Kettaheitja Märt Israel loodab sel aastal vähemasti meetri jagu isiklikku rekordit nihutada ja üliõpilaste maailmameistriks tulla.
Märt Israel: olen täieõiguslik mulk
3. jaanuar 2009, 23:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõulud ja aastavahetuse veetis 25-aastane spordimees traditsiooniliselt kodus Karksi vallas. Ühtlasi tegi ta seal kergemaid treeninguid ning jagas oma esimese treeneri Rein Ahuni praegustele õpilastele näpunäiteid.
Eelmise hooajaga jäi Israel üldiselt rahule, kripeldama jäi aga Pekingi olümpiamängude tulemus.
Märt Israel, kuidas teile uus aasta tuli?
Vaikselt ja rahulikult, kodus lähedaste ja sõprade seltsis.
Missugused eesmärgid olete endale alanud aastaks seadnud?
Tahan eelkõige universiaadil kuldmedali võita. Maailmameistrivõistlustel on esimene eesmärk jõuda lõppvõistlusele.
Eelmine hooaeg kujunes teile suhteliselt edukaks.
Üldjoontes võib sellega rahule jääda. Olin stabiilne, eelkõige rahvusvahelistel välisvõistlustel. Erandiks olid ehk olümpiamängud.
Pekingi heited jäid kripeldama, sest minu eesmärk oli kvalifikatsioonist edasi pääseda. Eelvõistluse videot analüüsides tuli tõdeda, et jätsin katsel ketta lõpuni välja tõmbamata ja see lendas liiga kõrgele. Parema soorituse korral oleks see ehk 63 meetri juurde maandunud.
Ebaõnnestumine olümpiamängudel tuleb ilmselt veel väheste suurvõistluse kogemuste arvele kirjutada.
Treenite praegu Gerd Kanteri olümpiavõidule ja maailmameistriks aidanud Vesteinn Hafsteinssoni juhendamisel. Kuidas koostöö sujub?
Alustan koos temaga teist hooaega. Seni on kõik sujunud. Vesteinn Hafsteinssoni jutu järgi olen temaga väga sarnast tüüpi kettaheitja.
Üks tippkettaheitjate unelmate sihte on 70 meetri joone alistamine.
70 meetri joon on praegu ikka tuleviku unistus. Reaalselt võib selle sihiks seada ehk paari aasta pärast. Eelseisval hooajal loodan isikliku rekordi viia 67-68 meetri juurde.
Nii et ees seisab palju rasket tööd.
Ligi 10 000 heidet. Tarvis on kõvasti tehnikat lihvida.
Nagu kõigil tehnilistel aladel, on ka kettaheites jõu ja tehnika ühitamine keeruline ülesanne. Käib pidev sobitamine. Kui muutud tugevamaks, muutub kohe ka heitetehnika. Samas peab arenemiseks kogu aeg jõunäitajaid parandama.
Nüüd üks kulunud ja palju esitatud küsimus: kas te peate ennast viljandimaalaseks?
Olen seniajani Karksi valda sisse kirjutatud, käin kodus nii palju kui vähegi võimalik ja pean ennast täieõiguslikuks mulgiks.
Nagu paljud teisedki Viljandimaalt pärit sportlased, olen õpingute ja treeningute tõttu enamiku ajast Tallinnas — õpin tehnikaülikooli magistrantuuris.
Maakonna parimate sportlaste valimisel teie kandidatuuri statuudi järgi esitada ei saanud. Kas olete selle pärast solvunud?
Kui küsimus sedasi püstitada, siis tunnistan, et olen veidi solvunud küll. On piisavalt näiteid selle kohta, et ühte sportlast tunnustab samal ajal mitu omavalitsust.
Pettumust valmistab just asjaolu, et minu kandidatuuri ei saanud üles seada, ehkki olen valdade mängudel ja mitmel muulgi võistlusel ikka võimaluse korral koduvalda esindanud.
See, et maakonna parimaks meessportlaseks valiti Kaspar Taimsoo, on aga väga õige otsus. Olümpiamängude üheksas tulemus on kindlasti suuremat tunnustust väärt kui minu 14. koht. Olümpiamängud on ikkagi ülim spordisündmus. Minu arvates peaks Viljandimaa uhkust tundma, et tänavu tegi seal kaasa kaks siit pärit sportlast.
Parimate valimise statuudi järgi peab sportlane Eesti meistrivõistlustel esindama Viljandimaa klubi.
Nojah, las siis olla. Ega ma selle pärast sporditegemist lõpeta, teen oma tööd ikka edasi ja kodugi jääb mul endiselt Karksi valda.
Mis klubisse puutub, siis kuulun nüüdsest Tallinna tehnikaülikooli spordiklubisse ning esindan tulevikus oma kooli. Kool oli minust kui sportlasest huvitatud ning toetab mind nii spordibaaside kasutamisel kui ühe talvise sooja maa laagriga.
Minu hooaja eelarve on päris suur: see ulatub 300 000 krooni ringi. Nii et klubi toetus on äärmiselt tähtis.
Kindlasti suhtlete endiselt ka oma esimese treeneri Rein Ahuniga. Kas tal jagub teile õpetussõnu ka praegu, kui harjutate maailma tipptreeneri juhendamisel?
Jõudsin seekord vaevu kodus koti nurka visata, kui Rein Ahun mind noortele trenni andma kutsus. Tal käib siin üks Karksi-Nuia kutt ja lisaks kaks tüdrukut, üks Valgast ja teine Tõrvast. Neile andsingi trenni. Vaatasin nende tehnikat ja jagasin mõningaid õpetussõnu.
Rein aga kipub praegu juba minu käest nõu ja uusi nõkse küsima.
Tippsportlane endale ilmselt pikka jõulupuhkust lubada ei saa.
Praegu on mul käsil tõsiste koormustega tsükli järgne väheke kergem periood. Täna (reedel — toim.) on kaks treeningut: hommikul teen umbes 50 heidet võrku ning õhtul on kavas rebimine ja surumine. Homme hommikul teen veel ühe kerge jõutreeningu ning esmaspäeval algab taas tõsisem töö.
Reedel sõidame kolmeks nädalaks Tenerifele laagrisse. Sealt naastes olen kaks nädalat Eestis, seejärel sõidame sinna tagasi ning aprillis ja mais on oleme laagris USA-s.