Jaak Eensalu unistab omaenda veinitalust

Annemäe talus küngaste vahel ringi tuiskav mees on isa poolt Tarvastu mulk, emapoolsed juured viivad teda aga Hummulisse, samuti kunagisele Mulgimaale.

Oma lemmikkultuurist viinamarjast meeldib talle kõnelda pikalt ja põhjalikult. Just praegu on selle küpsemisaeg.

Jaak Eensalul kasvab neljal tuhandel ruutmeetril umbes kuussada taime ja tänavune saak võib tema arvates küündida poole tonnini.

Õigupoolest ongi see Annemäe talu esimene saak — kuigi kolm aastat tagasi rajatud istanduses küpsesid marjad juba mullu, ei jäänud neist seal maiustamas käinud rebaste ja lindude tõttu suurt midagi järele. Tänavu oli mees juba targem: septembris, kui marjad näitasid esimesi küpsemise märke, vedas ta taimeridadele peale suured võrgud.

Eensalu ütleb, et saagi kogumine läheb tõenäoliselt hõlpsalt, sest selleks korraldab ta paarikümne inimese osalusel viinamarjapäeva.

«Kokkutulnud aitavad marju korjata ja pärast teeme väikese degustatsiooni,» kõneleb ta. «Oodata on ka veini- ja restoraniinimesi.»

Kobarate lõikamiseks kasutatakse aia- ja lillekääre ning see töö on Eensalu meelest hoopis lihtsam kui sõstarde korjamine. Järgmine töö on marjade purustamine ja seejärel läheb saak tünnidesse käärima.

Et saada aimu viinamarjade küpsusastmest ja maitsest, võtab Jaak Eensalu reflektomeetri ja pigistab sinna mahla. Seda mõõteriistaga pisut aega uurinud, teatab ta rõõmsalt, et külmast suvest hoolimata küünib suhkrusisaldus 16 protsendini. «Sellest saab juba päris head veini,» lausub mees. «Tõsi, selleks et jook paremini säiliks ja alkoholisisaldus ületaks 10 protsenti, tuleb ikkagi suhkrut lisada.»

Eensalu jutust selgub, et pudelitesse villitakse pärmi toel käärinud ning mitu korda ümber valatud ja filtreeritud kraam kevade paiku ning esimest korda võiks joogipoolist maitsta umbes aasta pärast, näiteks siis, kui on järgmise saagi korjamise aeg.

«Õige mekk on veinil siiski alles pärast kaheaastast seismist,» nendib Eensalu.

Nagu talunik ütleb, on praegu tegemist niinimetatud garaaživeiniga, mis läheb ainult sõpradele ja tuttavatele maitsmiseks. Müüa tal seda plaanis pole. Küll aga kuulub veinitootmine tema tulevikuplaanidesse.

«Kui leiaksin rahapaja, paneksin kohe põllu viinamarju täis,» lausub Eensalu.

Seni laiendab ta istandust aasta-aastalt, taimi ise pistikutest paljundades. Eesmärgiks seatud kolme hektarini loodab ta jõuda umbes kümne aastaga. Nii suurelt pinnalt peaks igal aastal saama 10 000 — 16 000 pudelit.

«Eesti kontekstis on see siiski väike kogus,» tunnistab Eensalu. «Tõenäoliselt jääb kohalik viinamarjavein ikka nišitooteks.»

Samuti ei looda praegu metsandusega elatist teeniv mees, et veiniga rikkus majja tuleks.

«Selles vallas tegutsemine pakub mulle põnevust. Tahan näha, kas veinitootmisega on ka Eestis võimalik tulu teenida. Norras ja Rootsis ju teenitakse. Pealegi on oma viinamarjavein väga uhke asi,» räägib ta.

Jaak Eensalu põllul kasvavad viinamarjasordid on pärit Saksamaalt ja Prantsusmaalt, üks ka Inglismaalt. Osa taimi on tellitud postipakiga Inglismaalt ja Prantsusmaalt.

