Jõhvikauputus keset sügisest veeuputust

Marjulkäik kujunes aga sedavõrd ettearvamatuks, et koju sõites tõdesime mõlemad: hilissügisene rabaretk võib osutuda isegi ohtlikuks.

Kõik sai alguse sellest, et Torupillitalu peremees Ants Taul andis teada Rubina raba tavapärasest suuremast jõhvikasaagist.

«Ei tea, võib-olla on tänavu igal pool nii palju jõhvikaid või trehvasime abikaasa Tiiuga lihtsalt hea koha peale, aga seekord oli rabas suisa marjauputus,» kirjeldas ta.

Ants Tauli õhutusel otsustasime meiegi enne hingedeaja algust punaseid vitamiinipomme korjama ja pildistama sõita.

Reede hommikul teele asudes tõdesime kergendusega, et ilmataat oli mitu päeva kestnud sajuhoogudesse vaheaja teinud. Teeäärsetel põldudel oli näha suuri lompe ning jõed kohisesid veerohkelt.

Võtsime suuna Veisjärve poole, mille lõunatipust algabki Rubina soo. Selle eri osades saab näha nii madalsood ja raba kui nende vahepealset siirdesood.

Enne Viljandi- ja Valgamaa piiri lõid meiega kampa ka Taulid, kes soovisid oma marjavarusid täiendada.

Kui marjuliste märgistatud kohast metsa olime keeranud, leidsime end üsna varsti jalgupidi vees solberdamas, sest kuivenduskraav ei suutnud sinna tulvavat vett enam ära mahutada.

«Nii märga metsaalust mina siin ei mäletagi,» tunnistas Tiiu Taul, kes on selles kohas jõhvikal käinud juba aastaid. «Alles nädal tagasi oli rada täiesti kuiv!»

Nüüd tuli hoolega uurida, kust kuivenduskraav kulgeb, sest süvendisse võis kogemata sisse astuda. Kraavist pääsesime üle langenud puutüvesid mööda turnides.

Punaste pullikeste karjamaa

Kuigi raba oli teda ümbritsevast metsast kõrgem, tuli sealgi hoolega astumiskohta valida. Turbasamblamättad olid aga kaetud punaste mummudega, millest mõned meenutasid oma suuruse poolest rohkem kirsse kui jõhvikaid. Neid vaadates meenus lapsepõlves kuuldud mõistatus «Punane pullike, jõhvist lõake».

Kuigi marjad tundusid tõepoolest kasvavat peenikeste jõhvide otsas, on jõhvikataim tegelikult kääbuspõõsas. Selle maapinnal roomavate varte pikkus võib ulatuda kuni 50 sentimeetrini.

Kõik eluks vajaliku saab see taim kätte turbasamblas leiduvast veest ning õhust. Kui rabas tehakse kuivendustöid, siis ta hukkub.

Kuremarjadeks hakati jõhvikaid kutsuma seepärast, et nende juunis õitsevad roosakad õied näevad välja nagu kurenokad. Jõhvika viljad valmivad alates augusti lõpust.

Et kuremarjad säilivad rabas üle talve, on neid võimalik korjata aasta läbi. Eriti magusad on kevadel lume alt välja sulanud jõhvikad. Säilitamiseks on aga parem marju korjata sügisel enne külmi.

Looduslik vitamiinipomm

Kopsakaid kuremarju korjama hakates võib juhtuda, et marjulist haarab hasart ja ta ei raatsi edasi liikuda enne, kui kogu ümbrus on nendest puhas. Rahvasuus on tuntud ka ütlemine «Koju minnes tulevad marjad vastu». See tähendab, et kui enne ei ole marju näha, siis rabast ära minnes leidub neid nagu kiuste hästi palju.

Ants Taul meenutas, kuidas tema tädi omal ajal marjul käis. «Siis sõideti hobuse ja vankriga raba veerde ning oldi seal lausa mitu päeva. Tagasi tulles olid marjulistel kartulikotid jõhvikaid täis.»

Saagist tegi talurahvas moosi. Marju säilitati aga ka pudelisse või purki vee sisse panduna.

Kuremari võtab vererõhu alla, alandab palavikku ja on abimees mitme teisegi tervisehäda puhul. Jõhvikates on ka palju vitamiine, mis on aidanud inimestel talve üle elada.

Meil lipsasid mõned jõhvikad esialgu korvi asemel suhu, kuid hapu ja mõrkja maitse tõttu neid palju süüa ei jaksanud. Just kõrge happelisuse tõttu ei ole nende marjade söömine maksa- ja maohädade korral soovitatav.

Mättaid tühjendades tekkis meil aga kahtlus, et rabas tegutseb peale meie veel keegi: mitmes kohas olid marjad hunnikusse aetud ja peidukoht rohukõrtega kaetud. Kui see just mõni tagavarasid koguv marjuline ei olnud, oli mängus kellegi nokk, nina või käpp.

Vesi tõusis tundidega

Mida rohkem lõuna poole me liikusime, seda märjemaks raba muutus. Lõpuks loksus mätaste vahel poole kummikuni ulatuv vesi. Otsustasime tuldud teed tagasi minna ja suured laukad vaatamata jätta.

«Vahel oleme isegi laukaservalt jõhvikaid korjanud, aga täna on see vist võimatu,» nentis Ants Taul.

Veidi hiljem selgus, et meie otsus oli õige, sest metsas oli veetase hämmastavalt kiiresti tõusnud. Oleks me rabasse kauemaks jäänud, oleks meil väljapääsemisega tõsiseid raskusi tekkinud. Parasjagu pusimist oli metsas nüüdki.

Tunni ajaga oli olukord nii palju muutunud, et endist kraaviületuskohta oli raske ära tunda. Poolde säärde ulatuvate kummikutega polnud enam lootustki teisele kaldale jõuda.
Nii pidid pikemate säärikutega mehed kõigepealt teed otsima ja siis marjakorvid üle kraavi tassima. Lõpuks ei jäänud neil muud üle kui merehätta jäänud kaaslased seljas metsast välja kanda.