Mõni aeg tagasi koos Hendrik Relvega Viljandimaa põlispuude juurde ette võetud käik näitas, et nood jätkavad kasvamist isegi mitmesaja aasta vanusena, muidugi juhul, kui nad mingil põhjusel kokku ei kuku.
Puuhiiglased tüsenevad üksteise võidu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asjatundja Hendrik Relve oli retkejuhiks kutsunud Viljandimaa noortekeskus, kes on algatanud ettevõtmise «Elamusbuss looduses».
Kui Relve tosin päeva tagasi Elamusbussi seltskonnaga Viljandimaa ja Lõuna-Eesti hiiglasi vaatamas läks, oli tal otse loomulikult mõõdulint taskus — viimati oli ta neid vanakesi mõõtnud 1999. aastal, mis on puude seisukohalt küll hiljuti, kuid inimeste arvestust mööda juba tükk aega tagasi.
Kunstnik tõi ülemaailmse kuulsuse
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli Relve valinud Viljandi külje all kasvava Viiralti tamme, mis on Eesti tuntuim puu.
«Oleme Metsaorduga (metsast huvituvate noorte ühen-
dus — toim.) uurinud Eestis üle tuhande põlispuu, aga iga kord, kui küsin lastelt, missugune on meie kõige suurem puu, ütlevad nad ikka, et Viiralti tamm,» kõneles ta muiates.
Ometi ei mahu see puu oma mõõtmetelt isegi kümne Eesti suurema tamme hulka. Tuntud on puu tänu Eduard Viiraltile, kes ta 1943. aastal oma kuulsale gravüürile talletas. Kuivnõeltehnikas teos kannab pealkirja «Viljandi maastik».Varem oli seda puud kutsutud hoopis kõrvalasuva talu peremehe järgi Tamme-Goori tammeks.
«Eesti põlispuud ongi võimsad peamiselt kahel põhjusel: ühed suurte mõõtmete ja teised nendega seotud lugude poolest. Viiralti tamm kuulub just viimaste hulka,» nentis Hendrik Relve.
Pärast tamme tutvustamist palus loodusemees huvilised endale appi, et teha selgeks tema praegune ümbermõõt. Selleks tuli puud mõõta maapinnast 1,3 meetri kõrguselt, vedades linti võimalikult tihedalt ümber tüve.
Lühikese pingutuse järel tunnistati Viiralti tamme rinnasümbermõõduks 5,33 meetrit, mis on tunduvalt rohkem kui üheksa aastat tagasi. Toona pani Hendrik Relve kirja 4,88 meetrit.
Puudeuurija hinnangul on umbes neljasaja aasta vanune Viiralti tamm hea tervise juures ning võimalik, et tema seisukord on aastate jooksul koguni paranenud. «Gravüüri järgi otsustades nägi ta Viiralti ajal natukene kehvem välja kui praegu. See tähendab, et tammele on 60 aastat väga lühike aeg.»
Relve kõneles, et isegi säärases auväärses eas kasvab tamm nii kõrgemaks kui jämedamaks.
Õunapuu on tüsenenud
Järgmisena sõitis Elamusbuss Karksi kanti, kus Oti talu maadel kasvab Eesti jämedaim õunapuu. Tee peal rääkis Hendrik Relve põgusalt, mille poolest erinevad teineteisest metsõunapuu ja metsistunud aedõunapuu.
«Metsõunapuu on Eesti looduse põline liik, mille levila on peamiselt Lääne-Eestis ja saartel. Lõuna-Eestis on see väga haruldane,» selgitas ta. «Metsik õunapuu on aga aedõunapuu järglane, kes saab looduses iseseisvalt hakkama.»
Liikidel on võimalik vahet teha lehtede järgi: metsõunapuul on need siledad, allapoole pöörduvate otstega ning altpoolt viltjad ja heledamad.
Metsõunapuu viljad on pisikesed, maksimaalselt 2,5-sentimeetrise läbimõõduga. Kohas, kus õunast kasvab välja vars, on neil õnaruse asemel väljaulatuv puitunud moodustis.
«Metsõunapuu viljade maitse on kohutav, lausa kibe,» lisas Relve.
Oti õunapuu kohta võib tema sõnul üsna kindlalt väita, et see on metsistunud aedõunapuu. Kohapeal kinnitasid seda puu alt leitud õunad, mis olid samasugused nagu need, mida ikka sööma oleme harjunud.
Sellegipoolest on Otil kasvav vanake Eesti kõige jämedam õunapuu ja isegi rahvusvaheliselt tähelepanuväärne.
Taas võttis Hendrik Relve taskust mõõdulindi, et loodusmälestis üle mõõta. Seda ei saanud ta teha tavapäraselt kõrguselt, sest rohkem kui 250-aastase põlispuu harude vahele on tekkinud suur pragu ja juba 15 aastat on seda koos hoidnud rauast tõmmits. Puu keskmine osa on aga nii õõnes, et tüvi tundub täiesti kadunud olevat.
Mõõtmise tulemusena saadi Oti õunapuu ümbermõõduks 4,79 meetrit. Üheksa aastat tagasi oli see 4,58 meetrit.
«Õunapuu kohta on see tulemus fantastiline,» lausus Relve. «Võib-olla ta polegi niivõrd kasvanud kui laiali vajunud,» arutles ta. «Elujõudu on tal aga veel küllalt ja kuivamise märke ei ole. Ainult tüvi on jäänud nii jõuetuks, et puu võib ühel hetkel ära murduda.»
Leinaseisak remmelgale
Viljandimaa viimaseks objektiks oli retkejuht valinud Vana-Kariste lähedal asuva hõberemmelga, mis aastaid hoidis maakonna kõige jämedama puu tiitlit. Hendrik Relve 1999. aasta mõõtmise andmetel oli tema ümbermõõt kõige peenema koha pealt (allpool rinnaskõrgust) 7,80 meetrit.
Puudeuurija ei suutnud aga kuidagi hiiglast üles leida. Lõpuks selguski, et võimsast puust on alles ainult känd.
«Ta kasvas siin teeveeres ja harud olid mitmes suunas laiali,» meenutas Relve. «Vanust oli tal ilmselt üle saja aasta, mis on paju kohta üsna imekspandav.»
«Sakala» on mitu aastat tagasi kirjutanud, et tuule käest sakutada saanud kaitsealune hõberemmelgas varises kokku 2002. aasta suvel. Nüüdseks on kraavist ja teepervelt koristatud ka kõik tema oksad ja tüvejupid.
«See on uskumatu, kui kiiresti põlispuude seisund Eestis muutub,» nentis Hendrik Relve nukralt. Ta lisas, et nüüd on Viljandimaa kõige jämedam puu Soomaa rahvuspargis kasvav Upsi tamm, mille tüve ümbermõõt oli viis aastat tagasi Relve andmetel 6,56 meetrit.
Pärast väikest leinaseisakut Vana-Kariste hõberemmelga kännu kõrval viis buss loodushuvilised lõuna poole uudistama Valga- ja Võrumaal asuvaid Eesti kõige võimsamaid puid. Üheskoos vaadati üle Pühajärve sõja tamm, Siiriuse kask ning kaks Eesti kõige jämedamat tamme: Mäe-Lõhsuu tamm ja kuninga tiitlit hoidev Tamme-Lauri tamm, kes kõik olid õnneks veel oma kohal alles.