Vaikus ja tühjus olid kõige jubedamad

Nii algas tema ning kümnete saatusekaaslaste pikk teekond. Ees ootas eluohtlik Tšernobõli tuumajaama katastroofi tagajärgede likvideerimine, kuid sellest ei teadnud ükski nendest viiest bussitäiest Viljandimaa meestest, kes militsionääride valve all teele saadeti.

Tuumakatastroof leidis aset 1986. aasta 26. aprillil, täpselt 25 aastat tagasi. Eestist lähetati selle tagajärgi likvideerima 4833 meest, kelle vanus jäi 20 ja 39 eluaasta vahele. Enamik läks teele sõjaväeliste kordusõppuste sildi all.

Eesti Tšernobõli ühingu andmete järgi viibis 85 protsenti mehi katastroofipiirkonnas kolm kuni neli kuud, kuigi oli ette nähtud, et üle kahe kuu ei tohiks seal keegi olla. Mehed tegid veo-, ehitus- ja lammutustöid, eemaldasid saastunud pinnast ja osalesid ka purunenud reaktori sarkofaagi ehitusel. Peamine kaitsevahend oli lihtne vati-marlimask ja paljud ei kasutanud sedagi.  

Loomavagunites Venemaale

Noor pereisa Kalevi Kaur töötas veerandsajandi eest Kolga-Jaani kolhoosis osakonna mehaanikuna ning istus suviti ja sügiseti kombainiroolis. Nüüd on temast saanud Kolga-Jaani vallavanem.

Rahulik ja asjaliku olemisega Kaur istub ametitoolis ning meenutab noid ammuseid sündmusi, millest ei ole seni eriti palju juttu teinud. On esmaspäeva hommik. Akendest piilub sisse soe kevadpäike.

«Me ei teadnud isegi kohale jõudes, mida seal tegema hakkame,» meenutab Kaur. «Tõtt-öelda tundus juba sõidu algus kummaline. Viljandis aeti meid praegusesse Koidu seltsimajja kokku.»

Ajaloo rängimast tuumakatastroofist oli siis möödas kaks nädalat. Sellest, et tegu pole tavalise kuuajalise kordusõppusega, andsid aimu kinnised uksed ja aknad, mida valvasid militsionäärid. Õhtul pandi mehed viide LAZ-bussi, mis võtsid suuna Jõhvi poole. Igas sõidukis viibis ka miilits. Need olid, tõsi küll, Viljandi omad ning lubasid teha Mudiste poe juures peatuse. Tundmatusse sõitvad mehed ostsid pikema jututa poe kangemast kraamist tühjaks.  

«Ostetud kraam tarbiti bussis muidugi ära ja kummaline oli see, et Jõhvist saadeti need, kes enam hästi jalul ei püsinud, Viljandisse tagasi,» vangutab Kalevi Kaur pead. Kainematele tõmmati sealse sõjaväeosa territooriumil aega raiskamata gaasimask pähe ning nad saadeti keemiatelki kaitsevahendit järele proovima. Järgmisel päeval aeti mehed loomavagunitesse narisid ehitama. Paistis, et ees ootab pikk sõit. Infot ei jaganud endiselt keegi.

«Tänapäeval oleks selline sigadus mõeldamatu, aga tollal tundus see kõik kuidagi loomulik,» räägib Kaur.

Kolmandal päeval asusid mehed taas teele. Kaks ööd-päeva raudteel logistatud, jõudsid nad viimaks ööpimeduses kohale.

Kile ja labidaga tuumakatastroofi vastu

Osa telke oli juba püsti ning väsinud seltskond keeras end magama. Siis koitis hommik ja eestlaste ees avanes jube vaatepilt.

«See oli tõesti kummaline,» jutustab Kalevi Kaur. «Kõikjal valitsesid tühjus ja vaikus, mitte mingeid hääli polnud kuulda. Majade uksed seisid lahti. Võib öelda, et pott jäi tulele, kui elanikud kiiruga evakueeriti. See oli kole.»

Tšernobõlis käinud mehed ongi nimetanud oma meenutustes tagantjärele kõige jubedamaks just vaikust ja tühjust. Majad ja teed olid alles, kõik näis olevat, nagu peab, aga mida polnud, olid inimesed. Tuumajaama lähiümbrusest oli evakueeritud 350 000 elanikku.

Kalevi Kauri ja tema kaaslaste laager oli püsti pandud tohutu humalapõllu äärde kolmekümne kilomeetri tsooni. Reaktori poole betooni ja veega teel olevad kümned helikopterid paistsid neile ilusasti kätte.

«Selgus, et oleme ukraina ja valgevene rahva vabatahtlikud päästjad ja abilised,» muigab Kaur kõveralt. «Esimesed poolteist kuud tegelesime ääretult nõmeda asjaga. Inimesi selles piirkonnas enam ei olnud, ainult mõnda kodulindu võis vahel silmata.

