Lillehaldjas tuli Karksi-Nuia Paganamaalt

«Koopa» seintelt võib lugeda vahvaid lauseid. Näiteks on seal kirjas: «Julge kasutada õnnelike juhuste pakutavaid võimalusi!» Sära poeomaniku silmis lubab arvata, et Ülle Niinemäe on oma võimaluse ära kasutanud.

Võrumaa tüdruk

Ülle Niinemäe on Võrumaa tüdruk. Tema lapsepõlvekodu oli Suure-Munamäe lähistel paksude metsade rüpes. Viie kilomeetri kaugusel asuvasse kooli minna oli vaevarikas — eriti lumerohketel talvedel.

Pärast põhikooli õppis Ülle Niinemäe Räpina tehnikumis aednikuks. Ta oli lootnud saada turgutust oma lillehuvile, aga pidi pettuma. «Tollal seal lilleseadet ei õpetatud. Õppisin köögi- ja puuviljandust ning sain selgeks traktoriga sõitmise.»

Kooli lõpetamise järel suunati neiu Polli aiandusinstituuti brigadiri abiks. Nagu ta muigamisi meenutab, sai agronoomidiplomiga tüdrukust elukutseline kõplaja. Kõikvõimalikku füüsilist tööd tuli palju teha — olgu suvi või talv.

Talvel tuli lumes sumades õunapuid lõigata. Ülearu rõõmus ega inspiratsiooni pakkuv see 13 aastat väldanud ajajärk Ülle Niinemäele polnud. Tõsi, mehele sai kena tüdruk üsna kiiresti: tulevase kaasaga kohtus ta juba esimesel aastal.

Lilled meelitasid

Ülle Niinemäe räägib, et looduse poolest meeldis talle Karksi kant, mis meenutab oma orgude ja mäekestega Võrumaad, aga kodukandi rahvas oli talle tundunud hoopis lahkem ja osavõtlikum. Karksis ei märganud ta inimeste vahel niisugust lähedust.

«Õiged Mulgi mehed siit kusagile minna ei taha, seepärast polnud mul pääsu, vaid pidin jääma Mulgimaale,» kurdab ta naljaga pooleks. «Ajapikku harjusin siinsete inimestega. Kuigi esmapilgul võivad mulgid tunduda tõredad, on nad enamasti väga toredad inimesed.»

Viimaks sai Ülle Niinemäe rutiinsest ja rõõmutust kõplajaametist priiks. Pollis kasvatati ka lilli, nende sibulaid ja seemneid ning ta võeti sinna ametisse.

Riigitöö kõrvalt tegelesid Niinemäed lisatootmisega. «Kasvatasime väikestel pindadel müügiks roosi-, õunapuu-, ploomi-, marjapõõsa- ja maasikaistikuid. Hiljem viljelesime varajast köögivilja,» jutustab Ülle.

1990. aastatel sai hakkajast naisest Karksi-Nuia aianduse ja mesinduse seltsi lillepoe müüja. Seda tööd jätkus viieks aastaks. Siis jäi Ülle Niinemäe töötuks ega leidnud endale mõnda aega rakendust.

«Õnneks tuli Maire Sala ja kutsus mind appi leinaseadeid, kirikukaunistusi, matusepärgi, kimpe ning kaane- ja sisekaunistusi valmistama. Ühtlasi võtsin leinajaid vastu,» meenutab Ülle Niinemäe. Maire Salale on ta seniajani tänulik. Hiljem tegi ta seadeid Karksi-Nuia teises lillekaupluses. Vaikselt tiksus tema peas mõte asutada oma pood.

Unistus sai teoks

Plaan sai teoks neli aastat tagasi. Ülle Niinemäe tunnistab, et tal polnud tollal sugugi raha: kaukas oli vaid 3000 krooni. «Läksin vallasekretär Inge Dobruse juurde ja rääkisin talle oma mõttest. Inge soovitas mul teha äriplaani ning ütles, et vallalt on võimalik taotleda stardiraha.»

Algaja ettevõtja uuris poja Vana-Võidu koolis tehtud äriplaani. «Olin lillepoodides tegutsenud, sestap oli mul asjadest ettekujutus. Ühel hommikul voodis patjade vahel lamades võtsin paberi ja pliiatsi ning tegin oma äriplaani kahe tunniga valmis,» meenutab ta.

