Inimesed tühjade käibefraaside vangis

Viljandis näitlejahariduse saanud Taago Tubin on viimaste aastate jooksul kujunenud lootustandvaks lavastajaks, kelle töö on tähelepanu ja kiitust pälvinud kogu Eestis. Seni tegutses ta Võru teatriateljeele uue hingamise andnud juhina, kuid lavastas ka Ugalas. Ja tegi seda hästi.

Rekordiliselt kaua repertuaaris püsinud «Helesinise vaguni» ning Soome-ainelise «Runari ja Kyllikki» järel võis ka Prantsuse komöödiast oodata lavastust, mis on ühtaegu nii meelelahutuslikult atraktiivne kui sisuliselt sügav.

Ootused olid suured mitmel muulgi põhjusel. Ugalal on viimane aeg näidata end Eesti teatris tõhusa tegijana, et majanduslanguse tingimustes vee peale jääda ning teatrihoone ümberehituseks plaanitud suuri kulutusi õigustada. Hooaja avalavastused, klassika «Kolm õde», noortele mõeldud «Poks» ja Viljandi juubelit tähistav «Linnapea» jäävad eri sihtgruppidele orienteerituna teatri aktivapoolele.

Aktivapoolele, kuid ainult poolenisti, julgen kanda ka tänapäevase problemaatikaga «Grafiti». Eeskätt tänu lavastaja tööle näitlejatega ja nonde heale mängule.

Tõepoolest, on väga huvitav vaadata nii tänapäevaseid eri vanuses daame kehastavaid Liina Olmaru, Kadri Leppa ja Vilma Luike kui nende muhedaid mehi, kellena astuvad üles Andres Lepik, Aarne Soro ja Janek Vadi. Nauditav on jälgida nende mängu, mis on üles ehitatud teksti ning öeldu tegeliku mõtte kontrastile.

Tegelased kõnelevad üht, aga mõtlevad hoopis muud ja see teebki asja naljakaks. Tänu väikesele saalile on iga näoilme, tehtud või tegemata jäetud žest ja pilkki nähtavad ning kannavad tähendust. Näitlejad on tõepoolest väga head.

Kõik oleneb aga sellest, mida vaataja saalis näidendist ootab. Kas ainult ehtprantslaslikku kergemeelset nalja ja naeru triviaalsete inimeste ning nende omavaheliste arusaamatuste üle või ka midagi sügavamat, mis puudutab hingekeeli? Mina seda viimast ei leidnud.

Lavastaja on teinud ära suure töö: etenduse iga pisimgi detail on paigas. Pole tema süü, et näidend ise sedavõrd kitsilt mõtlemisainet pakkus.

Me kõik naerame laval toimetavate tegelaste üle, kuid mida me neist inimestest tegelikult teada saame? Kui üldse midagi, siis õige napilt. Vaid korra vilksatab Kadri Lepa Valerie’s protest selle vastu, et pealiskaudsete inimsuhetega võime kellelegi haiget teha. Ka grafitipoiste (Karl Saks ja Päär Pärenson) breiktants ning näidendi seostamine internetikeskkonnaga ei lisanud kuigivõrd kaalu.

Kavalehel märgib teater, et näidend on ühiskonnakriitiline. Tahaks küsida: kas tõesti?

Autor ise toob näidendi mõttena välja käibefraaside inimest nivelleeriva toime. Selle, kuidas tänapäeval on valmisfraasid asendanud mõtlemise.

Paraku näib mulle küll, et nii autor kui näidend on oma tegelastega just nendesamade käibefraaside vangis. Komistatakse samale probleemile, mille vastu tahetakse võidelda.