KAS LINNA- või maakool? See küsimus vaevab kindlasti paljusid Viljandi lähiümbruse lapsevanemaid, kelle võsukestel tuleb suvel jätta maha lasteaia liivakast ja sügisel võtta ette koolitee. Vaevas mindki 13 aastat tagasi, kui oli tarvis pojale kool leida. Valida oli kodu lähedal asuva Viiratsi algkooli ja Viljandi õppeasutuste vahel.
Viiratsi kasuks rääkisid tipptasemel renoveeritud koolimaja, kuhu oli last turvaline saata, ning noor kollektiiv ja energiline direktriss. Murelikuks tegi aga õppeprogrammi humanitaarkallak. Kujutasin oma poega ette pigem terase inseneri kui unistustes hõljuva kunstniku või luuletajana. Minu kindel soov oli, et pärast algkooli lõpetamist pääseks ta õpinguid jätkama mõnda Jakobsoni gümnaasiumi süvaõppega klassi.
Valik langes Viiratsi kasuks, sest pelgasime ülerahvastatud ühissõidukeid ja linna liiga suuri klassikomplekte.
JÄLGISIME ärevusega, mida õpetati Viiratsis ja mida olid õppinud poja linnakoolides käivad sõbrad. Tundus, et erinevust pole. Tõehetk oli aga alles siis, kui põhikool läbi sai.
Sisseastumiskatsed Jakobsoni kooli inglise keele süvaõppega klassi läksid kergelt. Kaks aastat hiljem ei valmistanud raskusi ka matemaatika-füüsika klassi üleminek. Mõne aasta pärast käis sama tee läbi minu vanem tütar ja samuti tõrgeteta.
Mind üllataski kõige enam see, kui hea põhja olid lapsed saanud matemaatikas ja inglise keeles. Praegu õpib ka pere pesamuna Viiratsi algkoolis ja tema koolivaliku puhul me enam pead vaevama ei pidanud.
AJAPIKKU OLEN aru saanud, milles seisneb väikese kooli fenomen. Et seal õpib klassis vähe lapsi, jõuab õpetaja igas tunnis kõiki küsida. Lapsed mõistavad, et nii peab olema, ning õpivad raudselt igaks päevaks. Samas märkab pedagoog sedagi, kui keegi hakkab aines veidi maha jääma, ning saab teda kiiresti järele aidata.
Ka olen muutnud oma suhtumist humanitaarkallakusse. Kust mujalt see noor insener ikka oma käelise osavuse ja ruumilise kujutlusvõime saab kui mitte kunstitunnist?
Osalen käesoleval õppeaastal Viiratsi algkooli hoolekogu töös ja võin kinnitada, et juhtkonnal on selge visioon kooli lähiaastate arengust. Viiratsi vallas ei ole elanikkond vähenenud ning see annab koolile kindlustunde, et ka tulevikus on küllalt koolijütse, kes 1. septembril parema koha pärast klassiruumis tormi jooksevad.
Rahvasuu ütleb, et tagantjärele tark ei eksi. Oma lapsi kooli pannes ei olnud mul seda tarkust kusagilt võtta. Lihtsalt vedas, et nii otsustasin.
Lapsevanematele, kel on aga vaja sel aastal otsustada, kuhu oma laps õppima panna, soovitan Viiratsi algkooli. Ja mitte ainult Viiratsi vallas elavatele inimestele, vaid ka Viljandi lapsevanematele, kes tahavad, et nende laste esimesed kooliaastad mööduksid rahulikus, sõbralikus ja harmoonilist arengut tagavas keskkonnas tõeliselt pühendunud õpetajate käe all.