Ugala mängib Männiku metsatalus

On tõeline suveilm keset maikuud, kui Ugala trupp sõidab esimest korda Männiku metsatallu, kus augusti algupoole hakatakse mängima «Väikesi vanamehi».

Ootamatu soojalaine on loodusest võlunud vaatepildi, mis oma õrnroheliste lehtede ja väreleva õhuga võiks vabalt pärineda mõne kuulsa impressionisti maalilt. See mõjutab kõigi meeleolu.

Indrek Sammul tuleb üle muruplatsi.

«Tundsin kahetsust, et ma ei mängi, juba siis, kui esimest korda siin paika vaatamas käisime,» ütleb ta ümbrust silmitsedes.

«Kujundada siin väga palju ei ole,» nendib lavastuse kunstnik Jaanus Laagriküll. «Mõned asjad ikka tuleb teha, aga üle pingutada ei maksa — ilusat kohta ei tohi ära rikkuda!»

Siis arutatakse, kas kased hakkavad vaatevälja takistama ja kui hästi näitlejate tekst publikuni jõuab.

«Me siin katsetasime ja hõikusime ja püüdsime igalt poolt rääkida,» ütleb lavastaja Margus Prangel.

Ta töötab põhikohaga Draamateatris näitlejana, aga on tegutsenud ka lavastajana (debüüt oli Linnateatris), mänginud filmides ja teinud kaasa televisioonis.

Üks põhjus, miks ta Ugala pakkumise vastu võttis, on lausa hämmastav: nimelt ei olnud ta seni Viljandis käinud!

«Tõepoolest, mulle on Viljandi alati suur küsimärk olnud,» selgitab ta. «Siia tulevad kokku muusikud, siin on teater, on teatrikool, see on omamoodi keskus. Mul ei olnud seni teie linnaga mingit suhet, folgil pole ma ka käinud. Olen Viljandist ainult mõne korra läbi sõitnud.»

Arvo Raimo laseb oma vägeval häälel kõlada, nii et kaasik vastu heliseb. Mõne aja pärast demonstreerib Tarvo Vridolin oma vaimukust ja registrite võimsust.

Mõni aasta tagasi romaanivõistluse võitnud «Väikesed vanamehed» on autor Tiina Laanem ise näidendiks kirjutanud. Lavastaja ütleb teose kohta, et see meeldib talle, sest kokkupuutepunkte eluga on selles päris palju. «Seal on nii tüüpiline olukord: saadakse paar korda aastas ülikoolikaaslastega kokku, igaühel on juba perekond või midagi,» kirjeldab ta. «Olen ise olnud sellistes seltskondades ja alati jälginud, kuidas inimesed ja nende suhted aastatega muutuvad.»

Siis võtavad näitlejad osaraamatud ja esimene lugemine algab.

Pärast räägib Indrek Sammul, et lastega pole sugugi lihtne vabaõhuetendustel käia, sest mõne aja pärast tüdinevad nad ära ja muutuvad rahutuks. «Siia võib lapsed julgelt kaasa võtta, nendega minnakse matkarajale või meisterdatakse midagi. Kaugemalt tulijatel on võimalik ka ööbima jääda, tellida tuba või telkida.»
Viljandist sõidutab publiku etendusele ja koju tagasi teatri buss.