Kümnest sordist kõige rohkem on «Rondot», millega Eensalu viinamarjakasvatust alustas, istutades 2005. aastal kümme ja 2006. aastal kolmsada taime. Teist sama palju on järgmistel aastatel juurde istutatud. Muu hulgas on sirgumas 150 «Solarist», mis on põnevad selle poolest, et neile on parema mikrokliima loomiseks ümber pandud kiletorud.

Reavahe on istanduses kaks ja taimede vahe poolteist meetrit.

Annemäe talu põllul kasvavad vaid need sordid, mis on mõeldud mahlaks ja veiniks.

«Söögimarja Eestis avamaal kasvatada ei tasu, kuid hulk sorte annab hea lauamarja kasvuhoones,» nendib Jaak Eensalu ning lisab, et Võrumaal on ühes talus lauamarja kasvatamine päris suurelt ette võetud.

Jaak Eensalu ütleb, et viinamari on nagu umbrohi, mis kasvab igasugusel pinnasel. Oma mäeküljel kulgevate 75 meetri pikkuste ridade kohta räägib ta, et istanduse alumises osas on rammusam savimuld, üleval pool aga kehvavõitu kruus ning kuigi kruusal sirguvad taimed vaevalisemalt ja saak jääb kasinam, saab sealt kvaliteetsemad marjad.

«Heade veinimarjade saamiseks on parem, kui pinnas pole väga viljakas. Need küpsevad läbi raskuste. Taim peab vaeva nägema ja vinduma, isegi stressis olema. Nii tulevad veinile hiljem õige mekk ja aroom juurde,» selgitab mees.

Enne taimede istutamist polnud ta enda jutu järgi uurinudki, kas maa neile üldse sobib. «Jälgisin üksnes, et oleks mäe lõunapoolne külg, et nad oleksid tuulte ja külma eest kaitstud.»

Kevadiste ja sügiseste öökülmade eest kaitseb Eensalu taimi vihmutussüsteemiga.

Aednik tõdeb, et viinamarjataimed nõuavad üsna vähe hoolt.

«Esimesel suvel võib neile kasvu ergutamiseks veidi sõnnikut lisada ja jälgida, et umbrohi liiga ei teeks. Samuti tuleb taimi kuival ajal kasta,» kõneleb ta. «Hiljem on tööd märksa vähem, sest viinamarjataimel on väga tugevad ja sügavale ulatuvad juured ning ta saab kätte kõik, mida soovib. Ka kasta pole enam tarvis.»

Eensalu räägib, et taimedele tuleb panna toed ja jälgida, et võrsed ülespoole kasvaksid. «Kasuks tuleb ka ennakvõrsete eemaldamine suvel ja latvade kärpimine septembri algul, et viljad kiiremini küpseksid.»

Sügisel peab taime maha lõikama ja järele jätma vaid paar rootsu, mis tuleb talveks vastu maad painutada.

«Ilma lõikamata oleks saak ebapüsiv,» rõhutab Eensalu.

Eestis avamaal viinamarju kasvatades ei ole aedniku sõnul tarvis ka kahjurite ja haigustega rinda pista. «Ebajahukaste on, aga see tuleb alles septembrikuus ega jõua suurt kahju teha. Teod võivad natuke süüa. Rebaste ja kährikute vastu saab aia ehitamisega.»

Eensalu arvates on viinamari vahva kultuur ka selle poolest, et on väga pika eaga. Ta toob näiteks Räpina aianduskooli taime, mis on ühes kohas kasvanud juba 1936. aastast.

«Euroopas kestavad viinamarjapõllud 25—50 aastat, kusjuures 35. aastani lähevad saak ja marjad aina paremaks,» teab mees.

Tema loodab esimese suurema saagini jõuda kahe-kolme aasta pärast, sest täisjõu saab viinamarjataim kuuendast kasvuaastast ja edaspidi ta vaid tugevneb.