Südamest südamesse

, Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pille Vaiksaar
Pille Vaiksaar Foto: Erakogu

ABI ON ÜKS isemoodi asi. Kord ei raatsi üks seda anda, kord ei tihka teine küsida. Võib ka juhtuda, et antakse abi, mida pole vaja, või tuuakse see saajale ebasobival ajal või siis oodatakse abi eest ka miskit vastu - see jälle nagu polegi päris abi.



Asenduskodudesse (endise nimega lastekodudesse), eriti väikelastekodudesse, satub abistajaid enamasti jõulude paiku, muul ajal abi napib. Seepärast tundub, et jõuluaeg on tõesti sisemise puhastumise aeg ning koduta lastele kingituste tegemist peetakse selle saavutamisel heaks vahendiks.


Lapse asenduskodu toetamisel on mitu tahku, mida abistajatel tasub silmas pidada. Asenduskodud vajavad väga toetust, eelkõige ühiskonna toetavat suhtumist, sest töö, mida kasvatajad lapse bioloogiliste vanemate eest teevad, on väga tänuväärne, kuid nigelalt tasustatud.


ABI, MIDA VAJATAKSE, on asutuseti erinev. Seega tuleks neil, kes toetada soovivad, asutusega ühendust võtta ja küsida, millega nad aidata saaksid.

Väga head on laste arendamiseks mõeldud projektid: ujulas või veekeskuses käimise toetamine, sõidu toetamine, matkade, ekskursioonide ja teatrikülastuste korraldamises aitamine, ratsutamise, uisutamise, suusatamise ja muu harrastusega tegelemise toetamine. Samuti kulub abi ära õppevahendite ostmisel, abiturientidele lõpurõivaste muretsemisel, uute arvutite või arvutiprogrammide hankimisel.

Abi ei pea olema ilmtingimata rahaline. Tihti ollakse tänulik ka kasutatud rõivaste ja jalanõude üle, kuid need peaksid siiski olema terved ja puhtad, enam-vähem sobiva suurusega ning väljanägemiselt säärased, mida ka meie endi lapsed kodus meelsasti kannaksid.

Võib pakkuda mööblit ja majapidamistarbeid, mida saab kaasa anda elluastujaile. Ka need peaksid olema heas korras ning kindlasti tuleks nende kinkimise puhul eelnevalt kokku leppida. Ei tasu arvata, et lastekodu on koht, kuhu saab viia kõik oma kodus tarbetuks muutunud esemed.

Kõigele lisaks peaks abiandmine olema korraldatud nii oskuslikult ja delikaatselt, et kasvandikel ei kujuneks suhtumist: asju saab elus niisama ja lastekodukasvandikke peavadki kõik toetama.


MIND SUNDIS seda lugu kirjutama 6. septembri «Sakalas» ilmunud uudis sellest, kuidas Väikemõisa väikelastekodusse toodud abisaadetis unustati nurka seisma. Ma ei taha, et sellest asutusest jääks mulje kui tänamatust ja hoolimatust.

Nagu ikka kooliaasta algul, oli Väikemõisas ka tänavu septembri esimestel päevadel rohkesti sebimist ja toimetamist. Võimalikust abisaadetisest teatati alles samal päeval, kui see pärale jõudis. Abistajate saabudes olid majas vaid kasvatajad, kes kiirustasid lastega aeda mänguväljaku avamisele ja 1. septembrit tähistama.

Info toodud annetuste kohta jäi kahjuks rühma ka pärast pidu, sest neil päevil ootasid lahendamist põletavad elukorralduslikud küsimused.


NÜÜDSEKS ON saadetis üle vaadatud ning osa kasutatud mänguasju ja rõivaid (pool koti sisust osutus täiskasvanuile mõelduiks) ka kasutusse võetud. DVD-mängijat ei ole veel käima saadud, sest kasutamiseks on vaja hankida juurde üks juhe.

Saadetises oli hulk DVD-del filme, paraku on osa neist sellised märulid, mida näeb õhtuti ka televiisorist ja mis lapse arengule erilist hoogu ei lisa.

Et me koolikottide saabumisest varem ei teadnud, olid need lastele tolleks ajaks juba ostetud. Eks saadetud kotid jää nüüd oma aega ootama.

Vestluses abi organiseerija Signe Sootsiga tunnistas ta, et Evely Ventsli 2. septembri «Sakala» internetiväljaandes öeldu ei vastanud päris tõele. Abi olevat neil korjatud rohkesti, ehk tõesti 60 inimesele, kuid et enamik kasutatud rõivaid olid suured, siis neid ei toodudki Väikemõisasse. Ka DVD-mängijaid oli siiski vaid üks.


LASTEABI- JA sotsiaalkeskus tänab kõiki häid inimesi ja ettevõtteid, kes meie lastele Väikemõisas, Viiratsis või Pärsti vallas südamest rõõmu valmistavad. On väga toredaid näiteid: Ilse Meiesaar Viljandist on juba aastaid meie lastele soojad sokid kudunud, Nele Piiri kaudu toimetatud ettevõtmise «Kingi Eesti lapsele üks tore asi» tulemusena kooti oma käega hulk kauneid kaltsuvaipasid, mis saavad endale kindla koha peagi avatavates uutes perekodudes, Paalalinna gümnaasiumi õpilased loobusid jõuluks omavahel kingituste tegemisest ning tõid pärast meiega kokku leppimist lasteabikeskuse lastele kotitäied värvilisi palle pallimere tarbeks.


KÕIGE TOREDAM ongi, kui abi tuleb südamest ja on saajaga enne kooskõlastatud - siis ei juhtu, et abi vastuvõtja peab hakkama nuputama, mida kingitud asjadega peale hakata. Ning sageli, nagu ka Väikemõisa mänguväljaku puhul, leiab abi andja, et seda infot ei ole tingimata vaja kajastada meedias, veel vähem kirjutab ta endast ise - andja rõõm pidavat niigi saaja omast suurem olema.

Igal abiandjal tasub endale selgeks teha, kas talle on oluline saaja rõõm või see, et tema tublidusest kõik ikka teaksid. Meie oleme rõõmsad esimesena nimetatute üle!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles