Kiri: Ugala pani märgi maha!

Möödunud reedel pidas Rakvere teater suurejooneliselt oma seitsmekümnenda aastapäeva pidu. Need, kes jõudsid Rakverre keskpäevaks, võisid linnas ringi liikumas kohata Kadut ja Vikut — teatri sümboleid, kes linnarahvale kingitusi jagasid.

Ehkki lavakunst on kaduv kunst, tuleb tõdeda, et Rakvere teater ise pole kindlasti kaduviku teel. Seda tõestasid õhtuks teatrimajja kogunenud ligi seitsesada külalist, lookas sünnipäevalaud ning rõõmsad meenutused ja kallistused, mis näitasid ilmekalt  teatri elujõudu ja armastust oma kõikjal Eestis elava publiku vastu. Just viimati mainitut silmas pidades pakkus teater aastapäevapeost videoülekannet.

Rakveres aset leidnud sündmus meenutas kohati Eesti teatrite suurt pidu märtsis tähistataval teatripäeval.

Ettevõtmisele vajutas oma sümboolse pitseri Rakvere teater oma «Johannese passiooniga». Eeskava sisaldas aga ka teiste teatrite etteasteid, mille aluseks olid Rakvere teatri mängukavas olevad lavastused.

Viljandi Ugala teatril oli sünnipäevakingiks video, mille tinglik pealkiri võiks olla «Kuidas me kokku saime». Viljandlased olid inspiratsiooni saanud lavastuse «Kui Harry kohtas Sallyt» videousutlusest inimestega, kes rääkisid, kuidas nad omal ajal olid kohtunud. Ugala juhid Hillar Sein ja Indrek Sammul jutustasid loo sellest, kuidas said kokku nemad ning miks nad teatrit juhtima hakkasid. Video autor oli Tarvo Vridolin.

«Ugala üllatas!», «Ugala oli vapustav!», «Tead, ma nii naersin!», «Sammul on küll näitleja, aga kas see Hillar on ka lavakas õppinud?», «Kas see kiri, mida Indrek käes hoidis, oli vastus või lahkumisavaldus?», «Kas neil oli grimm peal või ongi nad teatri juhtimisega kõhnaks jäänud?», «Ugala oli punk!», «Sammul ja Sein panid märgi maha!»

Niisuguseid lauseid võis siinkirjutaja kuulda järgmise päeva varaste hommikutundideni. Esitatud küsimustest oli ainult hea meel, sest tundus, et Ugala astus oma sünnipäevatervitusega Eesti paremate teatrite sekka. Ärge ainult lävepakule pidama jääge!