse läbi ja lõhki merine lavastus «Lendajad» Naissaarel. Sellele saarele pääsemiseks tuleb kõigepealt jõuda Tallinna. Sealt läheb Monicaks ristitud laev merele.

Esietenduse päeval oli see üpris tormine. Nii mõnelgi teatrisõbral võttis südame alt õõnsaks, kuid see polnud veel kõik. Et inimesed maastikukaitsealal laiali ei pudeneks, koguti nad sõjaväeautode kasti ja sõidutati mööda tolmavat teed küüni juurde. Need, kes esimeste seas auto peale ei trüginud, võisid heita pilgu kaitseala keskuse hoonele, mis on Soomaal käijatele väga tuttavlik: projekt on sama mis sealsel külastuskeskusel.

Mängupaiga, Omari küüni ees jäi supi ja piruka maitsmiseks paraku natuke liiga vähe aega ning tagantjärele on kahju sellestki, et ei olnud mahti üles otsida vana puukirikut, mille näiteseltskond mõni aeg hiljem tulekahjust päästis.

Oli rõõm sattuda saarele, kuhu muidu pole põhjust minna, teisalt oli liikumine organiseeritud nii, et tekkis pisuke ahistatuse tunne.

Sileda mere taga tormivangis

Nagu hiljem selgus, oleks aega ringiliikumiseks jäänud küll. Pärast etenduse lõppu astus lavale meremehemütsis publikukantseldaja ja teatas: tuul on selline, et laev ei saa Tallinnas silduda. Taas ronisime veoautokasti ning loksusime, tolmulehvik taga, üle männijuurikate ja raudtee Vene sõjaväekasarmust ümber kujundatud puhkekeskusesse.

Õhtu oli kaunis, päike lisas kibuvitsaõitele roosat, aga sääskede eest oli siiski hea varju leida. Spordifännid koondusid ühte ruumi teleripojakesest jalgpallimatši vaatama, teises toas sirviti ajakirju ning suure söögisaali puhvetis hakkasid võõrustajad täistuuridel kiluleibu vorpima. Tahtjaid oli palju ja saba oli pikk. 15-kroonine võileib oli odavaim roog. Sai ka pastat ja muud praadi, rääkimata kohvist, teest ja pudeliveest.

Hiljem arutasime omavahel, kas meri, mis kaldalt vaadates näis tüüne, oli Tallinna all tõesti nii pahur, kui väideti, või hoidis saarerahvas meid enda juures tululikkuse pärast. Publik sai igatahes lisaelamuse kuust, mis tõusis just Monica väljumise ajal ja saatis laevukest üle lahe suure linna tulede valgeni.

Vahuvein rohelises mõisapargis

Mängukohal on suveteatris kahtlemata suur roll ja eranditult kõik lavastajad, kelle loomingut mina nägin, olid seda valides tabanud naelapea pihta. Nii nagu laevasõit ja küün sobisid «Lendajatega», mängis mõis kaasa «Vihurimäes» ja «Röövis», lehmalõhnaline taluõu «Ihas jalakate all» ning metsaalune «Väikestes vanameestes».

Õisu mõis oli Omari küüni kõrval teine katusealune mängupaik, kuhu suvi mu viis.

Publik sai end mõisasaalis istuma seada etenduste tarbeks ehitatud trepistikul ja hea oli, sest muidu oleks võinud näitlejadueti näoilmetest mõndagi kaotsi minna. Vaheajal võis loo edasist kulgu arutada pargis, maitstes puhvetist ostetud kooki ja kohvi. Või juues vahuveini, nagu tegi sinisuklike piigade kolmik. Pudeli korkisid nad lahti enne etendust mõisa ees ning lavastuse kulminatsiooniks jõudsid nad selle tühjendamisega ühele poole. Seejuures olid nad täitsa viisakalt ülemeelikud ja hoidsid kõrvaltvaatajatelgi tuju üleval.

Paraku tuleb ette ka neid vaatajaid, kes elavad mänguplatsil sündivale häälekalt kaasa, kiites näiteks mõne tegelase jutule takka ja lastes vahepeal õllekrookse.

Tore on näha teatris lapsi, sest kuidas muidu kasvaks väiksest Jassist kriitik Jaak. Vahel aga on südamest kahju nii lapsest kui tema vanematest. Eriti palava päikesega. Üks naine oli «Vihurimäele» pileti ostnud ilmselt enne emaks saamist ja enamiku etenduse ajast veetis ta vaatajate tribüüni taga imikule rinda andes.

Sinna kogunes teisigi emasid ja isasid, kes oma ülekuumenenud lapsukest vilus toibutasid, ning ka täiskasvanuid, kes polnud taibanud päikese vastu mütsi kaasa võtta.

