Olav Renno: Mulgimaa tühjeneb

Elanike register peegeldab igal aastal, kas iive on olnud positiivne või negatiivne. Viljandimaal on loomulik iive juba 18 aastat olnud miinusmärgiga.

Pärast 1989. aasta rahvaloendust, mille puhul võeti arvesse ka Eestisse paigutatud sõjaväelased, langes riigi rahvaarv 1,57 miljonilt 10 aastaga 190 000 võrra, eriti järsult muidugi võõrvägede lahkumise aastatel. Viimase 10 aastaga on rahvastik kahanenud umbes 50 000 võrra. Nii et Eesti piiresse on nüüdseks jäänud napilt 1,34 miljonit inimest. Tohutust, 15-protsendilisest vähenemisest langeb loomuliku iibe osaks ümmarguselt 80 000, ülejäänu on väljaränne.

MAAKONNITI pole rahvaarvu muutused sugugi proportsionaalsed. Elanike töövõimeline osa nihkub sinna, kus on ohtramalt paremini tasustatavaid töökohti. Soodsamad tööolud on muidugi seal, kus logistilised tingimused on head.

Viljandi- ega Mulgimaa kohta selles suhtes midagi positiivset öelda ei saa. Viljandil on peale maanteede küll raudteeühendus, ent regulaarset kaubavedu seal pole. Mõisakülas on kunagisest transiitraudteest säilinud vaid mälestus. Pärnuni küündinud raudtee müüdi riigi hetkehuvi silmas pidades maha ja relsid hangeldati vanarauaks.

Kui mõni entusiast nüüd tahakski Mõisakülas ja Karksi-Nuias või mujal tootmist arendada, peaks ta kõigepealt arvestama, kui kaugele jääb Pärnu sadam või Valga raudteesõlm.

PAISTAB, ET lähiaastatel Mulgimaal ettevõtluse suurt kasvu loota pole. Valdade arengukavades on küll nii mõndagi planeeritud, ent see jääbki paljaks kaagutamiseks, sest ettevõtlus hakkab siin kandis kuldmune poetama vaid regionaalpoliitika kardinaalse muutumise järel. Meie loodus ei anna erilist lootust sadadele inimestele tööd pakkuvat ja tuhandeid külastajaid teenindavat turismimajandust arendada, kuigi siin leidub põnevaid paiku.

Eesti regionaalpoliitika ei peaks olema senine piire joonistav ja utoopilisi arenduskavasid dikteeriv soovunelmate katkeline ja vastutusvaba jada.Et sellega ei kaasne mingeid materiaalseid ega fiskaalseid võimalusi, püsib kõik vanaviisi. Iga mõtlev investor seab oma ettevõtte paika ikka logistiliste eelduste kohaselt, teades, et tarvilik tööjõud tuleb varem või hiljem kohale.

Regionaalselt struktureeritud majanduspoliitika, mis võtaks ettevõtluse geograafilisel jaotumisel arvesse elanikkonda, ei ole Eesti praeguse elukorralduse ja seaduste taustal võimalik. See eeldaks ju erimahuliste soodustuste tegemist, näiteks ettevõtete erinevat maksustamist logistilisi olusid silmas pidades.

Meil puudub ettevõtte kasumi otsene maksustamine, mille diferentseerimine lubaks kompenseerida ääremaade suuremaid tootmiskulusid ja looks seal põhilise stiimuli ettevõtlust arendada, muud abinõud jäävad regionaalse ebavõrdsuse leevendamisel mannetuks.

Traditsiooniline tootmistegevus maal pakub tööd järjest väiksemale inimeste hulgale. Nõnda hõreneb ka külade rahvastik pidurdamatult.

Kunagine tööstuslinn Mõisaküla, kus 1941. aastal elas üle 2500 inimese, on nüüd vähem kui 1000 elanikuga hääbuv asula. Viimase 10 aastaga on seal kahanemine olnud Viljandimaa suurim, tervelt 25 protsenti. Viimaste aastate suutlikkustabelites paikneb Mõisaküla täiesti stagneerunult Eesti omavalitsuste tagumises tosinas.

Septembris avaldatud suutlikkusjärjestus tundub olevat mõneti ebaobjektiivne.

Siinkirjutaja arvates on valdade suutlikkuse tähtsamaid näitajaid elanikkonna stabiilsus. Halliste vald on järjestuses vaid 8 kohta Mõisakülast eespool, kuid tema elanikkond on viimase kümnendiga kahanenud pelgalt 11 protsenti. Teistes Mulgimaa valdades on rahvaarv alates 1999. aastast vähenenud rohkem: Abjas 19, Karksis 17 ja Tarvastus 14 protsenti. Ainult Paistu rahvas on vastu pidanud Hallistega võrdselt, aga sealt on ju hõlpus ametis käia rohkete töövõimalustega Viljandis.

KÕIGIS MULGIMAA valdades on suurenenud pensioniealiste, üle 65-aastaste inimeste osa. Eriti rohke on nimetatud vanusegrupp Mõisakülas: neid on tervelt 28 protsenti linna elanikest.

Kui võrrelda valijate arvu 10 aasta eest nimekirjadesse kantute omaga, näeb langust kõikjal. Paistus on neid tänavu 2,2, Hallistes ligikaudu 4, Tarvastus 6, Karksis ja Abjas 10, aga Mõisakülas lausa 18 protsenti vähem kui toona. Valijate hulga suhteliselt väiksem vähenemine kui rahva koguarvu oma tähendab, et rahvaarv on kahanenud just alla 18-aastaste inimeste arvel.

INIMESTE ÄRAVOOL Viljandimaalt on sel aastal mõnevõrra kiirenenud. Tänavu on maakonnas kaheksa kuu 516-lises negatiivses iibes ülekaalus väljarändajad ning loomuliku iibe osa oli sellest 35 protsenti. Kui mullu kahanes Viljandimaa rahvastik 1,37 protsenti, siis tänavune prognoos on 1,43, seega 3 protsenti rohkem kui mullu.

Tänavune kahanemine Viljandis ja Sakalamaa valdades on 0,77 protsenti, Mulgimaa osas aga 1,4 protsenti rahvaarvust. Mulgimaa rahvastiku vähenemine on mullusega võrreldes kiirenenud 4,4 protsenti, seega märgatavalt rohkem kui põhja pool.

Ja asi ei näi paranevat. Lootuski on kadumas — seekord ei paku ükski valimisprogramm oma valla elanike arvu suurenemist. Mulgimaa kipub tühjaks jääma.