Novembri lõpul tehtud äriplaani alusel otsustas vallavolikogu detsembri viimasel istungil eraldada Ülle Niinemäele lillepoe loomiseks 30 000 krooni stardiabi. «Olin kohutavalt õnnelik. Sobivad ruumid olin juba leidnud ning selle raha eest sain osta poe sisustuse ja teha remondi. Panin uued laed ja värvisin ruumid,» pajatab ta ja lisab, et tegi kõik algusest lõpuni oma jõududega.

Vaid letid ja töölauad jäid meistrimeeste valmistada. Loosi läksid ka kaks Ülle Niinemäe abikaasa mahasaetud haavapuud. Ühest tegi mees potilillealused, teisest valmisid saekaatris vaaside alused.

Sisekujundusest kõneldes ütleb omanik, et mõtles selle välja mõne tunniga. Kivid ja kännud, kunstmuru ja muud asjad leidsid hiljem koha plaani järgi. Pood sai valmis ning Ülle Niinemäe on tagantjärelegi selle üle väga õnnelik. 1. veebruaril saab alustamisest neli aastat. «Kui inimene midagi väga tahab, siis tema soov täitub,» leiab ta.

Lillepoe omanik möönab, et käive pole suur ning rikkaks selle tegevusega ei saa.

«Tänu poele pääsen kodust välja, saan meelepärase tööga tegelda ning inimestega suhelda,» mõtiskleb Ülle Niinemäe. «Midagi ikka teenin ka. Veebruaris sõbrapäeval ja mais emadepäeval käive taas kasvab.»

Lillehaldjas arutleb, et kevadel tuleb koolide lõpetamine ning suvel on päris palju pulmatellimusi: autokaunistused ja pruudikimbud. «Mulle meeldib teha suuri seadeid,» ütleb ta. «Samuti teen leinakimpe ja -pärgi.»

Pikad mehed jäävad võrku

Kõige enam ostetakse Ülle Niinemäe jutu järgi lõikelilli ja kimpe, aga üsna palju tellitakse ka loodus- ja kunstmaterjalidest seadeid. «Olen teinud neid igasuguste imelike asjade, isegi mürsutoru sisse. Peamiselt on seaded siiski ruumikujunduslikud — seintele või vaasidesse.»

Poes leidub ka kaupa, mida saab osta kingituseks: näiteks keraamikat. «Maakohas tahab inimene korraga ikka lilli ja kingitusi,» rõhutab poepidaja.

Kuigi Ülle Niinemäe pole saanud põhjalikku lilleseadekoolitust, usub ta, et tuleb kõigi tellimustega toime. Esiteks on ta palju õppinud eelmistes töökohtades. Teiseks on ta veidi tudeerinud Taivo Pilleri käe all. Kolmandaks on tal paljude arvates selleks tööks kätt, silma ja südant.

Peale kõige muu korraldab aeg-ajalt Tartus koolitusi Mileedi lilleladu, tuues siia õppepäevi korraldama hollandi kuulsaimaid lilleseadjaid.

Ülle Niinemäe käib ka teistes lillepoodides ringi lahtiste silmadega. Näinud midagi põnevat, kasutab ta nähtut, muutes seda oma fantaasia järgi. Seadete materjali otsides käib poeomanik metsas alati suure kotiga. «Olen nagu korilane: kogun sammalt, käbisid, oksi ja kive,» naerab ta. «Mere äärest tassin adrut, et vaipu teha.»  

Küllap just tänu sellisele korilusele ongi sündinud Ülle Niinemäe haldjakoobas, mis erineb tavalisest lillepoest sama palju kui euroremonditud korter ajaloolisest talutarest. «Kas tunned ennastki haldjana?» pärin lõpetuseks. «Natuke ikka!» möönab poepidaja.

Lahkudes märkan eeskojas laest rippuvat kalavõrku, mis on põneva kompositsiooni osa. «Pikemad mehed on kurtnud, et jäävad sinna kinni. Ütlen neile siis, et just pikki mehi ma püüangi,» naerab Ülle Niinemäe hüvastijätuks lehvitades.