Turvamehed hoidsid neil autsaideritel silma peal ja juhendasid, kuhu istuda, et keegi ei jääks ette valendava mõisamaja nurga tagant välja traavivale hobusele. Nii suure looma mängutoomine tekitab aukartust niikuinii.

Raju käest sooja tagakambrisse

Ent publik on vintske. Ka üsna eakad inimesed tahavad suveteatrist osa saada, kuigi käimine pole enam see ja kõrvakuulmine töntsivõitu. Nii sattusin «Iha jalakate all» tormipühapäevase etenduse algul istuma kuuldeaparaati kandva mehe selja taha. Ega aparaat oleks muidu tähelepanu pälvinud, kui see poleks teatud asendis üpris valju vilet löönud.

Kui Rasmus Kaljujärv üritas teist stseeni alustada, aga publik järjest jämedamate vihmapiiskade ja tuule eest temast mööda putkama hakkas, tehti paus ning rahvas lubati veskihoonesse, kus harilikult leidsid varju vaid näitlejad ja helimehed. Niiskete rõivastega inimesed juhatati kambrisse ja kanti ringi vaagnaid samal päeval küpsetatud leivaga. Kes tahtis, sai tuubist mett peale.

Leib põses, piilusime eriti kangekaelseid teatrisõpru, kes, kõvem keep üll, olid otsustanud kohale jääda. Õige ka: tool oleks pärast ju märg olnud.

Vihm ei paistnud lõppevat, aga küllap oli trupil ilma tujude mõistmiseks teravam taip. Igatahes otsustati veski ühel hetkel tühjaks teha. Mõtlesin, et jõuan tuua autost varukeebi, kuid tagasiteel juhatas publikukantseldaja neiu mu kindlal käel läbi kopli vaatajate ala taha. Tänu kolmele rõõmsale noorsandile, kes olid end vihma vastu vooderdanud musta prügikotiga, märkasin murumättal õigel ajal teatud kooki ja pääsesin puhta jalaga.

Juba etenduse algul oli piletikontrolör publiku istuma mahutamisega vaeva näinud ja seega ühtki vaba kohta hilinejale ei paistnud. Jäin püsti seisma, aga nii oligi mänguplats paremini näha. Aeg-ajalt kandus üle platsi tuttav vile.

Kiluleiba ostetakse iga ilmaga

Olgu ilm päikseline või vihmane, puhvet pakub näljastele ja janustele igal juhul leevendust. Juba oli juttu Kurgja ja Naissaare leivast ning Õisu kookidest. Aga ka Männiku metsatalus oli «Väikeste vanameeste» lavastuse puhuks välja töötatud omaette roog, Vanameeste amps ja naps, mis koosnes vististi hapukurgist ja mõdust. Nagu ikka, oli menukas suupooline kiluleib.

Iseasi on muidugi, mis saab leiva või pirukaga kaasa antud nõudest. On nii neid, kes ei pea paljuks astuda paari sammu prügikasti juurde, kui neid, kes peavad. Ju arvab mõni, et tema järelt prügikorjamine on pileti hinna sees.

Jah, suveetenduste hind on teinekord priske, eriti kui kohalesõiduks vajaliku bensiini raha juurde arvutada. Seda toredam on tõdeda, et teatrisõpru pole majanduslangus tugevalt riivanud — ega muidu oleks pingid ja toolid neid puupüsti täis.

Sulnil laupäevaõhtul — ja kõik teatriõhtud on lõpuks sulnid, ka pärast maru — tuli rahvast Männiku talu saunaplatsile aina juurde. Publikukantseldajad palusid ülemistel ridadel veel koomale võtta ja kusagil kurjustas naishääl, et hilinejate pärast lükkub algus edasi.

Aga siis hakkas see pihta — äratundmisrõõmu pakkuv etendus Eesti elust. Seda me ju teatrilt ootamegi: rõõmu ja kirge, mida iga päev ei näe, kohas, kus iga päev ei käi.

Istud metalsel poodiumil, piilud selja taga kerkivat äikesepilve või varjad end lõõmava päikese eest kavalehega, aga sa tead, et nii see peabki olema, see on suveteatri osa. Ringilendavaid pääsukesi talvisel laval ei näe ning kui peategelane kiidab ümbruskonna ilu, ei nõua temaga nõustumine kuigi palju fantaasiat. Vaatad kauguses sinavale metsale, mis aurates tormist toibub, ja noogutad.

«Tundmatu mehe elu» põhiliin hargneb XXI sajandi alguse Venemaale. Kakskümmend aastat Pariisis paguluses elanud dissidendist keskealine kirjanik Šutov pöördub tagasi kodumaale otsima kadunud aega. Ees ootavad aga muutuste joovastuses maa ning inimesed, kellega tal enam justkui midagi ühist pole. Paralleelselt hargneb teine lugu, mis leiab aset Leningradis Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastakümnetel.

