«Tahame, et siinne paik päris surmaauk ei oleks,» ütleb Urmas Põllumäe Kamara külaseltsi viimast vägitükki, majale pandud miljonikatust imetledes.
Kolkaküla elu turgutab üheskoos tegutsemine
11. oktoober 2010, 11:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tühi lasteaiamaja, kuhu omal ajal mahtus sada mudilast, on Kamara külaseltsi koduks olnud kaks aastat. Selles on palju soppe ja toakesi, aga enamik neist kõliseb tühjalt kui kell ning maja kipub lagunema.
Siiski, üks tuba on väga imposantne: seintel peeglid ja nurgas uhke klaver. Selle jättis külaseltsile mälestuseks Sirje Rist, kes seal varem Abja koolituskeskust juhtis.
Noortetuba ja raamatukogu
Külaseltsi juhatuse liikmed Urmas Põllumäe, Eve Raska ja Liia Laarmann kirjeldavad ajakirjanikule ekskursiooni tehes, kuidas nad kavatsevad hoonet projektide abiga aegamisi hubasemaks muuta.
Peale külaseltsi mahuvad majja raamatukogu ja noortetuba. Eve Raska jagab esmaspäeviti ja neljapäeviti raamatukogu juhatajana lugemisvara ning Liia Laarmann hoiab nelja argipäeva pärastlõunal noortetoas tehtaval silma peal. Mõnel õhtul käivad majas samme seadmas line-tantsijad.
«Äsja saime hoonele korraliku soojustusega katuse,» räägib Eve Raska. «Selle kogumaksumus oli 960 000 krooni, lõviosa tuli PRIA külade uuendamise ja arendamise meetmest, omaosaluse tasus vald.»
Järgmine projekt toob Leader-programmist 163 000 krooni eest sisustust. Jõusaali soetatakse võimlemismatid, pallid ja poksitarbed, hüppepallid, piljardi- ja koroonalaud, treenimisseade, noolemäng ja sangpomm. Puhketuppa tuuakse süntesaator, teler ja diivan.
Euroraha abiga korraldatakse novembrikuus ka nõelviltimise kursus. Raska ütleb, et toetust on küsitud veel köögi sisustamise projektile. «Siis saaks üritusteks süüa teha ja kas või lastelaagreid korraldada.»
Just projektiraha oli mängus ka koolituses, millel külaseltsi liikmed tegid valmis 20 pikka pinki. Suurematel pidudel kuluvad need marjaks.
Urmas Põllumäe ütleb, et külaselts, mille juhatusse kuuluvad veel Marje Kaaremaa ja Katrin Grossmann, on ümbruskonnas korraldanud ka koristustalguid ning osalenud «Teeme ära!» kampaanias.
Lammutasid tondimaja
Kamarale on sisse kirjutatud kaks ja poolsada inimest, aga püsivalt elab neid seal ehk sadakond. Küla kuldajad olid mitukümmend aastat tagasi, kui see oli sovhoosikeskus. Taasiseseisvumise järel jäi enamik sovetiajal kerkinud korrusmajade rahvast tööta ning külast pageti ummisjalu.
Paik jäi aina trööstitumaks, kortermajad lagunesid. Üks jäi suisa tühjaks ning muutus lagunedes kõigile ohtlikuks. Läinud aasta lõpul õnnestus külaseltsil hoone euroraha abiga lammutada. Tondilossi langemine oli sündmus, mida jäädvustati fotoaparaatide ja videokaameratega. «Päris kõik maja lammutamise üle siiski rõõmu ei tundnud. Mõned, kellel oli seal korter olnud, valasid ikka pisaraid ka,» lausub Eve Raska.
Kuigi Kamara pole rahvarohke, on seal viimasel ajal näha palju tittedega emasid. See lubab Eve Raska arvates tulevikku optimistlikumalt vaadata. Teine rõõmus muudatus on Urmas Põllumäe sõnutsi see, et külaseltsi üritused on järjest rahvarohkemad. Innukalt lastakse vastlaliugu ning lustitakse nii jaani- kui jõulupidudel.