Normaalne mees kirjutab hulle jutte

«Mis ma teha saan, kui jumalast on selline anne antud?» nendib Martin Aare kurvalt, kuid tunnistab samas, et on oma saatusega leppinud.

«Muidugi vooliks ma parema meelega väärispuidust pika säärega kalamehekummikuid, aga kui ikka oskusi pole, siis sellega end ära ei elata,» räägib ta ning näitab oma kätetööd puunikerduste vallas. Tõsi, kummikute asemel meenutavad need pigem kolm aastat kantud plätusid.

«Ise sa oled vana plätu, raisk!» käratavad selle peale solvunult plätud, kes end ise muideks puukottadeks peavad.

Umbes niimoodi võiks alata lugu ajalehe «Nelli Teataja» huumorikülje toimetajast Martin Aarest, kui selle oleks kirja pannud tema loodud libaajakirjanik Jaak Leer.

Nüüdseks on Martin Aare maha saanud juba teise Leeri nime all kirjutatud raamatuga «Kaks kabanossi ja Maaja» ning «Sakala» pidas vajalikuks temaga lähemalt tutvuda.

Esimene Jaak Leeri lugu ilmus 2002. aasta novembrikuus ning rääkis pensionärist, kes lapselapse tagant rohelist puru näppab ja mõnuleb. Panin selle teele ning «Nellis» muidugi arvati, et see on tõestisündinud.

Minu lugude vettpidavuses hakati kahtlema mõni nädal hiljem, kui kirjutasin koonrist Viljandimaa mehest, kes jõusigadega metsa teeb.

Õppisin parasjagu õigusinstituudis juurat. Esimene aasta oli väga tore, sest õigusaineid eriti polnud, see-eest oli palju üldharivaid aineid, alustades sotsioloogiast ja lõpetades kriminoloogiaga.

Teisel õppeaastal tekkisid mul kahtlused. Ühel päeval suulisel eksamil küsis karistusõiguse õppejõud, miks ma üldse selles koolis käin. Jäin vastuse võlgu. Nädala pärast võtsin paberid välja ja kirjutasin oma esimese loo.

Kuna «Nelli» oli tuntud naljakate pseudonüümide poolest, mõtlesin, et võtan endalegi teise nime. Eesnime laenasin oma ema vennalt, onu Jaagult ja perekonnanime Hollandi progegrupi Focus liikmelt Thijs van Leerilt.

Sellel raamatul on läinud väga hästi. Ja lugejate õnneks pole see ka lõplikult läbi müüdud.

Üldiselt on eestlane üks huvitav kuju, sest ta otsib nalja igalt poolt: teatrist, telekast, arvutist ja öökapil olevast raamatust. Hea näide on Eesti vaadatuim telesaade «Võsareporter». See on ju puhas huumor! Muidugi tänu saatejuhile, kes kõige hullemast urkast huumorit välja võlub.

Erinevalt «Savumehe» lugudest on «Õhtulehe» omad üsna mustades toonides. Üks mu sõber, kes seal aastaid tagasi töötas, oli saanud konkreetse juhtnööri: asjadest tuleb kirjutada ikka negatiivsemalt, kui need on. Eks ma seda «SS Õhtulehe» teemat oma uues raamatus seetõttu ka veidi tögan.

Pessimismist on asi ikka väga kaugel! «Kahe kabanossi» peategelased on hoolimata oma veidrustest heatujulised eesti lurjused.

Kui ma oleks viinamäetigu Matti Nykänen, siis ma ütleks, et fifty-sixty.

«Kahes kabanossis» on palju seiklusi, mis on võetud tavaelust ja siis tugevalt üle vindi keeratud. Ka tegelased Muter ja Tunguus ei ole väljamõeldised.

Töötasin ühel suvel koos sõber Marioga Balti laevaremonditehases, kus vahetasime kaubalaevade trümmiluukide tihendeid. Meie töödejuhataja, selline ussitanud hammastega tüüp, oli jutu järgi kõva kokaiininina, kes harrastas litsimajades lõõgastumas käia. Kui küsisime, mis narkotse ta veel tõmmanud on, vastas ta, et tegi kord Mutri ja Tunguusiga autos savu.

Ma ütlen neile, et nad on naljakad. Kusjuures soome kadunud muusik Juice Leskinen on lausunud arvustajate meelehärmiks järgmised sõnad: «Näidake mulle kriitikut, kellele on püstitatud ausammas.»