Teated mesilasperede rohkearvulise hukkumise kohta mõnes Eesti piirkonnas sundisid mind andma kirjasõna kaudu mesinikele nõu, kuidas mesilindude hävimise järel toimida.
Talvel hukkus palju mesilasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pikk talv on möödas ja nagu kogu elusloodus, ärkavad ka mesilased taas elule.
Haritud inimesed teavad, et ligi 80 protsenti Eestis kasvavatest õistaimedest vajab soo või liigi jätkamiseks putukate abi. Need putukad on nii looduses elunevad kimalased ja üksikmesilased kui ka mesilased, kelle inimene omal ajal metsast koduaeda tõi.
Mesilasperede arvukus on Eestis kõvasti kõikunud. Eelmisel sajandil tõusis perede arv kaks korda üle 100 000 ja langes kolm korda alla 20 000.
Eesti asub mesilaste loodusliku leviku põhjapiiri lähedal, seega mesilaste pidamise seisukohalt üsna ekstreemsetes tingimustes. Seitse kuud vältava talvitumisaja tõttu võib mesilaste pidamise tulemuslikkus olla väga erinev. Nii on see tänavugi.
Suusõnal ja ka elektrooniliselt levivad mesilaste talvitumise kohta erisugused sõnumid. Ühtedel andmetel on mesilased talvitunud suurepäraselt, teised on teatanud paljude perede ja isegi tervete mesilate hävimisest.
Mesilasperede hukkumise põhjused võib laias laastus jagada välimisteks ja sisemisteks.
Välisteguritest mõjutavad mesilaste talvitumist temperatuur, talve kestus, närilised, väikekiskjad ja linnud, suurte teede lähedus ja sellest tulenev vibratsioon ning pestitsiidid ja nende laguproduktid. Sisemistest on olulisemad sööt ja selle kvaliteet, taru ventilatsioon, mesilaste haigused ja parasiidid ning lähisuguluspaaritustest tingitud elujõuetus.
Hiljuti lõppes Ameerikas mesinike konverents, kus arutati viimastel aastatel üha laiemalt levivat mesilasperede niinimetatud kollapsit ja sellega seotud probleeme. Kollapsi peamisteks põhjusteks peetakse looduskeskkonna üldist saastatust, varroanakkusega seotud viirushaiguste laastavat mõju, geneetiliselt muundatud taimedelt pärit õietolmu ja mett ning ka mobiilsidest tingitud elektromagnetilisi laineid.
Ärevad teated, et mõnes Eesti piirkonnas on hukkunud massiliselt mesilasperesid, sundisid mind istuma arvuti taha, et anda mesinikele nõu, kuidas toimida perede hävimise järel.
Loomade tauditõrje seaduse sätetest tulenevalt on iga loomaomanik, ka mesilaspere omanik, kohustatud teavitama kohalikku veterinaararsti loomade hukkumisest.
Kõigepealt on vaja selgitada välja pere hukkumise põhjused, milleks võivad olla ohtlikud nakkushaigused, nagu Ameerika ja Euroopa haudmemädanik, või nakatumine varroalestast ja nosematoosist, ning seeläbi tõkestada nakkushaiguste levikut teistesse mesilatesse.
Kui pere hukkumist ei ole põhjustanud haigused, võib see olla tingitud keskkonna paiksest või üldisest saastatusest. See on väga tähtis teave nii mesilaste kui inimeste tervise säästmise seisukohalt.
Et vältida hilisemaid arusaamatusi, soovitan igal mesinikul, kelle mesilas on hukkunud peresid, kutsuda enne tarude koristamist ja desinfitseerimist kohale veterinaararsti. Too hindab olukorda, võtab vajaduse korral proovid ja saadab need laboratooriumi (kuni aprillikuu lõpuni saab neid Eesti mesinike liidu kaudu lasta uurida tasuta). Seejärel koostab ta perede hukkumise kohta akti kahes eksemplaris. Neist üks jääb mesinikule ja teine talle.
See süsteem on küll mõnevõrra võõras nii mesinikele kui paljudele loomaarstidele, kuid midagi pole parata, ka Eesti mesinikud peavad harjuma mujal Euroopas levinud tavaga, et mesilaste hukkumist ei vaikita maha, vaid sellest teavitatakse veterinaarteenistust.
Mesinikele veel teadmiseks, et mesinikest ja talupidajate esindajatest koosnev delegatsioon on juba teel põllumajandusministri juurde, et tekkinud probleeme arutada.
Lisainfot võib leida internetist aadressilt
. Seal on kirjas muudki huvitavat, sealhulgas teavet selle kohta, kuidas surnud mesilased kaubaks lähevad.