Mind on ikka natuke häirinud primitiivne ja ennast pettev klassifikatsioon, mille järgi head raamatud ja filmid lõpevad halvasti, halvad aga hästi. Seda silmas pidades oleksid nii raamat «Rentslimiljonär» ise kui selle põhjal vändatud film automaatselt käkid, sest lõpevad hästi.
Sattuski just näppu arvustus, milles teosele heideti ette naiivsust ja psühholoogilist ebaveenvust. Hoidku küll! Mõnes mõttes on küll tõepoolest tegemist Charles Dickensi Bollywoodi variandiga, aga see ei ole ju dokumentaalrealism, vaid värvikas ja paeluv optimistlik fantaasia!
«Rentslimiljonär» on südamlik jutustus sellest, kuidas noor kelner, madalast kastist pärit Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat, ent keegi ei suuda uskuda, et üks lihtne tööline ausal teel selleks suuteline on.
Tõtt-õelda on tegu moderniseeritud muinasjutuga, kus aegunud Haldjas Ristiema ja Kuldkalakese asemele on astunud tänapäevane lihtsa inimese soovide täitumise ainus lootus — rahaliste auhindadega telemäng.
Orvuna kasvanud Ram õppis juba varakult, et rikkad naudivad, agulirahvas kannatab ja need, kes elavad ülerahvastatud chawl’ides, lihtsalt elavad.
Indias elab kolmandik maailma vaestest, kelle sissetulek on viis krooni või alla selle päevas. Maailma suurimas slummis, peaaegu Eesti elanike arvuga Mumbai äärelinnas Dharavis tuleb iga päev ette peksmist, vägistamist ja verepilastust.
Seal elatakse nagu loomad ja surrakse nagu kärbsed. Selles tohutus linnas, kus isegi rentslis magamiseks nõutakse tutvusi, on usk inimeste loomupärasesse headusse kerge haihtuma.
Iga raamatu peatükk on üks aste, mis viib õige vastuseni miljardimängurattal.
Raamat haarab endasse oma dünaamika ja kütkestava elujaatavusega. Naeru ja pisaraid on sama palju nagu ühes õiges värvikirevas Bollywoodi filmis. Kui india kirjaniku raamat on juba hea, siis on ta kompromissitult hea.