ÜHEL mai alguse soojal ööl liikus läbi Viljandi südalinna kamp noori. Läksid ja lõhkusid. Aialipid, valgustid, aknad, infostend — purunes kõik, millest jõud üle käis. Kokku jõudsid nad tekitada 5300 euro eest kahju ning panid niisiis ühe ööga magama korraliku kasutatud auto jagu raha. Paar ööd hiljem andis üks teine juua täis tegelane veel väikese järeletenduse, lõhkudes rusikaga Viljandi muuseumi akna.
Viiskümmend üheksa kommentaari, mida huligaanitsemistest rääkinud lugu «Sakala» veebilehel kogus, näitab selgelt, et inimesed ei ole niisuguste teemade vastu ükskõiksed. Miks nad peaksidki olema, kui juttu on väga tähtsatest asjadest: meie elukeskkonnast ja turvalisusest.
Politsei pressiesindajad juhtunut uudisväärtuslikuks ei pidanud. Iga tööpäeva hommikul pressile saadetavas sündmuste ülevaates polnud südalinnas tegutsenud laamendajatest ridagi, ehkki mundrikandjad olid mõlemal juhul pätid kätte saanud.
Politsei ööpäevainfos on väga sageli stamplause: «Viljandimaal teateid oluliste sündmuste kohta ei laekunud.» Küll oleks tore, kui see tähendaks, et meil tõepoolest kuritegusid pole. Nii mõnigi kord on hiljem päevavalgele tulnud, et vähemalt tavainimese seisukohalt on juhtunud vägagi olulisi asju. Näiteks paari aasta eest püüdis purupurjus mees Mõisakülas kortermaja gaasiballooniga õhku lasta ja tema ettevõtmine luhtus üksnes seetõttu, et naabrid suutsid ta enne välgumihkli läitmist maha murda.
KAS pressiesindajad tõepoolest ei tunne ära avalikkusele olulisi teemasid? Või ei jõua asjakohane info nendeni? Kõige hullem, kuid nagu viimasel ajal tundub, kõige tõenäolisem on kolmas võimalus: musta kroonikat avaldatakse teadlikult võimalikult vähe, jätmaks muljet, justkui meil kuritegevust polekski.
Infokraani on pisitasa kinni keeratud juba pikka aega, kuid eriti hulluks läks asi eelmise aasta algul, kui politsei- ja piirivalveamet otsustas koondada kõik pressiesindajad ühte osakonda ja hakata selle kaudu inimestele teavet jagama ainult tilkhaaval.
Ajakirjanduse protestide peale muutus kord peagi küll leebemaks, kuid tundub, et üksnes ajutiselt ja näiliselt. Kuulutavad ju igapäevased pressiteated, et midagi pole juhtunud, ehkki eelmisel aastal registreeriti meil ainuüksi vargust 372 ja kehalist väärkohtlemist (mis enamasti tähendab peksmist) 129 juhul.
Muidugi ei ole kõik intsidendid nii rasked, et nendest tuleks tingimata maakonna elanikele teada anda, ja ränki kuritegusid pole seni maha salatud. Ent valiku, mis on oluline ja mis mitte, peaksid tegema pigem avalikkuse huvidest lähtuvad ajakirjanikud kui politsei pressiesindajad, kelle eesmärk on näidata olukorda võimalikult ilusana. Viimati nimetatud variant meenutab kangesti tsensuuri.
«TEIE, tindisolkijad, tahate muidugi kirjutada ainult verest ja vägivallast!» kuulen juba hääli tõusmas. Ausalt — üldse ei taha. Kes kordki on pidanud viibima ränga õnnetuse paigal ning suhtlema kuriteo ohvri või kannatanu tuttavate ja sugulastega, mõistab väga hästi, kui raske ja ebameeldiv see töö on. Palju kergem on kirjutada lilledest ja liblikatest.
