Punapäine viiner ja hundist sinilillemüüja

Tänapäeva Eesti kahtlemata kõige andekama ja mitmekülgsema kirjaniku Andrus Kivirähki värske raamat «Kaka ja kevad» on pealkirja pärast kõvasti nahutada saanud.

Nagu ikka, on kõige suuremad lõugajad need, kes asjast sittagi ei tea ning on kuulnud ainult pealkirja. Kõik raamatu kaante vahel olevad 30 lugu on varem ilmunud ajakirjas «Täheke». Tean inimesi, kes ostsid omal ajal «Tähekest» just nimelt nende juttude pärast. Ja ei ole mina kohanud last, kellele need poleks meeldinud!

Kivirähk on tuntud piiride nihutaja ja painutajana juba ajast, mil ilmusid Ivan Orava mälestused üleromantiseeritud Eesti Vabariigi kohta: linnud ja loomad oskasid seal rääkida, kuni vene kirsa väetikeste suu sulges. Kivirähk ei tunnista pühasid lehmi ning talle ei maksa midagi desakraliseerida jumalat või teha kakast suurepärane lastejutt. Kes üldse otsustas, et lastele meeldivad ja peavadki meeldima pelgalt nunnude kaisuloomakeste leebed lood?

Kakafolkloori pole mõtet ka kõnealuse teose kontekstis üle tähtsustada: lõppude lõpuks räägib romantilise loomuga junnist, kes võtab naiseks võilille, ainult üks lugu.

Kinnas võib saada presidendiks, ruugejuukseline viiner võib abielluda ning hundist saab sinilillemüüja. Isa sokid munevad, sitikas Peeter käib tööl loomaaias ning koerad lähevad sügise saabudes kirjuks. Lood on fantaasiaküllased ning äärmiselt nauditavas vormis kirja pandud. Heiki Ernitsa isikupärased illustratsioonid on ilusad ja vaimukad nagu ikka — selles pole mingit kahtlust.

On õige aeg saata päkapikkudele teele soov, et nad paneksid jõulukotti elu natuke teise nurga alt vaatava lustaka «Kaka ja kevade».