Mõisaküla kauni kodu võistlusel äramärkimist leidnud majapidamises tervitab ajakirjanikke naerusuine perenaine Virve Taim. Hetk hiljem astub õuele ka tagasihoidliku olemisega peremees Urmas.
Pere leidis endale kodu Mõisakülast
2. oktoober 2010, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hommikul tulen välja. Joon kohvi ja kuulan linnulaulu. Ei noh, siin on ikka hea rahulik elada: oma tuba, oma luba,» kõneleb Virve Taim oma Loode tänav 11 asuvast kodust.
Varem aastaid Õisus korteris elanud pere oli ruumikitsikusest tüdinud ja nii asus ta kaks aastat tagasi oma maja otsima.
«Käisime neid siin ja seal vaatamas, aga just see jäi silma,» nendib naine.
Noorim poeg otsustas
Ema juttu kuulab akna peal kõõludes heledapäine noorsand, pere noorim, 15-aastane poeg Sander. Viivu pärast vupsab ta õuele.
«Kui me selle maja üle olime vaadanud, siis ütlesin, et nüüd lähme koju ja mõtleme järele. Sander aga istus kaksiratsi trepile ja teatas: «Siin ei ole midagi mõelda. See maja tuleb ära osta!»,» räägib Virve Taim.
Sander on tema sõnul lahtiste kätega poiss. «Mehetööde peale on tal kohe isu. Peenraid ta muidugi kitkuma ei tule.»
Kuue lapse ema usub, et see Mõisaküla maja on perele väga tore elupaik.
Taimede viis vanemat last on pojad ja kuues, kõige noorem, tütar. «See on see eestlase jonn,» naerab Virve Taim.
Pere kaks vanemat poega on juba oma elu peal ning ligi kaks aastat on Virve ja Urmas Taim olnud ka vanavanemad.
Taimede aias kasvab kõikvõimalikke lilli: päevakübaraid, flokse, astreid, pojenge, liiliaid, gladioole, tsinniaid, hostasid... Perenaine tõdeb, et enamik on seal juba maja eelmise omaniku ajast. «Mina olen neid edasi hooldanud ja aeda veidi ümber kujundanud, sõbrannade käest mõned taimed juurde ka toonud.»
Selle aia kõige uhkemad tegelased on seemnekoorma all looka vajunud päevalilled.
Mees on kuldsete kätega
«Mullu me lausa kasvatasime päevalilli. Need olid võimsad ja ulatusid lõpuks üle kuurikatuse. Tänavu me päevalilli ei külvanud, aga üllatusega avastasime, et need pistsid kevadel ise pea mullast välja. Eks linnud käinud mullu sügisel sihvkasid nokkimas ja poetanud osa maha,» jutustab Virve Taim.
Aias hakkavad silma puidust lillealused ja mõnus grillimispaik. Need on kõik peremehe ja laste endi tehtud.
«Urmasel on kuldsed käed. Ega me poest jaksakski kõike seda osta,» lausub Virve Taim.
Leiba teenib Urmas Taim piirivalvurina. Kui pere alles Õisus elas, oli ta ametis Mõisakülas, praegu käib aga tööl Peipsi ääres. «Nädala olen seal, nädala kodus,» sõnab mees.
Abikaasa meenutab, et kui ta kümmekond aastat tagasi Mõisakülas mehe töö juures käis, leidis ta, et see on üks kole räämas linn, kus ta kindlasti elada ei tahaks. «Vahepeal on siin aga palju muutunud ja nüüd on see täitsa kena paik: pargid on korras ja lilli kah omajagu. Kui rongid ka veel käiksid, oleks elamiseks ideaalne koht,» räägib ta. «Linnapea Ervin Tamberg on ka väga lahe mees: teeb kõige muu hulgas kaasa kohalikus näitetrupis.»
Naine lisab, et nende elukohale lisavad väärtust ümbruskonna metsad: sealt saab nii marju kui seeni. «Tänavu on sügavkülm seeni täis,» teatab ta rahulolevalt.
Mõisaküla ainus häda on Virve Taime ütlemist mööda see, et seal ei jätku inimestele teenistust. Tema oli varem müüja ja turismitalu klienditeenindaja. «Vahepeal käisin bussiga Viljandisse tööle, aga see oli kulukas: iga päev läks 75 krooni.»
Tööd pole
Nüüd on naine kodune ja hooldab kõige muu kõrval oma kehva tervisega ema. Ta on mõelnud osalema hakata linna käsitööringis. «Hiljutistel linnapäevadel olin oma asjadega juba väljas,» tähendab ta.
Kõige suurem hobi on Virve ja Urmas Taimel siiski aia eest hoolitsemine.