Nõustaja: hoiame kätt Paalalinna kooli pulsil

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reet Nigol
Reet Nigol Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Äsja möödus kuu Paalalinna koolitulistamisest. Rajaleidja nõustamiskeskuse juhi Reet Nigoli sõnul on koolipere vajadus hingeabi järele sel ajal olnud üsna erinev.

Reet Nigol, kas kuu, mis Paalalinna koolis asetleidnud tulistamisele järgnes, kujunes teie juhitavatele psühholoogidele ja kriisinõustajatele oodatust pigem keerulisemaks või lihtsamaks?

Oleme oma tegevuses olnud väga koolikesksed ning püüdnud igas järgmises sammus lähtuda sellest, milline on kollektiivi abivajadus. Esialgu leppisime kokku, et oleme oma jõududega kohal ühe nädala. Kui kooli juhtkond avaldas soovi, et vähemalt üks meie inimene oleks kohal ka teisel nädalal, siis me selle mõistagi tagasime.

Nüüd hoiame kätt pulsil. Praegu käib meie juures nõustamisel nii lapsi, lapsevanemaid kui töötajaid. Samuti käivad meie spetsialistid aeg-ajalt ise koolis. Kohtume regulaarselt õppeasutuse juhtkonna ja tugispetsialistidega, et saada selgust, milline seis parasjagu on. Teatava aja järel analüüsime uuesti olukorda ja vaatame, kas meie kavandatud tegevused toimivad või on vaja midagi muuta.

Milline on teie hinnangul praegu koolipere üldine vaimne seisund?

Näeme, et õpetajatel on vajadust lisateadmiste järele, ja püüame selleks koolitusi korraldada. Nõustamisprotsess jätkub.

Rääkides üldisest seisundist, siis esimene šokifaas on möödas ja ollakse tavaelu juurde naasnud. Samas ei saa väita, et inimeste vajadus hingelise toe järele oleks kustunud. See käib lainetena. Mingil hetkel, umbes kaks ja pool nädalat pärast sündmust, läks abivajadus suuremaks ning on nüüd taas väiksemaks muutunud. Siin pole midagi eriskummalist: mõnel inimesel saabubki reaktsioon hiljem.

Edasine sõltub iga inimese personaalsest taustast, kaasa arvatud isiklikust elust. Reaktsioonid on tugevamad nendel, kellel on olnud hiljuti isiklik kokkupuude surmaga – olgu siis mõne lähedase inimese või isegi lemmiklooma kaotus.

Mida ütleb tagantjärele pilk: kui hästi me sellisteks juhtumiteks siin Viljandimaal valmis oleme?

Üsna hästi. Kogu toimkond, nii politsei, linnavalitsus, ohvriabi kui meie, tegi pühendunult ja professionaalselt koostööd. Tänu sellele, et Rajaleidja keskused on olemas, saame kaasata väga kiiresti psühholooge ja nõustajaid mujalt Eestist. Reageerisime kohe samal päeval. Olin ise juba paar tundi pärast juhtunut koolis ning õhtul kriisikomisjonis. Saime psühholoogidega järgmisel hommikul kell pool kaheksa kooliperega tööle asuda ja tegevus jätkub nüüdki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles