Kõrbeelanik koduneb ka linnakorteris

Poom nendib, et looduses kasvavad kaktused valdavalt kuivas ja kuumas kliimas, osa neist on aga kohanenud pigem sooja ja niiske elupaigaga.

«Päris varjutaimi kaktuste hulgas pole, ent poolvarjulise kasvukohaga lepib üpris palju liike. Enamik, tõsi küll, nõuab rohkemal või vähemal määral otsest päikesevalgust, sest looduseski kasvavad nad pigem päikeselõõsas kui teiste taimede varjus,» kõneleb ta.

Et suurele hulgale kaktustele sobib üsna madal õhuniiskus, saab neid suurepäraselt kasvatada ka tavalise keskküttega korteri aknalaual. Vaid epifüütkaktused tahavad Harri Poomi sõnul niiskemat õhku — sellist, milles inimenegi end hästi tunneb.

«Soodsaimad on kaktustele ida- ja kagupoolsed aknad ning kenasti saavad nad hakkama ka lõuna-, edela- ja läänepoolse akna laual. Loodesse, põhja ja kirdesse vaatavad aknad valmistavad kaktusekasvatajale rohkem peavalu, sest paljudele liikidele kipub seal valgust nappima,» räägib ta.

Probleemiks võivad kaktused osutuda siis, kui peres on väikesi lapsi või mõnel pereliikmel on astelde suhtes allergia. Õnneks leidub ka asteldeta või pehmete kamjate, inimese nahka mitte läbistavate asteldega kaktusi.

Harri Poom rõhutab, et inimene, kes endale kaktust valib, peab muu hulgas välja mõtlema, kas ja kui tähtis on talle selle õieilu. «Kaktused on küll õistaimed ja seega kõik liigid põhimõtteliselt ka õitsevad, aga toas aknalaual ei pruugi seda juhtuda,» lausub ta.

Mitmel pilkupüüdva varrega kaktuseliigil on õied suhteliselt ilmetud või ei õnnestu taime aknalaual õitsema saadagi. Aga võib olla ka vastupidi: kuukaktuste ehk öökuningannade varred on kõike muud kui kenad, nende õied seevastu on kaktuste hulgas ühed suuremad ja kaunimad. Leht- ja siilikkaktused on samuti enamiku aastast mittemidagiütleva välimusega ning püüavad pilku üksnes õitsemise ajal.

Kaktuste istutamiseks sobivad Harri Poomi jutu järgi nii plast- kui savipotid, ent tema eelistab plastpotte: need on kergemad, ei purune kukkudes nii kergesti, võtavad õhemate seinte tõttu vähem ruumi ja mis kõige olulisem, neis tuleb taime harvem kasta, sest muld kuivab ja seega ka sooldub seal aeglasemalt.

«Erinevalt savipotist, mille seinte külge kipuvad taime juured tugevasti liibuma, kasvab taime juurestik plastpotis ühtlasena kogu mullapalli ulatuses ja probleeme ei teki ka ümberistutamisel,» lisab Poom.

Plastpottide üks puudus savipottidega võrreldes on tema ütlemist mööda see, et tekib oht taimi üle kasta, eriti kui ollakse savipottidega harjunud.

Harri Poomi jutu järgi saab põhjakaarde avanevate akendega korteris ilma lisavalgustuseta enam-vähem normaalselt kasvatada vaid epifüütseid metsakaktusi, kes õigupoolest otsest päikesevalgust ei talugi. Selleks aga, et nad ka korralikult õitseksid, peaksid nad asetsema võimalikult valges.

«Kui toas pole spetsiaalseid taimelampe, tuleb kõne alla ikkagi ainult aknalaud. Ruumis seespool on ka nende vähenõudlike liikide kasvatamine problemaatiline,» tõdeb Poom ning täpsustab: «Jutt käib eelkõige jõulu- ja lihavõttekaktustest. Ent ka lehtkaktused, mis küll võib-olla mõnevõrra rohkem valgust tahavad, peaksid neis tingimusis päris edukalt kasvama ja ehk õitsemagi.»

Epifüütkaktused tahavad Poomi sõnul kasvuajal, kevadest sügiseni, üsna rohket kastmist ning väetamist mõõduka, sügise poole vähese lämmastikusisaldusega täisväetisega.

Hilissügisel ja talvel soovitab aednik kastmisega ettevaatlik olla, kuid mullapall ei tohi siiski päris läbi kuivada. Väetada taime sel ajal ei maksa ning temperatuuri võiks hoida 20 soojakraadist madalamal.

Erinevalt enamikust teistest kaktustest taluvad epifüüdid hästi ka orgaanilisi väetisi, nagu kuivkomposti või verejahu. Istutusmuld võib neil olla üsna huumusrikas, ent see peab olema sõre, vett ja õhku hästi läbi laskev.

Oma kogemustest lähtudes soovitab Harri Poom epifüütkaktusi nagu teisigi taimi aeg-ajalt ümber istutada: noori, alles intensiivselt kasvavaid taimi igal aastal ning alates kolmandast-neljandast aastast üle ühe või kahe aasta. Sobivaimad istutusajad on kevad ja kevadsuvi.

«Kui mullapinnale tekivad valkja, kreemika või pruunika kattega sõmerad, on kastmisvesi tõenäoliselt liiga palju kaltsiumisooli sisaldanud ning muld seetõttu sooldunud ja selle pH paigast ära. Niisugusel juhul on parim lahendus taim kohe ümber istutada. Kui aga see võimalus puudub, tuleks vähemalt paarisentimeetrine mullakiht maha koorida ja värske mullaga asendada. Ka kastmisvesi peaks edaspidi parem, pehmem ja happelisem olema,» kõneleb Poom.

Kui aknad avanevad teistesse ilmakaartesse, saab epifüütkaktusi kasvatada ka aknalauast veidi eemal.

«Otsest päikest tohiksid leht-, jõulu- ja lihavõttekaktused saada siiski vaid hommikul ja õhtul, vähemalt kevadel ja suvel on keskpäevane lõõsk neile liiast,» nendib Harri Poom.

Päevast päikest taluvad tema jutu järgi hästi kõik kerajad ja sammasjad võimsate asteldega, tugevalt karvased või loomuldasa valkja, pruunika või punaka varrega kaktused. «Väheste astelde ja karvadega kaktused, eriti heledama rohelise epidermisega, on aga üldjuhul päikesepõletuste suhtes hel-lad — looduses kasvavad nad enamasti alustaimestikus, mis neid liigse lõõsa eest varjab. Nemad tunnevad end ida- ja kagupoolsetel akendel paremini kui lõuna- ja läänepoolsetel.»

Peale epifüütide on Poomi sõnul äärmiselt vähenõudlikud veel enamik siilikkaktuste

(Echinopsis, rahvasuus vanapoiss) ja viigikaktuste (Opuntia, ämmakeel) perekonna liike. «Need kaktused ei pane algaja kaktusehuvilise tehtud vigu enamasti tähelegi. Ainult talvine kastmine külmas ruumis võib neile saatuslikuks saada.»

Suurim ja saatuslikem viga, mida kaktusi hooldades teha võidakse, ongi ülekastmine.

«Talvise puhkeperioodi ajal on kaktuste suurim vaenlane liigniiskus. Kui nad saavad talvituda 10 soojakraadi juures, ei pea neid kuude kaupa üldse kastma,» räägib Poom ning lisab: «Jahedasse talvituma peavad kaktused, välja arvatud epifüüdid, minema kuiva mullapalliga ning kastma tohib neid hakata alles kevadel, siis, kui on juba kasvuks küllalt soe, vähemalt 20 kraadi.»