Haljastuses maksavad teadmised ja ilumeel

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Räpina aianduskooli õpetaja Andres Vaasa on ühe Eesti haruldasema iluaia omanik. Kuigi rikas sakslasest aiandushuviline pakkus talle mõni aasta tagasi aia eest miljon eurot, ei nõustunud ta tehinguga.
Räpina aianduskooli õpetaja Andres Vaasa on ühe Eesti haruldasema iluaia omanik. Kuigi rikas sakslasest aiandushuviline pakkus talle mõni aasta tagasi aia eest miljon eurot, ei nõustunud ta tehinguga. Foto: Erakogu

Räpina aianduskooli õpetaja Andres Vaasa nendib, et rahalistel põhjustel pole inimestel tihti võimalik õppinud aiakujundajat palgata, kuid ise tehes võib saada isegi parema ning omanäolisema aia.


«Sageli sünnivad kaunid aiad tohutu proovimise ja ümberistutamise tulemusena,» teab ta. «Ise saab teha täpselt nii, nagu lusti on, ja kui aiad muutuvad isikupärasemaks, võidab sellest terve Eesti.»

Sada korda mõõda

Õpetaja rõhutab, et hobiaednikul tasuks enne, kui ta iseseisvalt aeda kujundama asub, koguda koolitustel tarkust ja küsida nõu asjatundjatelt.

Vastasel korral võib hiljem oma vigade parandamine üsna kalliks osutuda.
«Kui alusteadmisi pole, istutatakse taimed pahatihti kas liiga tihedalt või harvalt,» toob ta näiteks. «Samuti ei arvestata seda, millistesse oludesse üks või teine taim sobib, ning need jäävad kiratsema.»

Andres Vaasa selgitab, et uue aia planeerimise juurde tasub asuda siis, kui maja, kõrvalhooned ja grillinurk on valmis. Seejärel saab istutada puud ja põõsad, mis moodustavad aia skeleti. Alles pärast seda saab koha otsida rohttaimedele, rajada lillepeenrad ja kõige viimasena külvata muru.

Aias peaks õpetaja sõnutsi valitsema tasakaal ning see võiks koosneda eri rinnetest nagu mets. «Aias ei pea ilmtingimata lilli olema. Samas annavad lilled ja püsikud suve läbi värvikirevust,» räägib Vaasa.

Ta rõhutab, et lillepeenra ilu pääseb mõjule alles õige tausta puhul. «Kui mõtleme aasal kasvavatele lilledele, siis ilma metsa, kas või pajuvõsata ei tuleks need nii hästi esile. Tänu taustale märkame õite ilu.»

Taimemaaling

Kui on vaja rõhutada maja või anda krundile kõrgust juurde, soovitab Andres Vaasa istutada sambakujulisi puid ja põõsaid; kui aga kõrgele majale või hoonestusele on kavas rõhtsat joont lisada, tasub appi võtta madalad ja laiuti kasvavad taimed.

Nagu õpetaja toonitab, on aia kujundamine väga loominguline tegevus. Loodav taimemaaling või kompositsioon peaks olema taustast kontrastidega eraldatud. Siiski ei tohiks sellega üle pingutada ja kõik peaks ikkagi tasakaalu jääma. «Väljapaistvatele kohtadele võiks istutada pilgupüüdjaid taimi,» lausub ta.

Vaasa räägib, et planeerimine sõltub suuresti taustsüsteemist, sellest, kas kõrval on aiad või hoopis lage väli. Uue krundi puhul tuleks välja selgitada, milline on muld ja valgustingimused ning kas aeda peab müra, heitgaaside või tuulte eest varjama. Taludes on kõige tõhusam tuuletõke hariliku kuuse hekk.

Sellest kasvanud kahe meetri kõrgune elav müür, mida õpetaja sõnutsi tuleks iga aasta augustis lõigata, võtab valdavad tuuled kinni.

Kui on rohkem ruumi, võib taimed istutada mitmesse ritta, siis hakkab hekk kiiremini tuult kinni hoidma.

«Kui soovitakse suurt tuuletõket, võiks seal olla veel eri kõrgusega puu- ja põõsarindeid. Sel juhul tekib omamoodi mikrokliima, mis on paljude taimede kasvuks vajalik,» kõneleb ta.

Hästi peab tuult kinni ka vaba kujuga istutatud kuusehekk. «Viljandimaal on paljude talude juures hariliku kuuse kõrged read istutatud tuuletõkkeks põhjaküljele. Eestis on aga valdavad tuuled lääne poolt ja kõige mõistlikum olekski hekk istutada sellesse külge,» õpetab Vaasa.

Muld on tähtis

Aianduskooli õpetaja soovitab aiarajajatel arvesse võtta ka mullaolusid ning uurida, kas on tegemist savika või liivaka pinnasega, milline on mulla happesus ning kuidas on lood toitainete sisalduse ja niiskusoludega.

Andres Vaasa selgitab, et osa taimi talub küll väga hästi kuiva ja toitainetevaest pinnast, aga selle eest tahab kasvada täisvalguses. Näiteks okaspuudest sobivad kehvale pinnasele mägimännid, kui neil aga valgust on.

Seepärast peab taimi valides kindlasti mõtlema sellele, kas tegemist on varjulise või päikesepaistelise paigaga. «Me ei saa suure männimetsa alla istutada mägimände, sest neile pole seal piisavalt valgust,» nendib ta.

Liivasel, kuival ja toitaineid vähesiduval mullal saab kasvatada näiteks läikivat hõbepuud, liiv- või astelpaju.

«Astelpaju on vähenõudlik taim, mis oskab hästi niiskust kasutada ning edeneb seepärast edukalt ka Põhja-Eesti paepealsetel muldadel,» räägib Vaasa. «Jurmalas ja Ventspilsis on astelpajusid istutatud mereliiva kinnistamiseks, sest nende pinnalähedane juurestik hoiab ära erosiooni.»

Viljakal ja suurema niiskusvaruga pinnasel kasvavad astelpaju viljad siiski suuremaks, aga et taimede lehed on kogu vegetatsiooniperioodi kestel kauni värviga, sobib ta õpetaja hinnangut mööda suurepäraselt haljastusse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles