Võrtsjärve-äärsed maaomanikud teevad plaane, et päästa Tarvastu polder lõplikust soostumisest.
Maaparandusühistu tahab Tarvastu poldri korda teha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadel asutati osaühingute Karpo ja Vambola ning Kalev Nukka Linnamäe talu eestvõttel ühistu, mille eesmärk on taastada poldri maaparandussüsteemid.
«Tahame poldri kandi maaomanikele teada anda, et ühistu tegutseb,» ütles osaühingu Karpo juhataja Kalev Nurk.
Tarvastu poldrile rajati liigvee ärajuhtimiseks kuivendussüsteem 1978. aastal. Seejuures viidi osa Tarvastu jõe sängist kolme kilomeetri võrra põhja poole. 1998. aastal, kui riigilt enam raha ei tulnud, jäi vett järve toimetanud pumbajaam seisma, pumbad viidi minema ning elektriliinid ja alajaam võeti maha.
Umbes 700 hektarit maad on tollest ajast jõudsalt soostunud ning sellele aitavad kaasa arvukad koprad.
Kalev Nurk selgitas, et Võrtsjärve luhtadele tuleb sademeid poole rohkem, kui sealt vett aurustub. Ta teadis rääkida, et ilmateadlaste arvates peaks järjekordne kõrgvee hetk Peipsi vesikonnas tulema 2011. aastal ja kuna Võrtsjärv on Peipsiga tihedalt ühenduses, on uputust ka poldrile oodata.
«Drenaaži otsad on kinni ja torustikud on muutunud omamoodi allikateks,» rääkis Nurk. «Põldudel ja rohumaal on nendes kohtades, kuhu traktorid on kinni jäänud, märjad jutid.»
Varem toimetas kuus pumpa liigvee kiirusega kaks kuupmeetrit sekundis järve, nüüd aga koguneb see luhale. Seetõttu pole põllumehed paar aastat heina tegema pääsenud ning luht võsastub.
«Nõukogude võim pani siia kõva naftaraha ja me peaksime poldri maaparandussüsteemid säilitama,» ütles Nurk. «Viimane aeg on selleks midagi ette võtta.»
Korralik teetammide ja voolukraavide võrk on poldril seniajani alles.
Ühistul on 60 liiget ning maaparandusühistute seaduse järgi peavad kõik poldri piires elavad maaomanikud sellega ühinema.
«Kraavid ja torustikud moodustavad tervikliku süsteemi ja kõik maaomanikud peavad ühistu kaudu selle hooldamises kaasa lööma,» lausus Kalev Nurk.
Üks suuremaid maaomanikke on Eesti riik, kellele kuulub 176 hektarit, ent mõni lapp on sootuks pisike: väikseim neist on 0,01 hektarit. Kohalikud põllumehed on kuivendamisest väga huvitatud, kuid osa maaomanikke elab mujal ja laseb võsal vohada.