Sellise telefonikõne sai Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilasnõustaja Hannele Känd ühel pühapäeva hommikul.
«Tere! Ma olen rebane. Kust saab Viljandis kirvest osta?»
19. oktoober 2009, 16:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tekkis väga koomiline situatsioon! Kusjuures helistaja ei teinud nalja: tal oli tõesti vaja puid lõhkuda,» meenutab Hannele.
Nüüdseks on Hannele võtnud selle humoorika vahejuhtumi kasutusse ning ütleb igal aastal esmakursuslastega kokku saades kõigepealt: «Kui teil on kirvest vaja, siis saate selle bussijaamast poest 1000 Asja, aga palun kasutage seda ikka ainult puude lõhkumiseks!».
Kultuurikorralduse eriala kolmanda kursuse tudeng Hannele tegutseb tuutorina teist aastat. Enne «rebastega» tööleasumist läbis ta Tartu ülikoolis tuutorikoolituse. «Nagunii jagasin oma kursusekaaslastele infot, seepärast mõtlesin, miks mitte käia koolitusel, aidata teisi inimesi ja saada selle eest ainepunkte,» hindas ta.
Tänavu hakkas kultuuriakadeemias õppima 123 esmakursuslast, kellele on abiks neli tuutorit. Igal sügisel peetakse rebasenädal, mille tuutoritunnis räägitakse selgeks kõik üliõpilaseluks vajalik.
Samuti viivad tuutorid rebased linnatuurile ja näitavad, kus saab sporti teha, kus asub haigla ja millisest poest on võimalik odavalt süüa osta. «Seda küll pole, et käiksin linna peal ringi ja paneksin iga juhuks kõrva taha, mida mõnel rebasel vaja võib minna,» kummutab Hannele paljude arvamuse.
Hannele Kännu nõustada olid tänavu lavakunstide osakonna uustulnukad. «Jagasime tuutorite vahel ära, kes mis osakonda nõustab. Pole ju oluline tegelda just oma eriala õpilastega, sest üldist üliõpilaselu puudutav on ju kõigil ühesugune,» arutleb ta.
«Tudengielu ja Viljandiga seonduvat oleks kindlasti mõttekas küsida tuutorilt, aga kui on mingi eriala puudutava murega tuleks pöörduda osakonda,» selgitab Hannele. Nii õpetavadki tuutorid, kuidas end loengule kirja panna, ning on tulnud tutvustada ka õppejõudude iseloomu ja harjumusi. Hannele jutu järgi pöörduvad rebased tuutorite poole esimesed paar kuud.
Omaette väljakutse on tema arvates välistudengitega töötamine. Neile tuleb peale koolikorra tutvustada Eestit ja siinseid traditsioone. «Ühtlasi on see väga hea keelepraktika,» leiab Hannele sellest lisaväärtuse.
Kui küsida temalt, missugune peaks olema üks õige tuutor, on tal vastus kohe valmis: «Tuutor peab olema avatud ja rõõmsameelne, sest oleme ju kõik saatusekaaslased!»
Tuutorid on aktiivsed vanema kursuse tudengid, kelle põhieesmärk on aidata esmakursuslastel ülikoolis õpinguid alustada.