Heido Vitsur: odavat laenuraha Eestisse enam ei tule

Pärnus arstide konverentsil esinenud majandusteadlane Heido Vitsur rõhutas, et odav laenuraha on kadunud ja nüüd tuleb loota ainult tööga teenitule.

Heido Vitsuri sõnul mõjutab Eesti olukorda peale ülemaailmse majanduskriisi ka väga suur laenude maht: eraisikud ja firmad on pankadele võlgu 260 miljardit krooni, mis on rohkem kui Eesti ühe aasta sisemajanduse kogutoodang. Halvemaks muudab asja see, et laenud ei ole läinud majanduse tugevdamiseks, vaid tarbimiseks.

Heido Vitsur, kui laenumaht nii röögatult kasvas, miks siis keegi sellele tõsiselt tähelepanu ei pööranud, ka teie mitte?

Mina hakkasin makroökonoomiliste andmete vastu detailsemat huvi tundma poolteist aastat tagasi, kui ma läksin arengufondi tööle. Siis, kui ma seal eelmise aasta töö tootlikkuse ja laenukoormuse graafikuid nägin, oli ehmatus korralik.

Maailm oli rakendust ootavat odavat raha otsast lõpuni täis. Ju teati, et pidu võib lõppeda, aga keegi ei teadnud, millal see lõpeb. Ei arvatud, et nii ruttu. Seda raha kasutades oli võimalik oma elujärge tublisti parandada, näiteks ehitasime oma eramud selle raha eest — ahvatlus oli suur. Kuid me unustasime sealjuures, et ka odavalt saadud laen on võõra oma, ja jätsime võimalikud riskid arvesse võtmata.

Ütlesite oma ettekandes, et olukorra paranemist ei ole loota enne, kui oma hiigelvõlaga hakkama saame ja usaldus taastub. Kas see, kui mujal maailmas majandus elavnema hakkab, meid ei mõjuta?

Loomulikult hakkab majandus maailmas kord elavnema, kuid me ei saa unustada, et meil on suur välisvõla koorem, mis pole valitseva arvamuse järgi enam varade ja konkurentsivõimelise tootmisega kaetud. Krediitide ulatuslikku tulekut meie majandusse ei ole oodata enne, kui kreeditorid on veendunud meie majanduse võimes juba olemasolevaid laenusid teenindada.

Samuti peame arvestama, et uut odavat raha meie eluajal Eestisse enam ei tule. Seetõttu tuleb meil nüüd vaeva näha, et oma majandust elavdada ja ka võlgu tasuda.

Põhiprobleem on see, kui konkurentsivõimeliseks meie majandus pärast praegust kriisi jääb. Kõik riigid ümbruskonnas, kui jätta kõrvale Soome siin kõrval ja Saksamaa pisut kaugemal, on muutunud Eesti, Läti ja Leeduga võrreldes odavamaks. Valuuta on odavnenud ning seetõttu on seal ka tööjõud ja kaubad odavnenud.

Meie oleme kallid ja see nõuab tulevikus topeltpingutust: peame oma tööviljakust nii palju tõstma, et teiste riikide odavamaks muutumist tasa teha, ning oma võla tasuma. Või ise samavõrra odavamaks muutuma.

Kas te viitate vajadusele kroon devalveerida?

Ei, ma ei viita. Ma viitan, et samas mahus nagu teised riigid on lasknud oma valuuta odavamaks minna või on selle odavamaks teinud, peame meie pingutama, et töö tootlus tõuseks, või leppima sissetulekute vähenemisega. Kui me sellega hakkama ei saa, läheb meil väga raskeks.

Mida peaks tegema Eesti inimene, kes pole veel tööd kaotanud?

Peab olema hakkaja ja end täiendama, töötama ja teenima nii hästi kui võimalik, sest odavat raha, mida laiali jagada, maailmas ei ole ega tule ja ainuke võimalus on tööga raha teenida.

Maailm muutub ja me peame suutma nende muutustega kaasa minna. Meid peaks siinjuures julgustama see, et kõik tuleviku väljakutsed, ükskõik kui keerulised need ka ei ole, on tunduvalt väiksemad ja lihtsamad kui need, mis meil kakskümmend aastat tagasi ees seisid.