«Tundmatu mehe elu» põhiliin hargneb XXI sajandi alguse Venemaale. Kakskümmend aastat Pariisis paguluses elanud dissidendist keskealine kirjanik Šutov pöördub tagasi kodumaale otsima kadunud aega. Ees ootavad aga muutuste joovastuses maa ning inimesed, kellega tal enam justkui midagi ühist pole. Paralleelselt hargneb teine lugu, mis leiab aset Leningradis Teise maailmasõja ajal ja sellele järgnenud aastakümnetel.
Nüüd on Leningradist saanud taas Peterburi ja inimesed näevad seal välja samasugused nagu Lääne linnatänavail või õigupoolest isegi rohkem hoolitsetud. Uusvenelanna lumivalge interjööriga luksuskorteris on Andy Warholi kipsist savipea vastas lipp kuldse kirjaga «Edasi kommunistliku töö võidu poole!».
Keset ülemaailmsesse rollimängu astunud Venemaad kohtab Šutov ootamatult oma viimaseid elupäevi õhtusse veeretavat ilmasõja veterani Georgi Volskit, kelle kaudu paotub uks hoopis teise, ammu kadunud maailma.
Sõjaaegses minevikus polnud midagi peale surmaohu ja ilusate unistuste. Elu kulges hetkede hapras püsivuses. Tänapäeval on olemas justkui kõik, kuid pole enam unistusi. Progressi eest tuleb lõivu maksta, ent see hind on kõrge.
Makine’i looming võib esmapilgul mõjuda klišeeliku ja odavatele kontrastidele ülesehitatuna. Tegelikult on selles aga elu eepika ja melodraama. Siberis sündinud ja Pariisis elava mehe tundelisus ja õrn eksistentsialism on muljetavaldavad ning tuleb tunnistada, et raamatu järelmaitse on esmasest lugemiselamusest märksa tugevam.
Andreï Makine on mees, kes pole rahul traditsiooniliste väärtuste hierarhiaga ning pakub omalt poolt neile otsekui kadunud maailmast pärinevat alternatiivi.