Ei saa siiski salata, et üks krimiteemade kajastamise põhjus on lugejate inimlik huvi. Uudishimu, kui soovite. Ent sellel on ka märksa olulisem mõõde. Igaühel on õigus — ei, isegi vajadus teada, mis tema kodutänaval sünnib. Kui tõenäoline on, et ta võib läbi öise linna jalutades kere peale saada? Äkki maksaks takso võtta?
Kas nädalaks puhkusele sõites võib korteriukse rahuliku südamega lukku keerata või tasuks telekas sõbra juurde hoiule viia?
Kas auto varguse vastu kindlustamine on tema naabruskonnas mõttekas või tarbetu lisakulu?
Nendele küsimustele ei saa vastust anda kord aastas avaldatavate statistiliste numbritega. Inimeste seisukoht peab kujunema iga päev maakonnas toimuvat jälgides.
Nagu eelmainitud huligaanitsemiste puhul välja tuli, on rikkumiste avalikkuse ette toomisest kasu veel ühel moel: see ajendab kannatanuid politseile avaldust tegema. Teadmata, et ohvreid on teisigi või korrakaitsjad on kurikaelad tabanud, ei näe paljud mõtet väikesi pättusi ametlikult registreerida.
Seega peaks politsei olema huvitatud, et ajakirjandus aitaks tal kuritegevust ennetada. Selle asemel eelistab ta pahatihti teha näo, nagu polekski midagi ennetada.
POLITSEI- ja piirivalveameti pressiesindaja Agu Lall on mulle mitu korda kinnitanud, et oma töölõigu kohta tohib iga politseinik ise kommentaare anda. Millegipärast on unustatud seda öelda paljudele politseinikele.
Kui Viljandi kaubamaja ees ülekäigurajal hukkus auto alla jäänud naine, sattusin sündmuspaika siis, kui kiirabi oli juba lahkunud ja silma ei hakanud midagi, mis oleks viidanud raskele õnnetusele. Kui küsisin, mis juhtus, oli politseinikel ainult üks vastus: «Helistage pressiesindajale.»
Huvitav, mida oleksid korravalvurid kostnud juhuslikule möödujale — teda poleks saanud ju pressiesindaja jutule saata. Kas linnakodanik oleks pälvinud rohkem infot kui ajakirjanik? Või ei ole inimestel õigust vastust saada isegi kõige süütumatele küsimustele?
Muidugi juhtub, et politsei peab infot varjama uurimise või ohvri ja tema lähedaste huvides. Paraku kasutatakse seda sageli lihtsalt mugava ettekäändena ja vaikitakse, vaevumata isegi analüüsima, kas ja mida avaldada võiks.
SEDA, et riigilt niriseb olulist teavet järjest kasinamalt, on tunda mujalgi kui politseis. Tasub meenutada kas või möödunud nädalast pärinevat juhtumit, kui maksu- ja tolliamet keeldus maksusaladusele viidates avalikustamast, kas 11 aasta eest maksupettuses süüdi mõistetud viljandlane Peeter Kaares on 2,6 miljoni kroonise kahju hüvitanud.
Avalike suhete töötajate ülesanne peaks olema vahendada asutustes toimuvat rahvale ja osa neist täidab seda kohustust väga tublilt. Kahjuks on üha enam riigiasutusi asunud ehitama enda ümber pressiesindajatest barjääri, mille eesmärk näib olevat hoida kinni kogu teave, välja arvatud kantseliidist vohav enesereklaam.
Osa sellest, mida varjata püütakse, jääbki saladuseks. Nagu BBC sarja «Jah, härra minister» peategelane Jim Hacker teadis, on väga raske välja uurida seda, mille kohta sa isegi ei tea, et sa ei tea, et sa seda ei tea. Ent osa saladusi tõuseb muudest kanalitest lõpuks ikkagi pinnale.
Ilmselt peab ajakirjandus hakkama edaspidi esile tooma iga juhtumit, mil politsei või mõni muu riigiasutus on avalikkusele olulistest asjadest rääkimata jätnud. Sellest, mida ei öelda, saab teinekord koguni rohkem teada kui sellest, mida räägitakse avalikult.