/nginx/o/2016/12/28/6209897t1haed2.jpg)
/nginx/o/2008/11/06/90457t1h8e4b.jpg)
«2009. AASTA riigieelarvet iseloomustab kõige ilmekamalt sõna «tasakaal». Seda mitmes tähenduses. Esiteks on see tasakaal fiskaalpoliitilises mõttes, tasakaal riigi planeeritavate tulude ja kulude vahel. Raskete vaidluste saatel on sündinud tulemus, mis asetab valitsusliidu ambitsioonid, lubadused ja unistused reaalsetesse rahalistesse raamidesse. Me ei kuluta üle oma võimaluste, me ei ela oma tuleviku arvel.»
Nii rääkis peaminister Andrus Ansip septembri lõpul riigikogu kõnepuldis. Ometi oli juba siis teada, et maailma majanduse olukord ei muutu paremaks ning äärmuslike prognooside kohaselt ootab lähiajal ees ajaloo valusaim finantskriis. Seda peaminister tunnistada ei tahtnud ning kohati näib, et ta ei suuda seda teha ka nüüd.
JUBA PRAEGU on selge, et käesoleva aasta eelarvesse jäävad augud ning nende lappimiseks on tarvis käiku lasta parematel aastatel kogutud reservid. Teisisõnu hakatakse äsja tehtud möödalaskmisi katma tuleviku arvelt.
Veel hullem on lugu järgmise aasta eelarvega. Peaminister lubas, et tema juhitav valitsus ei koosta mingil juhul puudujäägiga eelarvet. Tasakaalus eelarve olevat Reformierakonna kaubamärk ning sellest polevat mõeldavgi taanduda. Tegelikkus on kahjuks vastupidine.
Eesti Panga majandusprognoos 2009. aastaks lõi eelarve eelnõu täiega uppi. Loodetud kolmeprotsendilise kasvu asemel ootab Eesti majandust ees hoopis kaheprotsendiline langus. Eelarvele tähendab see seitsme kuni kümne miljardi kroonisesse puudujääki kukkumist.
Säärast finantskuristikku pole taasiseseisvunud Eesti varem näinud. Niisuguses olukorras reservide kallale minek tähendab veel ühte tagasilööki riigi jätkusuutlikkuses.
OOTAME PEAMINISTRILT selgeid sõnumeid, kuidas valitsus kavatseb olukorrast välja tulla. Paraku pole neid seni kuulda olnud.
Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemine oli Eestile selge suunavõtt. Praegu peaks selleks olema eurole üleminek, mis tähendab rahandussüsteemi stabiliseerimist, konkurentsivõime tõstmist võrreldes vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega ning riigi usaldusväärsuse taastamist. Isegi seda pole Ansip välja öelda söandanud.
On ka riigisiseseid küsimusi, mille kohta ootaks seisukohti nii peaministrilt kui tema juhitavalt erakonnalt. Nimelt peab riik üle vaatama oma efektiivsuse nivoo. See tähendab arulageda dubleerimise vältimist.
Üks ressursside neelaja on näiteks omavalitsuste tohutu hulk. Paraku on just Reformierakond korduvalt haldusterritoriaalset reformi pidurdanud.
Tuleks üle vaadata hulk seadusi, mis võimaldavad asjatut priiskamist, ja seejuures ei tohiks araks lüüa ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste ees.
Soodsa majanduskeskkonna loomiseks vajame toimivat infrastruktuuri nii maismaal kui õhus. Kindlasti peab tähelepanelikult üle vaatama, kas Eestist viib otsesild Berliini, Pariisi ja teistesse Euroopa keskustesse või on needki lähiajal kadumas.
Selge on see, et unistus kiirest reisirongiühendusest Euroopaga jääbki vähemalt lähema kümne aasta jooksul üksnes unelmaks. Seda enam tuleb maksimaalselt käigus hoida olemasolevad võimalused.
MAKSUDEGA MÄNGIDA on ohtlik. Ma pole kindel, kas Reformierakond on sellest aru saanud. Eelarve koostamise protsess näitas selgelt, et üksikisiku tulumaksu alandamine on valusalt kätte maksnud. Kaudsete maksude tõstmine ei täida eesmärki, sest nendest on lihtsam kõrvale hoida tarbimise vähendamise kaudu.
Unustada ei tohi ka Eesti enda ettevõtjaid, kelle esindaja üldlevinud arusaama kohaselt just nagu olekski seesama Reformierakond. Kurb on näha, et avatud poliitiline debatt on kadunud ning see on röövinud ettevõtjatelt kindlustunde, et siin riigis peetakse nende olemasolu ja arvamust oluliseks.
Tänapäeva suurim julgeolekurisk on energeetika. Meile ei meeldi venelaste ja sakslaste ühisettevõtmisena loodud Nord Stream ning põhjusega. Samuti tuleb minimaliseerida poliitilist sõltuvust Venemaast. Aga eeskätt tuleb otsida lahendusi Eestile endale.
Peaminister on neis asjus viimasel ajal eelistanud vaikida. Tahaks loota, et ta otsib lahendusi.
SAMAS ON ka praegused opositsioonierakonnad üsna hambutus seisus. Keskerakond ei suuda esitada eelarve muudatusettepanekuid. Ja kuidas ta saabki seda teha, kui vaja on ennekõike valusaid ja isegi ebapopulaarseid kärpeid.
Selle asemel oleme Edgar Savisaare suu läbi kuulnud unistusest kehtestada taas sotsialism, mis eksisteeris Eestis sunniviisiliselt ligi pool sajandit.
Need 50 aastat röövisid lisaks riiklikule suveräänsusele meie iseseisva majanduse. Sellel ei tohi lasta korduda, vastasel juhul kaob jälle ka iseseisev Eesti.
Kokkuvõtteks tahan rõhutada, et olukord on äärmiselt tõsine. On viimane aeg asuda reaalsete tegude juurde. Võtmepositsioon on ikkagi koalitsiooni käes ning paljud ootavad temalt ausaid seisukohavõtte ja konkreetseid tegusid.