Juhtkiri: Teine vaatus

«Kas soovite siis vaatust teist?» küsis Elmo Nüganeni mängitav võlur etenduses «Armastus kolme apelsini vastu» publikult. Enamik saalisviibijaid ei soovinud, sest teises vaatuses seisis võlur üksinda laval ja lihtsalt ootas.

Ilmselt ei oleks suurem jagu teatrikülastajaid tahtnud näha ka Ugala teatri juhtkonnavahetuse draama teist vaatust. Selle ava­stseen leidis aset kolmapäeva õhtul garderoobis, kus peanäitejuht Indrek Sammul teatas endisele teatrijuhile ja praegusele näitlejale Peeter Tammearule, et tema mais lõppevat töölepingut ei pikendata.

Teatrid aeg-ajalt ikka loobuvad mõnest näitlejast, ilma et keegi seda imeks paneks, kuid kõnealune juhtum jõudis juba järgmisel päeval suurte pealkirjadega ajakirjandusse.

Jaak Allik käsitleb Peeter Tammearu vallandamist kui järjekordset tõestust teatri juhtkonna ebakompetentsusest ning loeb avalikus kirjas üles terve hulga väidetavaid patte. Üks neist on see, et esimest korda aastakümnete jooksul ei müüdud välja suve- ja jõuluetendusi. Mainimata jätab Allik aga selle, et isegi Vanemuine ei mänginud jõlulavastust iga kord täissaalile.

Kahjuks on meid juhtunu tagamaadest valgustatud üsna ühepoolselt, sest teatrijuht Hillar Sein ja Indrek Sammul on võtnud seisukoha, et ei hakka musta pesu avalikult pesema. Nii ilusasti, kui see ka ei kõla, teevad nad vaikimisega endale ja teatrile karuteene. Pealegi on Sammul ja Sein lubanud teatrit ju avatumaks muuta.

Tammearu lahkumise taga ei ole tema halb näitlejatöö, aga ka mitte teatrijuhtide ebakompetentsus. Eeskätt on asi selles, et vähestes organisatsioonides õnnestub edukalt edasi minna, kui kohalt maha võetud juht jääb tööle madalamal positsioonil. Ugala vähemalt proovis, ehkki tundelises teatrimaailmas oli katse õnnestumine veel ebatõenäolisem kui kusagil mujal.