KÄTTE ON jõudmas suve kõrghetk, kui rukkiväljad kollendavad ja rasketest teradest lookas viljapead teevad justkui aupakliku kummarduse hoolsale põlluharijale. Sõjaajal kasvanud lapsena ei saa ma niisugusest leivapõllust möödudes elu lõpuni lahti mõttest, et 1941. aastal põletas vene hävituspataljon põlde ja terveid külasid. Laiemalt on teada Kautlas juhtunu.
Suure põrgutule päästis Punaarmee jälle lahti juulis 1944. Siis põlesid niinimetatud Tannenbergi liini äärsete, aga ka Lõuna-Eesti külade põllud.
EESTI VALLUTAMINE sõja lõpul oli Punaarmeele eeskätt vajalik selleks, et pääseda võõrale maale ehitatud kunagisest pealinnast Peterburist vabalt Läänemerele. Soome laht oli mineeritud ja kaks kangekaelsete soomeugrilastega asustatud ala kahel kaldal kontrollisid seda veelahet. Peapõhjus oli muidugi Saksa sõjavägi, mis oli mõlemal pool lahte riikides sees.
Hitler oli samuti Soome lahest huvitatud. Kuid 1944. aastaks oli Teisest maailmasõjast saanud vene rahvale isamaasõda ning tema lõputuna näiva rahvaarvu ja Ameerika tohutu materiaalse sõjaabiga oli Soome laht ja vennasrahvad määratud jääma Vene mõjusfääri.
Eestil läks veel hullemini: 1944. aasta septembri lõpul okupeeriti ta uuesti (eelmine okupatsioon kestis 22. juunist 1940 kuni 28. augustini 1941 mandriosas).
Siinkohal ei saa jätta mainimata, et Eestit ei antud ära ainsagi pauguta, nagu paljud silmaklappidega inimesed seniajani hädaldavad. Samamoodi anti Hitlerile ja Stalinile ära terve Lääne-Euroopa. Ühel ajal hõivati Pariis ja Eesti. President Pätsi otsus päästis meid ilmselt Krimmi tatarlaste ja teiste veel väiksemate rahvaste saatusest.
1944. AASTAL andsid eesti poisid aga Punaarmeele säärase sauna, et tollel tuli üheksa kuu vältel saata kahuriliha Narva rindele, enne kui idas peksasaanud Saksa armee Eestist taandus. Vene rahvas ja Ameerika sõjatööstus olid lõpuks võitnud ühe seni parema armee.
Suurbritannia ja Ameerika sõduritele peavad küll lääneriigid tänulikud olema, sest Elbe jõel jäi Vene sõjamasin siiski seisma. Polnud palju puudu, et ta oleks oma eesmärgi, ülemaailmse «töörahva vabastamise» saavutanud. Paraku olid pandiks meiesugused sotsialismileeri jäänud.
Eesti meeste kangelasteod on paljuski meile teadmata jäänud, sest 50 aastat ei tohtinud neist rääkidagi. Nüüd on Mart Laar juba mõnda aega Eesti meeste sõjaajalugu talletanud. Nimetute kangelaste mälestuseks neist juulikuu päevist esitan katkendi tema sõjatriloogia ühest osast «Sinimäed 1944».
«Kui kohusetruud ja ennastohverdavad olid tolleaegsed vaevalt 20-aastased noorukid, näitab meie kompanii sidejao poisi lugu. Järjekordse tulelöögi ajal katkes telefonside, nagu seda väga sageli juhtus, kompanii ja ühe rühma vahel. Tuli minna juhet pidi edasi, leida vigastatud koht ja taastada ühendus. Veidi aja pärast töötas telefon jälle. Hiljem leiti sidemees mõnekümne meetri kaugusel kompaniipunkrist. Ta oli üleni verisena vajunud jooksukraavi põhja ja hoidis juhtmeotsi krampikiskunud käes, jõudmata neid korralikult ühendada.»
SINIMÄGEDES kestsid tapatalgud 26. juulist kuni 12. augustini 1944. Siis asus Punaarmee Eestisse murdma Tartu kaudu, kus 17. septembril algasid taandumislahingud koos enne seda Voldi kiilu tagasi löönud soomepoistega.
Minu paleus, Põltsamaa kadunud kirikuõpetaja Herbert Kuurme õpetas ikka palves soovima, sest siis meile ka antakse. Palugem kõik, et enam iialgi ei korduks sellist juulit, mil eesti mehed ja leivaviljapõllud sõjatulle jäävad.