/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
SÕNA «MUUSEUM» tähendab mitut asja. See võib olla muusade ehk loovuse-emandate pühakoda. Septembris 1972 läksin ma praeguse nimetusega Eesti kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu lugemissaali kohtuma meie kirjandusteaduse õppejõu, vanemõpetaja Jaak Põldmäega (1942—1979). Ta vastas tudengirebasest kubujussile ühemõtteliselt: see siin on püha koht ja siin kõvasti ei räägita. Jäi meelde.
Muuseum võib tähendada ka midagi niisugust, mis on olevikul jalus. Näikse nõnda, et nii praegu kui kaugemas tulevikus on meil kultuuriministeeriumi meelest muuseume liiga palju. Umbes nagu tomatitaimel enne liiaste viljade näpistamist.
MUUSADEST ei saanud antiikses mütoloogias olla ükski vana peletis või nõid, kole nagu patt. Kõik nad olid ilusad. Muuseum on seda järelikult niisamuti.
Mida aga kujutab muuseum endast tegelikkuses, ilma kaunitarideta? Ruumi, kogusid, teaduslikku tööd, külastajatega jändamist, majanduskulude katmist üle omafinantseeringu ja püsimist heal tasemel.
Külastajad ei näita mingit taset, isegi nende arv pole määravaim. Seevastu muuseumi vara ning selle põhjal tehtud uurimused võivad olla unikaalsed näiteks hetkest, mil isiklikku raamatukokku laekub ainulaadse sissekirjutusega trükis.
Vaadanud üle kõik perioodikas avaldatud fotod Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtust 24. veebruaril 2010, nägin ma hulganisti ülikondi, kleite, soenguid ja kingi. Kujutlegem nüüd, et kogu too seltskond ilmuks eesti rahvaluule kogude ette kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis. Seal poleks, orden kaelas, midagi teha. Sa kas saad aru, kui ajutine sa oled, või osutud barbariks. Kui viimast, siis millal sa laamendama hakkad?
ET LUGEJA mõistaks: niinimetatud liitmuuseum tekiks Eestisse 15 riigimuuseumi sidumise kaudu nendele sätestatud ühise põhimääruse alusel. Muuseum ise oleks virtuaalne. Töötad Tähtveres, aga tunned Hüpassaaret nagu oma taskut. Kui see nii ka sünniks, vajaks taoline kommunism ikkagi kõige Mart Saaresse puutuva korrastamist.
Ent Leies ei ole August Annisti muuseumi. Tema pärand asub Eesti kirjandusmuuseumis. Tahan lugeda August Annisti pabereid, lähen oma vanasse töökohta. Kui aga tahan uurida Mart Saare «Noor-Eesti»-aegset loomingut, peaksin käima läbi vähemasti neljast muuseumist kuni Tallinnani välja. Kõik, mis puutub Viljandimaasse, pole ühest ja ainsast kohast leitav mitte ühelgi juhul. Kunagi.
Kultuuriministeeriumi nõunik muuseumide alal Marju Reismaa, kes oma iseseisvuse ainukese tunnusena suudab märkida, et ei kuulu ühtegi erakonda, kirjutas 3. märtsi «Postimehes» pealkirja «Museaalide tolmuvad hoidlad?
Kapseldunud muuseum ei ole kohaliku identiteedi kandja, hoidja ega edendaja» all eeskätt sellest, et kõnealused muuseumid, Viljandi oma kaasa arvatud, pole atraktiivsed ning nende omatulu on masendav.
Noor daam näikse mitte teadvat, et muuseum ei ole suure kaubamaja aluspesuosakond, kus sokkide kõrvale müüakse ka viina. Muuseum on ennekõike ainese unikaalne kogu, milles kohaliku identiteedi osa võib olla üsna kõrvaline.
Kes läheb oma identiteeti otsima muuseumist, alustab valest kohast. Esmatähtsad on kogud! Ja kogud peab tegema korda sõltumatult sellest, kas külalisi on bussitäis või pole neid üldse.
ÜHEL POLIITILISEL jutuajamisel vähem kui nädal tagasi öeldi mulle otse: valitseva koalitsiooni — tuletan meelde, et meil on vähemusvalitsus — püsimise nimel võidakse muuseumid ohverdada ilma pikema jututa.
Oletagem, et nii sünnibki. Muuseumid kui rajatised jäävad esiotsa paika, ent nende sisu ja funktsiooni kujundab keskvõim ümber.
Viljandi muuseum oleks niisugusel juhul koht Viljandimaa tundmaõppimiseks. Kuhu kolitakse sel juhul sõjaasjanduse uurimine, milles Viljandi on tänu direktor Jaak Pihlakule olnud väga viljakas? Ja mis saab meie muuseumide aastaraamatutest kui väljaannetest, mille sisu järgi otsustab minusugune mis tahes muuseumi taseme üle märksa kategoorilisemalt kui piletiraamatu kontsu põhjal?
Et mitte jääda umbmääraseks: enne kui pole defineeritud, mis on muuseum, ei saa deklareerida ühendmuuseumi eeliseid. Sama kehtib kompetentsikeskuse kohta, ainult selle vahega, et maakondade keskraamatukogud tulevad juurde.
Kõige jubedamaks läheb lugu siis, kui otsustama hakkavad inimesed, kes ei teagi, et neid kurnab krooniline ebaadekvaatsus. Niisuguses olukorras me praegu oleme.