Nüüd on Leningradist saanud taas Peterburi ja inimesed näevad seal välja samasugused nagu Lääne linnatänavail või õigupoolest isegi rohkem hoolitsetud. Uusvenelanna lumivalge interjööriga luksuskorteris on Andy Warholi kipsist savipea vastas lipp kuldse kirjaga «Edasi kommunistliku töö võidu poole!».

Keset ülemaailmsesse rollimängu astunud Venemaad kohtab Šutov ootamatult oma viimaseid elupäevi õhtusse veeretavat ilmasõja veterani Georgi Volskit, kelle kaudu paotub uks hoopis teise, ammu kadunud maailma.

Sõjaaegses minevikus polnud midagi peale surmaohu ja ilusate unistuste. Elu kulges hetkede hapras püsivuses. Tänapäeval on olemas justkui kõik, kuid pole enam unistusi. Progressi eest tuleb lõivu maksta, ent see hind on kõrge.

Makine’i looming võib esmapilgul mõjuda klišeeliku ja odavatele kontrastidele ülesehitatuna. Tegelikult on selles aga elu eepika ja melodraama. Siberis sündinud ja Pariisis elava mehe tundelisus ja õrn eksistentsialism on muljetavaldavad ning tuleb tunnistada, et raamatu järelmaitse on esmasest lugemiselamusest märksa tugevam.

Andreï Makine on mees, kes pole rahul traditsiooniliste väärtuste hierarhiaga ning pakub omalt poolt neile otsekui kadunud maailmast pärinevat alternatiivi.

Kuigi kevadel suletud Viljandi kultuurimaja remondist on plaanitud kujul loobutud, ei kahtle siinsed kultuuritegelased hetkekski, et kauaoodatud uuenduskuuri on majale kiiremas korras vaja.

«Sakala» avaldab tänavu Viljandimaal esimesse klassi läinud koolilaste nimed.

Et pärast kõrgkooli lõpetamist rahahätta ei satutaks, tuleb enne õppelaenu võtmist summa suurust põhjalikult kaaluda.

Rahvasuu teab rääkida, et kus lõpeb mõistus, seal algab raudteevalitsus. See pole mingi ime, kui arvestada, et juba aastaid on Nõukogude Liidus tegutsenud ametkond, kelle ülesandeks on kadunud rongide ja vagunite otsimine, või seda, et meie kaubarongide kiirus on maailma väikseim. Nähtavasti on helgesse tulevikku loksuval kommunismirongil aega küll ja Eesti jõuab sealt kenasti maha hüpata.

Karula Kodu saab maatasa lõhutava endise koolkodu asemele kaks uut peremaja ja järgmisel aastal kerkib neli samalaadset hoonet ka Viljandisse.

Ligi neli aastat tagasi kehvas seisus koolkodu ruumidest välja kolinud Karula Kodu elanikud vaatasid oma kunagise eluaseme lammutamist ühtaegu nukruse ja vaimustusega.

Kolmekorruselise hoone tükkideks võtmine algas Karula südames üle-eelmisel nädalal. Sellest ajast saati on endised elanikud lammutustööde kulgu jälginud ja järge pidanud, kelle kunagine tuba parasjagu tükk tüki haaval masina lõugade vahele kaob.

«Neil on põnev masinate tööd vaadata ja omavahel arutleda, et näe, mina elasin kunagi selles toas,» rääkis Karula Kodu juhataja Mai Tuuksam. Kollaseid koppasid jälgib iga päev ka tema, aga väiksema vaimustuse ja sellevõrra suurema kurbusega.

«Eks ikka ole kahju. Me veetsime selles majas pikki aastaid,» nentis ta. Vana koolkodu renoveerimine oleks tema hinnangul aga läinud maksma rohkem kui uute majade ehitamine.

Samas on Mai Tuuksam õnnelik, et aastaid tühjana seisnud majaga lõpuks midagi ette võetakse. Esialgse plaani järgi pidi hoone eilseks juba maatasa olema, kuid materjalid sorditakse nii suure hoolega, et lammutamine võtab veidi enam aega.

Kopajuht olevat Mai Tuuksami sõnul oma ala tõeline meister. «Kõik kivid ja lauajupid, plekitükid ja muu sellise tõstab ta eraldi kuhjadesse, nii et mitte miski ei lähe sassi,» kiitis ta.

Töö peaks siiski veel sel nädalal valmis saama. Kui lammutamisega ühele poole jõutakse, täidetakse majast jäänud süvend ja maa-ala korrastatakse. Niisama seisma endine koolkodu ase aga ei jää.

«Meie ettevõte ehitab sinna kaks peremaja, lisades sellega Karula Kodule 20 kohta,» rääkis aktsiaseltsi Hoolekandeteenused juhatuse esimees Maarja Mändmaa edasistest plaanidest. Karula intellekti- ja liitpuudega klientidele mõeldud peremajade arv kasvab siis viielt seitsmele. Millal Karula koolkodu asemele peremajasid ehitama hakatakse, ei ole täpselt teada, kuid asjaosaliste hinnangul sellega väga kaua minna ei tohiks.

Karula Kodu perenaise Mai Tuuksami sõnul on lisanduvaid peremajasid vaja, et viia erihoolekandeteenus tänapäevasele tasemele. Toad on seal ühe- või kahekohalised, ruumid paiknevad ühel tasapinnal ja on sisustatud võimalikult kodulähedaselt. Hädaolukorra puhuks on liikumisraskustega elanike majadel viis väljapääsu.

«Aeg-ajalt on kuulda, kuidas hoolekandeasutustes puhkenud tulekahjudes hukkuvad inimesed, sest nad ei saanud majast välja. Meie vanas majas oleks selline õnnetus võinud paljudele elu maksta,» oli Tuuksam veendunud.

Maarja Mändmaa sõnul ei ole kaks hoonet Karulas ainsad uued peremajad, mis Viljandimaale lähiajal kerkivad. Üsna pea peaks ehitus algama ka Viljandis Näituse väljakul, kuhu Karula Kodu ning Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse tarbeks peaks tulema kummalegi kaks peremaja.

«Eskiisprojekt on kohe-kohe valmimas ja kui see saabub, võib juba rääkida täpsematest kuupäevadest,» ütles lasteabi- ja sotsiaalkeskuse juhataja Pille Vaiksaar. Ta avaldas lootust, et Näituse väljaku majad valmivad hiljemalt 2012. aasta algul.

Mõlemas uues majas on Vaiksaare sõnul esialgu kohti kaheksale lapsele, kuigi seaduse järgi võib alates 2015. aastast peremajas elada vaid kuus last. Kohtade arvu vähendamisel enne seaduse jõustumist ta mõtet ei näinud.

«Selle piirangu jõustumine võib ka edasi lükkuda, sõltuvalt sellest, kui rikas meie riik sel hetkel on,» rääkis Vaiksaar. «Nii et meie teeme uutesse majadesse kuus lastetuba, millest kaks on kahekohalised, ja saame sinna kaheksa last kenasti ära mahutada.»

Vana-Kariste külas on suudetud kurgi- ja kõrvitsakasvatus suure hooga käima panna. Anneli Steinbruchi Kivimurru talus sirgub kurke kolmel ning kõrvitsaid kahel ja poolel hektaril.

Valev Kaska valgustab esimese teadaoleva Viljandimaa kooliõpilaste vastupanuorganisatsiooni liikmete kurba saatust ning on veendunud, et nende mälestus väärib jäädvustamist.

Viljandi muuseumis avatud väljapanek «Viljandimaa rahvas puu otsas» räägib maakonna asukate põlvnemisest. Näituse koostaja Tiina Tafenau annab nõu, kuidas oleks parem sugupuud uurida.

Minule meenub kaugete aegade hämarusest haruldaselt hea suitsuvorst «Moskva suvine», mida meie, väikesepalgalised, pidasime kalliks, sest selle kilo maksis 3 rubla ringis. Toda hõrgutist võisime endale lubada vaid palgapäeval. Kahjuks ei vasta nüüdiskallite vorstide kvaliteet nende hinnale, maitseaineid nagu polekski pandud ja üks odavamaid, vorst «Sealiha» laguneb tihti pärast koore eemaldamist kätte nagu puder.

Riho Kala on Olustvere ametikooli õppetalus töötanud 17 aastat, neist 15 juhatajana. Ta on ühtlasi nii direktori asetäitja kui agronoomiaga seotud ainete õpetaja, aga koolitab ka talunikke.

Kirjanik Vello Jaska meenutab rännakut õpetaja ja Mulgimaa lauliku Hendrik Adamsoni radadel ning vahendab muu hulgas kirjandusteadlase Karl Muru kõneldut.

Enam kui 20 aastat keskkonnakaitse alal töötanud ning Viljandi-Pärnu regiooni juhtinud Kaido Kansi vabastati eile tema enda soovil ametist, sest mehe suhtes on alustatud kaks väärteomenetlust.

8. augustil kontrolliti uuesti kohvikut «Kirsimäe» lihtsameelses lootuses, et pärast eelmist kontrolli on kõik korras. Ladudes ja külmkambrites olid toiduained paigutatud parasjagu sinna, kuhu nad käest olid kukkunud, alusrestid puudusid. Leiti 123 purki realiseerimisaja ületanud majoneesi, vürtsikilu ja 5-6 kg riknenud heeringaid. Muide, riknenud Ivassi heeringas oli lattu sisse tulnud 17. märtsil 1989. aastal.