Raamatuarvustus: Raamat raamatutest

Raamatuid on kirjutatud lugematul hulgal. Seda kummalisem on, et neist endist räägivad vaid vähesed. Carlos Ruiz Zafóni «Tuule vari» on üks niisuguseid, mässides lugeja oma lõunamaise kirglikkuse ja kompromissitusega leht-lehelt endasse nagu mõnusasse ja põnevasse kookonisse.

«Tuule vari» on hispaaniakeelsete autorite teoste hulgas sedavõrd oluline, et teda kõrvutatakse üksnes Gabriela García Márqueze legendaarse ja lummava teosega «Sada aastat üksildust» ning vana lõuapooliku Miguel de Cervantese «Don Quijotega».

Raamatu tegevus leiab aset aastail 1945—1966. See on lugu Daniel Semperest, kes on sõjajärgses koolerapuhangus kaotanud ema ning avastab ühel hommikul ärgates, et ei mäleta enam tema nägu.

Et poega trööstida, viib vanaraamatukaupmehest isa ta Unustatud Raamatute Surnuaeda, salapärasesse raamatukogusse, mida hoiavad elus Barcelona haruldaste raamatute kaupmehed ning kuhu on varjule toodud teosed, mille maailm on unustanud ja mis ootavad seal, et keegi neist jälle hooliks.

On säärane tava, et kui keegi tuleb esimest korda sellesse paika, saab ta tollest riiulite labürindist valida ühe raamatu, mille võtab oma kaitse alla. Ta peab lubama kanda hoolt, et see mitte iialgi ei kaoks, vaid elaks igavesti.

«Igal raamatul, igal köitel, mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libiseb, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks.» Nii kõneleb üsna raamatu algul Danieli isa. Millal viimati keegi raamatute kohta midagi nii ilusat ütles?

Igal juhul valib Daniel Julian Caraxi haruldase teose «Tuule vari» ning see pealtnäha täiesti juhuslik

valik muudab kogu tema edaspidist elu.

Carlos Ruiz Zafóni «Tuule vari» on ühelt poolt liigutavalt poeetiline, teisalt aga gootilik ja judinaid tekitav. Raamat tegelasest, kes põgenes romaani lehekülgedelt. See on lugu armastusest, vihkamisest ja tuule varjus elavatest unistustest, üksildastest inimestest ja kaotusevalust. Samas saab sellest kätte ka piisava huumoridoosi.

Poole tuhande lehekülje paksune köide on tõeline meistriteos ning pakub elamuse väga erineva maitsega lugejale. Selles on kas teadlikult või alateadlikult kokku põimitud peaaegu kõik see, mis teeb raamatutest mitmekülgsete naudingute ja enesearendamise lõputu lätte. Või nagu ütleb Zafón ise ühe oma peategelase suu läbi: «Raamatud on peeglid: neis näeb ainult seda, mis sinu sees juba olemas on.»