Vähem kui sada aastat tagasi sattus tõsine talumees marru, kui avastas, et tema naine on endale pesu ülle sikutanud. Sellest, milliseid aluspükse naised kandsid ja mil moel neid varjasid, kõneleb Viljandi muuseumis avatud näitus.
Korraliku naise jalga püksikud ei passinud
25. november 2008, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap üllatab paljusid fakt, et alles möödunud sajandi kolmekümnendatel ei olnud aluspüksid kindlalt Euroopa kaardil seisvas Eestis üldse mitte igapäevane ese. Sajandi algul oli aluspesust rääkiminegi tabu. Seetõttu ei söandatud sõnu «aluspüksid» või «alustalje» avalikult lausuda. Nõnda öeldigi aluspesust rääkides lihtsalt «need».
Härrasrahvalt taluinimestele
Aluspüksid on üks naisterahva rõivastuse nooremaid osi. Esimest korda jõudsid need meie maal riidekirstudesse millalgi XIX sajandil. Tegemist oli tänapäeva pilgu jaoks üsna kummaliste esemetega, sest praktilisel otstarbel on need altpoolt lahtiseks jäetud.
Pesu said esialgu endale lubada teadagi vaid härrasrahva sekka kuuluvad naised. Talunaiste jalga jõudsid need moeröögatused alles XX sajandi algul.
Euroopas hakati aluspesu kandma XVI sajandil. Õukondadest võtsid pesumoe käbedalt üle juba ameti poolest moeteadlikud näitlejannad ja prostituudid. Aluspesu hakkas laiemalt levima alles pärast Prantsuse revolutsiooni.
Vahetatava aluspesu sünniajaks peetakse XVIII sajandi esimest poolt. Läks mööda veel sada aastat ja pesu jõudis ka Eestisse.
Viljandi muuseumis aasta lõpuni uudistamiseks välja pandud näitus kõneleb möödunud sajandi alguse pesumoest. Selle muuseumi katuse all ei ole ühe näituse avamisel ammu nii palju elevust nähtud.
Saalis rippuvad esemed on auväärsest east hoolimata väga hästi hoitud. On päevselge, et kunagised perenaised suhtusid neisse tõelise lugupidamise ja armastusega. Enamasti olid aluspüksid tehtud vastupidavast linasest või puuvillasest materjalist ning olid seega vabalt kasutusel paarkümmend aastat või rohkemgi.
Kõlvatud püksid pakule
Näituse kuraator, etnoloog Tiina Jürgen tuletas meelde, et XIX ja XX sajandi vahetusel olid näiteks mulgid küll jõukad, ent samas äärmiselt konservatiivsed.
Ta jutustas muheldes Halliste kandist pärineva tõestisündinud loo. Mees ja naine sõitsid kord saaniga. Saan läks korraga ümber, inimesed veeresid kraavi ja mees märkas õudusega, et tema naisel on aluspüksid jalas. Asi lõppes sellega, et kui viimaks koju jõuti, käsutas raevunud mees naisel püksid jalast ja raius need pikemalt aega raiskamata kirvega paku peal tükkideks.
«Kui juhtus naisterahvas õmbleja juurde minema koos mehega, ei öelnud ta kunagi, et tahab tellida pesu, vaid kasutas ikka sõna «need»,» rääkis Jürgen.
Et keskmise talumehe silmis olid aluspüksid midagi ennenägematut ja saksikut, kandsid naised neid võimalikult salaja ning ka pesupäevad katsuti rihtida nii, et mehe või mis veel hullem, ämma kuri kõikenägev silm pükse mingil juhul seletama ei satuks.
Minevikus kinni
See suhtumine oli muide visa kaduma ning veel läinud sajandist on teada juhtumeid, kus vanemad prouad põhimõtteliselt ei kandnud aluspesu. Ei tahtnud ja ei kandnudki!
«Harv polnud pilt, kus korralikus tumedas kleidis vanaproua läheb mööda teed, jääb korraks seisma ning kui ta edasi astub, jääb maha märg loik,» jutustab Jürgen.
Üks näituse vaataja meenutas oma pinginaabri vanaema, kes traditsioonidele truuks jäädes lõikas Marati aluspükstel alati jalgevahe ära ja palistas ääred kenasti. Neid pükse olnud väga omapärane pesunööril kuivamas näha.
Kui näitusel lehviva pesu vahel natuke ringi vaadata, on päevselge, et põllule selliste pitside ja satsidega muidugi ei mindud. Need olid mõeldud ikka pidulikumateks sündmusteks, nagu leer või pulmad.
«Maa- ja linnakultuur hakkasid kokku sulama 1920. aastate paiku,» lisas Jürgen. «Etappe oli palju, näitusele on aga välja toodud just keskmine, mitte väga peen ega väga talulik.»
Näitusel pole väljas siiski mitte ainult naistepesu, seda on vaid tublisti rohkem — küllap hoidsid naised rõivaid lihtsalt paremini.
Konservatiivsed mehed
Mehed kandsid enda omi enam-vähem nii kaua, kui neid kanda andis, siis veel natuke ja edasi polnudki midagi muud teha kui ära visata.
Meeste puhul muide nimetati pesuks kõike, mis käis kuue ja vesti alla, ka päevasärki.
Sajandi algul püsis meestemood enamasti muutumatuna. Vanemad taadid kandsid terve suve pikka linast pesu, mis pidi eriti hea jahe olema. Ega mehed ole kunagi viitsinud moega kaasas käia. Pikkade säärte ja otstest lõhikuga aluspüksid olid kasutusel aastakümneid. Säär tõmmati soki peale, seoti paelaga kinni — käis küll.