Aprilli algul mõistis töövaidluskomisjon osaühingult Akris Invest kolme ehitaja kasuks välja kahe kuu eest saamata jäänud palga ning lõpetas nende töölepingu. Nii sai komisjoni otsusest ainus dokument, mis tõestab, et mehed selles firmas üldse ametis olid.
Kui Oliver Abel, Janno Roosileht ja Vardo Vaar mullu novembri keskel Viljandis miljonit väärt järvevaatega eramu ehitusel kaasa lööma asusid, lootsid nad, et esialgne suuline kokkulepe vormistatakse peagi korralikult. Abeli sõnul tuletasid nad kirjaliku lepingu soovi Akris Investi juhatuse liikmele ja osanikule Kaljo Toomelale mitu korda ka meelde, kuid ainsad paberid, mida too neile andis, olid rahakupüürid.
Palka maksis Toomela kolmele ehitajale nimelt sularahas. Selles, kui palju sajalisi täpselt luhvtitati, lähevad ütlused lahku. Abel, Roosileht ja Vaar väidavad, et kokku oli lepitud 9600-kroonise brutopalga peale kuus, mis tähendab, et kätte said nad 8000 krooni. Seda aga ainult esimesel kuul.
Jaanuari ja veebruari eest nõudsid mehed Akris Investilt tasu juba töövaidluskomisjoni vahendusel.
Kaljo Toomela kinnitusel oli arvestuslikuks kuupalgaks küll 8000 krooni, kuid see sisaldas ka kõiki makse, mille ehitajad ise pidanuks tasuma. Ja iga kuu nad 8000 krooni kätte ei saanud, sest Toomela väitel olid nad palgatud osalise tööajaga.
«Jaanuaris tuli neil kokkuvõttes vaid 11 kaheksatunnist tööpäeva ja selle sees oli aeg, mil nad praaki tegid,» selgitab Toomela. «Praaktöö eest ma muidugi ei maksnud!»
Ehitajad ajavad vastu, et praak polnud nende, vaid vundamendivalajate süü, kuid kõnealuse töövaidluse seisukohalt polegi see eriti tähtis.
Töövaidluskomisjonis ei võetud praaktööde eest tehtud mahaarvamisi isegi jutuks, sest Toomela lihtsalt ei tulnud istungile kohale.
Omanik aitas firmat hädast välja
Ei saa siiski öelda, nagu oleks Akris Invest töövaidluskomisjoni üldse vastuseta jätnud. Märtsi lõpul saatis üks kolmest firma juhatuse liikmest Anne Mitt tööinspektsioonile kirja, milles teatas lakooniliselt, et Oliver Abel, Janno Roosileht ja Vardo Vaar pole kunagi olnud Akris Investi töötajad, neile ei ole makstud mingit töötasu ning ettevõttel pole nende ees seega mingeid kohustusi.
«Täiendavaid selgitusi antud küsimuses võib teile jagada Kaljo Toomela, kes oli nimetatud objektil tööjuht,» lisas Mitt.
Toomela kinnitab Miti sõnu ka nüüd ja väidab, et Akris Invest pole mainitud mehi kunagi palganud. Nimelt olevat firma eramut ehitades vihmade tõttu graafikust maha jäänud ja järje peale saamiseks oli vaja lisatööjõudu, mida raskes seisus polnud võimalik endale lubada. Seetõttu võttis Toomela isiklikult kolm meest tööle ja maksis neile omast taskust lootuses, et kui osaühing kunagi kosub, küll too siis korvab talle kulutused. Samas tunnistab osanik, et ei vormistanud sisuliselt ettevõttele antud laenu kohta mingeid dokumente.
Toomela räägib veel, et ta olevat nõudnud ehitajatelt allkirja palga vastuvõtmise kohta, kuid nood ei soostunud seda andma. Ja kirjalikku lepingut, mis sedapuhku tööandja sõnu tõestada võiks, Toomela eraisikuna ei sõlminud. «Ma võtsin nad endale lihtsalt appi,» põhjendab ta.
Oliver Abel ja Vardo Vaar lükkavad ehitusettevõtja jutu tagasi.
«Sellest polnud sõnagi, et ta meid eraisikuna palkab,» meenutab Abel. «Vastupidi: ta lubas algul, et kui firma siin valmis saab, läheme Soome tööle.»
Hoolimata ettevõtte juhtide kategoorilisest eitamisest, suutsid Abel, Roosileht ja Vaar töövaidluskomisjoni veenda, et nad Akris Investis töötasid. Suureks abiks olid seejuures juhuslikult ehitusobjektil tehtud fotod ja osaühingus kirjaliku töölepinguga ametis oleva mehe ütlused.
Praegusel ajal ei tule just sageli ette, et inimesed julgevad oma tööandja vastu sõna võtta, kuid kõnealusel juhul polnud tunnistajal eriti põhjust karta: nagu selgub töövaidluskomisjoni otsusest, ei ole ta tänavu niikuinii veel palka saanud.
Ümbrike tagasitulek
Kolme Viljandimaa mehe juhtum pole midagi enneolematut. Lõuna tööinspektsiooni teabespetsialisti Viivika Eljandi andmetel on 8—12 protsenti tänavu töövaidluskomisjonide menetluses olnud juhtumeid seotud suulise töölepinguga.
«Üldjuhul õnnestub töövõtjal oma töötamist tõendada,» märgib ta.
Tööõigusega tegelev jurist Tormis Otsma, kes oli ka kolme Akris Investiga vaielnud ehitusmehe esindaja, on pannud tähele, et ettevõtjad püüavad kirjalike töölepingute sõlmimisest üha rohkem hoiduda ja koos sellega trügib taas esile ümbrikupalk. See ei puuduta ainult kriisist enim räsida saanud ehitussektorit, vaid ka niisuguseid majandusharusid, mis iga päev meie silma alla jäävad.
«Ma tean näiteks rõivapoodi, kus kirjalikust töölepingust on juba kuude kaupa kõrvale põigeldud ja müüjale makstakse igal õhtul 200 krooni peo peale,» nendib Otsma.
Suuline kokkulepe on küll seaduse silmis võimalik, kuid praktikas väga ebakindel. Isegi siis, kui tööandja korralikult palka pangakontole kannab ja sellelt maksud tasub, on konflikti korral raske tõestada, kellel on missugused õigused ja kohustused. Lisaks võib probleeme tekitada suulise töölepingu lõpetamine, nagu oli ka eelkirjeldatud kaasuses. Kui seda aga ametlikult tehtud pole, ei saa end töötukassas arvele võtta.
Eesti ametiühingute keskliidu Viljandi- ja Järvamaa osakonna juhataja Helle Sauga soovitab töötajatel igal juhul kirjalikku lepingut nõuda, kui raske see ka poleks.
«Paljud ei julge muidugi enda eest seista, eriti pragusel ajal,» tõdeb ta. «Ebaausatel tööandjatel on hulk nippe, millega kirjaliku lepingu sõlmimisest kõrvale hiilida: ühel päeval on printer katki, järgmisel raamatupidaja haige ja kolmandal ununeb blankett maha. Aga see leping tuleb kätte saada!»