Viljandi—Tartu maantee jõuab sillale, pilgule avaneb Tänassilma jõe suue, paremat kätt läigib Võrtsjärve veepeegel ja teeäärne meierei näib piimatoojaid ootavat. See on väike Oiu küla.
Teeäärne küla on tulvil minevikujälgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult kulgeb piki Tänassilma jõge kahekordne piir: lääne poole jäävad Valma küla ja Viiratsi vald ning ida poole Oiu küla ja Kolga-Jaani vald. Esimest korda sinnamaile sattunule võib aga näida, et sild mitte ei eralda kahte küla, vaid pigem ühendab kahele poole jõge jääva inimasustuse üheks asulaks.
Inimesi pole peaaegu üldse näha, vaid üks memm tatsab jõekaldale kerkinud palkmaja poole. Ettevõtlikud mehed on korrastanud järveluhta ja kuulu järgi mõlgub neil mõtteis turistide külla toomine.
Oiu visiitkaart on meiereihoonete kompleks, mis on korduvalt omanikku vahetanud ja seisab praegu tühjana. Kanarbiku talu perenaine Eevi Vaher töötas kunagi sealses juustutsehhis raamatupidajana ja teab täpselt, et Oius toodeti maitsvat Uglitši juustu.
«Iga päev töödeldi meiereis 10—12 tonni piima ja koor viidi Viljandisse,» ütleb ta.
Tööstust piimaga varustavad vastuvõtupunktid olid veel Kaaveres, Lalsis ja Kalmetul. 1980. aastate algul hakati väiksemaid tsehhe kokku koondama ja nii kadus meierei Oiult igaveseks.
«Meierei kadumine oli omal moel ka külaelu lõpp,» nendib Kanarbiku peremees Valdek Vaher.
Sulgemise üks põhjus oli tema sõnul puhastusseadmete nadi seisukord.
Minevikku meenutavad Oiul teisedki märgid. Näiteks kõrgub Kaaveresse suunduva tee ristis tuulik, millele omanik on korraliku välimuse andnud. Valdek Vaheri mäletamist mööda püüdsid selle tiivad tuult veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel ning hiljem tegutses selles rohujahuveski.
Võrtsjärve kaldal seisab endiselt mitu majakat, meenutades aegu, mil järvel liikuvatele alustele oli vaja teed näidata. Kündsid ju veel kolmekümne aasta eest laineid lõbusõidulaevad, mis tulid Tartust ja peatusid paljudes rannakülades. Ametis oli kogunisti majakavaht, kes õhtuti tornis tule plinkima pani. Oiu ja Otiküla mail tegutsenud ühismajand kandis aga mõnda aega Majaku nime.
Vaba vett ootavaid paate on jõesuudmes tunduvalt vähem kui varasematel aegadel.
«Praegu sõidavad maastikuautod kohale, kaater käruga järel ja järvele minnakse Ulge paadikanalis,» kõneleb Valdek Vaher.
Pensionäripõlve pidav mees teab rääkida veel sedagi, et vanasti veeti Oiule puitmaterjali, mis siis jõesuudmes parveks koondati ja lodja järel Tartusse sõidutati. «Selle töö suretasid 1950. aastatel välja teedele ilmunud pikatüveautod.»
Oiu mäletab ka Võrtsjärve vihaseid rünnakuid, kui kevadine tulvavesi luhad üle on ujutanud ja külla tunginud. Et teetamm oli kunagi praegusest madalam, uhtusid lained üle tee ja sõita tuli läbi vee. Viimane suur üleujutus oli Oiul 1978. aastal, mõni rannalähedane maja asub aga peaaegu igal kevadel justkui saarekesel.
Oiust on kadunud kauplus ja postkontor, alles on aga kolmel päeval nädalas töötav raamatukogu, kus kohalik rahvas käib ajalehti lugemas, raamatuid laenamas ja internetis arveid maksmas.
Raamatukogu juhataja Aita Arula ütleb, et enamloetavad lehed on «Postimees», «Maaleht» ja «Sakala». «Neid laenavad inimesed ka koju kaasa.»
Aita Arula on tänulik vallavalitsusele, kes on suutnud raamatukogu elus hoida, kuigi jutud selle sulgemisest on käinud aastaid.
Kanarbiku perenaine Eevi Vaher ütleb, et poes käib Oiu rahvas enamasti Leies. Oiu kauplus, mis asus meierei kõrval, suleti 1998. aastal.
Loomi peavad Oiul üksikud. Vaheritel oli kunagi umbes sajapealine lüpsikari, kuid vanaduspõlves loobusid nad suuremast tootmisest ja piirduvad paari punikuga, kelle piimast jagub teistelegi külaelanikele. Laudas ruigab ka kaks siga. Talumaa on Vaheritel suuremalt jaolt välja renditud, nii köögi- kui teravili on aga omast käest võtta.
«Päris tühje maju meil polegi, paljud neist on aga kasutusel suvekoduna,» lausub Valdek Vaher ning nendib: «Meil on vaikne küla.»
Nooremad inimesed käivad Oiult mitmele poole mujale, näiteks Viljandisse tööle.