Aastatuhandeile pilku heites

Nende kulg võib olla hõimurühmadele soodne. Siis lausutakse, et ajalugu oli armuline. Loendamatu hulk rahvaid on aga hääbunud ja säärast hääbumist kogeme tänapäevalgi. Paljudest ühistunnuste — keele, kommete, materiaalse kultuuri ja riikliku korraldusega inimrühmadest on rahvuste kujunemise ümmarguselt tosina aastatuhande jooksul jäänud ainult põgusaid jälgi.

Praegusel üleilmse lõimumise ajastul on mängu tulnud uued, nii-öelda mittevägivaldsed mõjurid ja tegurid, mis võivad rahvusi hajutada ning neid ajalooliselt üsna lühikese perioodi vältel sulandada. Püsimajäämiseks on paremad väljavaated neil rahvastel, kes on end paremini ja põhjalikumalt teadvustanud, eeskätt kirjasõnas ja omakeelse hariduse kaudu.

Nii tulebki kahel käel vastu võtta kodumaa kultuuri, ajalugu ja loodust tutvustavaid teoseid. Kirjastus Varrak on teinud algust sellelaadsete raamatute uue sarjaga. Neist esimesena jõudis paari nädala eest lugejate ette filosoofiadoktori ja riigimehe Mart Laari «101 Eesti ajaloo sündmust».

Arv 101 on maailmas kasutamist leidnud paljude kogumike puhul. Eestiski ilmus  1997. aastal «Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast», mille valiku aluseks oli eelnenud rahvaküsitlus.

Siin vaadeldav ajaloosündmuste valimik algab inimeste pärastjääaegse asumisega Eesti alale. Nüüdseks on nende liikumisrajad täpsustatud geeniteaduslike uuringutega, kusjuures eestlaste esivanemate tee siia kulges ilmselt metsavööndi kaudu, nii et peame end lugema metsarahvaks.

Siin varem elanud Kunda kultuuri rahvas sulandus indoeuroopa sugemetega tulnukate hulka, mitte ei hävinud saabunute nuiade läbi. Ida poolt tulles, umbes samal ajal läänest sinna valguvate slaavlaste põhjarajal kulgedes jäeti nendesse oma geenivarianti. Vene ja volga-permi hõime oma geenidega «rikastanud» mongolitega Läänemere äärde jõudnud rahvastel kokkupuuteid sama hästi kui polnud.

Ka järgmised sündmused jäid aastaarvudega piiritlemata ja kroonikatesse kirjutamata — nendest oleme teadlikud maapõue talletunud leiupudemete lahtimõistatamise kaudu.

Kammkeraamika ajastust on muid leide vähe — tarberiistade osas valitses ju puu- ja kiviaeg. Pronksi- ja rauaaeg jõudsid eestlasteni hilinemisi ning ilma kohapealsete kirjalike ülestähendusteta.

Alles venelastest vallutajad panid tuhat aastat tagasi oma kroonikasse kirja Jurjevi asutamise, mis tegelikult oli muinas-Tartu esimene teadaolev hävitamine. Veel tuhat aastat varem roomlase Tacituse müstikast kubiseva reisikirja «aestid» on küll hiljem Läänes eestlaste kohta kasutatud nimetusega ülisarnane, kuid ei tarvitsenud tähendada meie esivanemaid.

Kogu eelajaloolise aja elati siin nagu mujalgi Euroopas: kaubitseti, käidi vastamisi röövretkedel ja astuti liitu, kellega kasulik. Küllap oleks muinaseestlastelgi kogukondadest ja maakondadest välja kujunenud päris riiklik elukorraldus, aga tugevamad naabrid jõudsid risti ja mõõgaga siinsest arengust ette.

Idast peale suruda püütud «õige» ristiusk ei saanud meie õnneks võimule — muidu olnuks nüüd eestlastestki vaid umbmäärane aimdus nagu mitmest meist kirde pool paigale jäänud soome-ugri rahvast.

Läänest tulnud ristisõdalaste järglased ei püüdnud «maarahvaga» süvakontakte luua. Nii jäi eesti rahva enamik võõrast kultuurist, verest ja keelest läbi imbumata. Paraku osutusid külad võõraste sõjaretkede ohvriks niivõrd, et vallutama tulnute kroonikais märgiti tihti: pole enam võimalik rüüstata — kõik on laastatud.

Vabadustung säilis eestlastes nagu tuli tuha all. Muistse vabadusvõitluse edukate lahingute meenutused rahvalauludes andsid tuge Jüriöö ülestõusuks, vastupanemiseks Liivi sõjas (seal olid eesti väesalgad visamad kui ordumehed!) ja Vabadussõjaski, mille tunnetuslikud juured tulenesid suures osas rahvuslikust ärkamisajast.

90 aastat tagasi saadi lahti saksastumise ohust ja venestamise survest, ent ainult paari­kümneks aastaks. Need 22 iseseisvusaastat päästsid meid aga bolševistlikust põrgutulest, mis tõi kaasa kõikide omariikluseta jäänud soome sugu rahvaste hääbumise.

Järgnenud poole sajandi pikkune vastupanu võõrale võimule oli peamiselt võitlus kultuuri säilitamise eest, sest relvavõitlusega võivad eestlased oma olemasolust vaid märku anda, ei suurt enamat.

Nii ongi selles meie uusimas ajalooõpikus peaaegu igas kirjutises välja toodud, mis oleks võinud juhtuda, kui poleks läinud nii, nagu läks. Igatahes on eestlased ajalookeerises rahvusena alles ning kultuuri ja keele poolest esimese poolesaja hulgas, arvestades kas või meie omakeelset arvutitarkvara.

Üleilmne lõimumine kestab ja on mitmetahuline. Mõni nähtus kujutab iseolemisele ohtugi, näiteks majandustegevuses (meie tööstus ja pangandus-rahandus pole enam tükk aega olnud iseseisvad, vaid allutatud väliskapitalile) ja keelekasutuses (suur jagu teadust ja poliitikat tehakse rahvusvaheliseks saanud inglise keeles). Tundub siiski, et tänapäeva maailmas saab üks väike rahvus kestma jääda üksnes targas koosolemises ja kindla kaitsegarantiiga.

Igatahes tuleb tänapäeva mõistmiseks olla hästi kursis minevikuga ja selle mäletamiseks annab «101 Eesti ajaloo sündmust» lugejaile sisukaid pidepunkte.