Tuletõrjeautod lasksid seinad veega üle, see pidi väidetavalt radioaktiivsuse maha pesema. Meie ülesanne oli pinnas majade servadest meetri laiuselt ja viieteistkümne sentimeetri sügavuselt labidatega ära koorida.»

Pinnas laoti tavalistele kanderaamidele, sest midagi muud lihtsalt polnud, ja kallati need autokasti tühjaks. Nii möödus nelikümmend viis päeva. Siis ehitati kolmekümne kilomeetri tsoonile traataed ümber ning laager koliti 10-15 kilomeetrit edasi. Nüüd tehti meestele ülesandeks hermetiseerida kaevud.

«Mitu kuud pärast katastroofi oli seegi tühi töö,» rehmab Kaur käega. «Küllap oli vaja näidata, et keegi aitab. Kojusaamise tähtaega nihutati muudkui edasi. Tegelikult oli kõik, mida me seal tegime, mõttetu. Kaevude kilega katmisel ja pinnase koorimisel polnud päästmisega mingit pistmist.»

Kuum suvi

Plahvatanud reaktorile ei sattunud Kalevi Kaur lähemale kui kümmekond kilomeetrit, küll aga käis seal mitu kaaslast.

«Lugu oli hull: valitsesid kuumus ja põud, kõik tolmas,» meenutab ta. «Meil olid kaitseks ainult marlist respiraatorid, iga mees pidi oma tervise eest ise hoolt kandma. Marlimask võttis tolmu kinni, aga murule pikali ei tasunud muidugi heita.»

Plahvatanud ja seejärel süttinud Tšernobõli neljanda reaktori kustutus- ja matmistöödele saatis Nõukogude armee ligemale 830 000 noort meest. Statistika järgi on nendest iga kaheksas nüüd juba surnud.

Abilised toodi kohale igasuguse ettavalmistuseta. Pisteti aga labidas pihku ning saadeti tööle. Isegi kiirgustaset ei mõõdetud. Enamik seal käinuid sai poole suurema kiirituse, kui tavaliselt saadakse kogu elu jooksul, kuigi tolleaegne ametlik versioon seda ei kinnitanud.

«Olen hiljem filmidest näinud, kuidas kohapeal loomi maha lasti, kuid meie ei näinud seal ainsatki laipa,» räägib Kaur. «Need olid enne meid ära koristatud.»
Kalevi Kaur on veendunud, et eriti raskeks muutis olukorra psühholoogilise ettevalmistuse puudumine. Koos olid ju väga noored mehed — mõned lausa poisikesed.

«Paljudel ei pidanud närvid vastu,» ohkab Kaur. «Mäletasin koolipõlves õpitust, mida tähendab aatomikatastroof, ning püüdsin end võimalust mööda kaitsta. Respiraator oli kogu aeg ees ning põrgupalavusest hoolimata ei joonud ma kunagi külakaevust.»
Kalevi Kaur teab, et paljusid Viljandimaalt Tšernobõli saadetud mehi ei ole enam. Ohtralt on olnud enesetappe. Kuidas on tema tervis?

«Nagu minu eas mehel ikka: kui tunned hommikul tõustes kusagil valu, on hea meel, et hing sees,» muigab Kaur. «Kõige hullem tundub see, et tegime täiesti mõttetut tööd. See ei andnud ukraina ega valgevene inimestele mingit tuge ega abi.»

Hea meel on tal selle üle, et Tšernobõli veteranid on nüüd vähemasti seaduse järgi represseeritutega võrdsustatud.

«Usun siiralt, et tänapäeval midagi sellist enam toimuda ei saaks,» vangutab ta murelikult pead. «See oli nagu teine küüditamine, aga küüditatud läksid vähemasti puhtasse keskkonda. Meil oli ümber tappev radiatsioon.»

Kalevi Kaur ei mõtle sellele juba ammu enam iga päev. Tema pääses sealt tervisehädadeta ning pärast Tšernobõli sündinud lapsedki on õnneks täiesti terved.

Vanade kamraadidega saab ta ikka vahel kokku. Nende ühendust maakonnas enam ei ole ning Kaur kasutabki juhust, et kõiki saatusekaaslasi lehe kaudu soojalt tervitada.

Hiljutisele Jaapani tuumaõnnetusele mõeldes leiab ta, et õnnetuse eest pole tehnoloogilises maailmas keegi kaitstud. Kalevi Kaur loodab, et selles riigis ei käi tagajärgede likvideerimine nii nagu veerandsajandi eest Tšernobõlis. Aga mida arvaks ta Eesti tuumajaamast?

«Kogu Euroopa on neid täis ja õnnetusi võib juhtuda igal pool,» mõtiskleb ta. «Ma pole küll energeetikaspetsialist, kuid tuumajaama rajamise vastu ma võitlema ei hakka. Ega muid variante ju ole. Niikaua kui kiirgus püsib reaktorites, on kõik hästi. Aga kui välja pääseb... Ent see on juba teine teema.»