Juhtkiri: Vaherahu

Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Kultuuriministeeriumi välja pakutud ning teravat vastuseisu tekitanud maakonnamuuseumide ümberkorraldamise plaanis terendab esimest korda valguskiir. Pika eeltöö ja mitmejärguliste kooskõlastuste tulemusena on sündinud kava, mis sobib nii ministrile kui muuseumijuhtidele.


Eelmise aasta detsembris lahvatanud vaidlusest on seni avalikkusele kõige paremini meelde jäänud mõiste «liitmuuseum». Rahu tõi termini «kompetentsuskeskus» kasutuselevõtt.



Kas lasevad muuseumijuhid end petta uhkest nimest ning suunamuutus osutub peagi vaid sama reformi iluravi saanud variandiks või kujuneb Tartusse kavandatavast kompetentsuskeskusest organisatsioon, mis muuseumide töö tõesti tõhusamaks muudab?



Asjaosalised on optimistlikud ja loodavad just viimati öeldut. Kultuuriminister Laine Jänese väitel tegid katusorganisatsiooni loomiseks ettepaneku just maakonnamuuseumide juhid. Ka Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak nõustub, et kõnealune kava on ajendatud soovist muuseumide tööd sisukamaks muuta.



Peab mainima, et see jutt tuleb tuttav ette. Kasutas ju kultuuriministeerium sama mõtet ka liitmuuseumist kõneldes. Mis on see reformi osa, millest ministeerium keskuse kasuks otsustades loobus?



Jaak Pihlaku hinnangul oli varem tekkinud vastasseisu taga eelkõige ametkond, kes oli keskendunud lihtsalt administratiivsele liitmistehtele. Teisisõnu tähendab see, et maakonnamuuseumid oleks esialgse kava järgi kaotanud paljuski otsustusõiguse, sest nende elu korraldamine oleks läinud keskjuhtimise alla.



Seevastu kompetentsuskeskusel on abistav roll. Keskus hakkab tegutsema Eesti Rahva Muuseumi juures ning saab toetuda ka selle uhke asutuse teadmistele ja kogemustele. Päris valutult ei pruugi muuseumide reform siiski kulgeda, sest koondamisi pole keegi kindlalt välistanud.



Ajal, kui paljud riigiasutused on lasknud piuksugi tegemata oma tiibu kärpida, on muuseumide lokulöömine suutnud keskvõimu mõjutada ja järele mõtlema panna. See annab enda eest seismiseks eeskuju. Samas tuleb silmas pidada, et ei juhtuks nagu rahvajutus, kus karjapoiss tavatses hüüda, et hunt on karjas, ehkki ohtu polnud. Hiljem ei uskunud teda keegi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles