Perekond taastab veskimaja koduks ja töökohaks

Firma, mille mees on oma naise Marge toel loonud, kannab nime PTSäsi. Selle kaks esimest tähte tähendavad puidutööstust, mis on praeguse kahe töötoa kohta ehk pisut suurejooneliselt öeldud, säsi on aga teadagi puu süda.

Puit ongi nende kahe töö sisu ehk süda, sest rahvas peab puidust tooteid endiselt au sees — alles need plast- või metallraamidega aknad meile tekkisid ning Eesti inimene magas kaua ikka üksnes puuvoodis.

Vanad mööblitükid püüavad ruumis pilku nagu see seinale toetuv nikerdatud voodiotski. Tänapäeval niisuguseid sänge ei tehta. Ehk ka seepärast, kuid arvatavasti eeskätt mälestuste hoidmiseks oli Tarvastu mees ette võtnud pika tee ja toonud katkise voodi Saarepeedile talle tuttava käsitööõpetaja Kalmer Linnu kätte ning too ei osanud keelduda.

«Puutööd alustasingi vana mööbli taastamisest, kuid praegu võtan seda harva ette,» ütleb meister. «Nüüd parandan vanu aknaid ja vahel teen ka mõne päris uue.»

Töölaual seisavad kerge saetolmuga kaetud projektid. Nendelt on näha, et Jõe-Tiksu talu on tellinud elamu esimesele korrusele ühtmoodi ja teisele korrusele veidi teistsugused aknad — nii nagu varem on olnud, arvestades maja ehitamise aega ja endist väljanägemist.

Enamik tuleb siiski tellima, vana raam kaasas. Siis on kindel, et pole möödarääkimist.

Töökoja seina äärest vaatab vastu hulk aja ja ilma käes halliks pleekinud raame, paljudel klaasidki sees. Mõnel neist tuleks vahetada vaid detail või paar ja seejärel aken uuenäoliseks viimistleda. Pehkinu asemele tuleb aga teha uus, mis oleks justkui vana.

Kui meister on mõõtnud, arvutanud ja veel kord mõõtnud, lõiganud parajaid juppe ja neile sooni ja tapiauke sisse, freesinud ja lihvinud ning detailidest raami kokku seadnud, neile parajaks lõigatud klaasidki sisse pannud, viib ta need teise ruumi teise meistri, oma naise Marge kätte.

Marge Lind õppis küll rätsepaks-modelleerijaks, kuid maakodu perenaise ja väikeste laste emana ei näinud ta võimalust linnas tööl käia, pealegi vajas abikaasa paarilist. Tema ongi oma mehe ainus palgaline.

Nõnda ta siis kitib ja värvib, värvib teist ja kolmandatki korda. Aga vahepeal peab raam riiulil päris pikalt kuivama. Linaõlivärv kuivab nädal aega ning kivistumiseks kulub terve kuu, kuid ka siis võib hooletu haaraja töö rikkuda. Kitt kivistub lõplikult alles siis, kui aken on oma asukoha leidnud. Koha vahetus siiski töö kvaliteeti ei riku.

Igal tööl on omad nipid. Viimistleja on need omandanud. «Töö ise õpetab,» sõnab noor naine.

Marge ja Kalmer Linnust sai paar juba kooliajal — nad õppisid Viljandi maagümnaasiumis ühes ja samas klassis. Mõlemad läksid tulevase ameti pärast  pealinna: üks rätsepaks ja teine poiste tööõpetuse õpetajaks õppima.

Selle Saarepeedi vallas asuva endise veskihoone ostsid nad 2000. aastal üksikult vanainimeselt. Maja kandis raskeid arme sellest, kui sakslased 1944. aastal lahkudes veski tammi õhku lasksid ja ühes sellega maja otsaseina purustasid. Sisemus omakorda peitis jälgi ajast, kui oja läbi veski voolas ning andis võimaluse laudu lõigata ja jahu jahvatada.

Sellessamas majas sündisid Oskar, kes nüüd Saarepeedi kooli esimeses klassis käib, ja tema vend Kaspar, lasteaiapoiss.

Aknameister peab lugu ka kõrgkoolis omandatud ametist. «Mulle meeldib lastega tegelda,» ütleb ta.

Pärast pedagoogikaülikooli lõpetamist töötas Kalmer Lind Tarvastu gümnaasiumis, kusjuures tunnid olid jagatud kolmele päevale. Ta õpetas põhikooli poistele esmaseid käsitööoskusi veel Paalalinna gümnaasiumis ja Hallistes.

Ent oma kodu rajajal ja puutöökoja käivitajal nappis aega. Seetõttu piirdub tema õpetajatöö praegu oma kodu lähedase Saarepeedi kooliga. Ta pühendab õpilastele ainult ühe päeva nädalas, see-eest hommikust õhtuni.

Ja vahel kutsutakse teda täiskasvanuid õpetama, teemaks vanade akende või mööbliesemete parandamine. Viimati käis ta Kuressaares, kaasas veskist leitud pisike ajahambast puretud aken.