MINU KOKKUPUUTED äsja manala teele läinud Vene apostliku õigeusu kiriku pea, kogu Venemaa patriarhi Aleksius II-ga on olnud põgusad või kaudsed. Oli üks meeldejääv telefonikõne, mille vältel tajusin kõnetraadi teises otsas sügava ja rahuliku hääle, aktsendivaba eesti keele ning targale inimesele omase sõnavaraga heasoovlikku inimest.
Ühe mõtlemapaneva kaudse kontakti eest patriarhiga võlgnen aga tänu Siberi kirjanikule Vadim Makšejevile. Mehele, kes 1941. aastal Eestist Siberisse küüditati.
ISTUSIME ÜHEL 2004. aasta juuliõhtul pärast tööd tema korteri arhiivis Tomski Akademgorodokis, sealses rohelusse uppuvas teadlaste ja loomeinimeste linnakus. Rääkisime represseeritud eestlaste saatusest Siberis, arhiivileidudest, tema koostööst Aleksander Solženitsõniga ning elust ja inimestest sõjaeelses Eestis.
Minu ees laual oli Vadim Nikolajevitši mälestusteraamat «Muromi rajalt…». Selles oli hulk mulle tuttavaid pilte, mis olid pärit autori noorusajast. Näiteks Tartu Peetri kirik, Narva kindlus ja Pühtitsa klooster.
Raamatu vahelt pudenes välja üks kiri. Jõudsin märgata, et see oli Venemaa patriarhi ametlikul kirjaplangil. Tabanud minu uudishimu, lubas kirjanik mul kirja lugeda ning pärast koguni maha pildistada ja vajaduse korral kasutada.
See äsja lahkunud suurmehe 2002. aasta märtsist pärinev tänukiri räägib minu arvates tema suhtest Eestiga paremini kui mis tahes ümberjutustus või kommentaar. Seepärast tahangi selle siinkohal ära tuua.
«KALLIS Vadim Nikolajevitš!
Väike-Kodumaa Eesti, kallis minu ja Teie südamele, maa, mis on meid sünnitanud ja kasvatanud. See on minu perekonna, minu omaste, minu vanemate maa, kes on armastuse, ennastsalgavuse, mis aga põhiline — usuga töötanud ja palvetanud tema pinnal.
Seda maad on võimatu mitte armastada, mitte teada tema minevikku, mitte kaasa elada tema olevikule, mitte hoolida tema tulevikust ja palvetada selle eest.
Me oleme temaga, tema murede ja raskustega, sest me jagame tema saatust.
Peaaegu kolmkümmend aastat kandsin ma vastutust Õigeusu eest Eestimaa pinnal, aga veel enne seda kasvatas see maa mind kolmkümmend aastat.
JUMALA MEELEVALLAS sattusid paljud-paljud venelased, neist endist sõltumatutel asjaoludel, nagu Teie, kallis Vadim Nikolajevitš, kaugele oma kodumaast. Jah, Venemaa jaoks osutus kogu see viimane kahekümnes sajand raskete katsumuste sajandiks.
Maa «Muromi rajalt...» kauge, armastatud Pühtitsani — kõik see on meile teiega Väike-Kodumaa, mälestus ja armastus, mis raugematult hingab meie südametes.
Tänan Teid südamest raamatu «Mööda Muromi rajalt...» eest. Kaitsku Teid Jumal. Aleksius, Moskva ja kogu Venemaa patriarh.»