Võrreldes mõne teise töötuga on Tarmo Tomp suhteliselt heas olukorras, sest tal ei ole peret ja suuri laene.
Viljandimaal on teenistuseta inimeste arv aastaga kahekordistunud
11. veebruar 2010, 23:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Töötasin pärast kooli Mõisakülas ühes puidufirmas,» jutustas ta oma elust. «Siis läksin paariks kuuks Tallinna sõbrale appi, aga sellest sai kolm aastat. Olin ametis ühes väikeses elektritöid tegevas firmas.»
Tarmo tunnistas, et tundis töö kaotamise järel suurt masendust.
«Järsku oled töö ja rahata, igasugused mõtted tulevad pähe,» rääkis ta.
Algul püüdis Tarmo kuidagi Tallinnas hakkama saada — vireles seal, nagu ta ise ütleb, sest tööd ei leidnud.
Nüüd on ta Mõisakülas tagasi. Suvel oli «Tööharjutuse» projekti brigadir.
«See oli mõeldud kaua tööta olnud inimeste taas tööga harjutamiseks. Üks mees oli viinaga liiga suureks sõbraks saanud ega viitsinud eriti midagi teha, teised olid täitsa tublid.»
Mõni pikka aega töötuna kodus olnu ei julgenud isegi arsti juurde minna.
«Tuli kõvasti veenda, aga lõpuks võttis mitu inimest kätte ja läks oma hädadega perearsti juurde. Neile, kel tervis väga vilets oli, määrati vist isegi töövõimetusgrupp,» rääkis Tarmo.
Praegu on noormees taas töötu. Tema ema on leidnud teenistust Viljandis, ka kasuisa käib kodunt kaugemal ametis. Tarmo plaanib edasi õppida ning kahetseb, et ei asunud juba pärast üheksandat klassi Vana-Võitu elektriku erialale. Sõbrad läksid gümnaasiumi ja nii temagi. Tagantjärele leiab, et nii noorelt polegi ehk hea kodunt kaugele minna.