/nginx/o/2009/09/07/231544t1h9874.jpg)
Veermetsa väiketalu perenaine Helle Veermets näitab, kuidas kirsipuu võib õitseda ka sügisel. Kummatigi on need petuuniate õied.
Väiketalu suudab toita üsna suurt perekonda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helle Veermets osutab peale võltsõisi kandva kirsipuu kõikidele oma lilledele ning juhatab külalised seejärel maanteeäärsele aiamaale.
Õuna- ja marjaaiast viib aed- ja juurviljade juurde sissetallatud rada, sest perenaine ja vahel ka teised astuvad seda mitu korda päevas. Aiamaal kasvab kõik, mida ühel perel nii praegu kui talvel vaja läheb. Parajasti on seal pooleli maasikapeenarde rajamine.
Mis aiamaal kasvab?
«Minu perele maitsevad maasikad,» ütleb Helle Veermets. «Neid peab olema palju, otse peenralt noppida ja talvel purgist võtta. Müügiks ei lähe midagi.»
Eriti hinnas on keset talve need, mis on purustatuna, suhkruga segatuna ja läbi külmununa kappi ootele pandud.
Kõige enam kasvab Veermetsade kodu pikkadel maasikapeenardel magusaid «Polka» marju.
Tähtsaim on muidugi kartul. Seda oli maas koguni kümnendik hektarit, sest väiksemast kogusest üsna suureks paisunud perele ei piisaks. Märkimisväärne osa kartulist ongi juba keldris, vagudel pleegitab varsi üksnes hiline sort.
«Päris hea saak tuli,» rõõmustab Helle Veermets.
Mitu kurgivagu on samuti pleekinud väljanägemisega, kollakate lehtede vahelt turritavad veel kollasemad seemnekurgid. Helle Veermets kasvatas kurke kile all ja saagi üle ei nurise. Veel praegugi leiab lauale värsket salatikaupa.
«Ja mis sel porgandil viga?» küsib naine, kui on juhuslikust kohast kaks juurikat üles tõmmanud. Ent porganditel, kaalikatel, punapeetidel ja kapsastel on alles kasvuaeg. Tõsi, teod on kapsalehed õige auguliseks hammustanud.
«Apteegist saab üsna suure raha eest ainult väikse nutsu. Aga kummel peab majas olema. Miks mitte seda siis ise kasvatada?» ütleb aiapidaja.
Tilli kõrval leiab aiamaalt ka lilli: ühel laial peenral moodustavad oranži värvilaigu peiulilled ja teist ilmestavad kollased saialilled.
«Elul pole vigagi,» sõnab kuuekümnendates aastates naine. «Maa toidab ja pensioni saan ju ka.»
Seljataga on kolhoosi algus ja lõpp
«Kolhoosis oli hää ja lõbus elada ning töö eest maksti lõpu poole päris head raha, ehkki selle eest polnud midagi osta. Aga algus oli küll vilets,» räägib naine, kes on ära näinud nii kolhooside alguse kui lõpu.
Surm oli jätnud kolm põngerjat isata ja nende ema toeta, kui kõige väiksem oli alles sülelaps. Ja siis hakati veel rahvast kolhoosi ajama. Eks pisike plika Hellegi aidanud ema, sedamööda kuidas väiksed käed suutsid.
«Ema hooleks oli kari ja minagi käisin karjas. Mäletan, kui viletsad olid Leppoja lauda lehmad. Neid tuli talvel tõsta. Palgaks anti ainult kopikaid. Aga ühel aastal jagati normipäevade eest natuke suhkrut, sest kolhoos oli kasvatanud suhkrupeeti. Ema õmbles selle tarbeks väikse valgest riidest koti. Küll see suhkur oli magus! Praegu on viiekümnekilone suhkrukott nurgas.»
Järgneb väike põige sellesse aega, mil Helle Veermets juba ise lüpsjana töötas. 25 lehma tuli lüpsta kolm korda päevas, käsitsi.
«Mäletan, missugune õnn oli see, kui võisime üle minna kahele lüpsikorrale päevas.»
Lüpsjana töötas Helle Veermets 25 aastat. Selle aja kestel vaheldusid kolhoosil nimed: Ühine Koda, Kingissepa, Kalju. Tulid ja läksid ka esimehed. Neist Heino Varkel osutus imetegijaks: juba järgmisel aastal oli tõus silmaga näha.
Taas on lapsed majas
Kolhoosi ajal ehitasid Veermetsad endale Metskülla maja, istutasid selle ümber puid ja rajasid puuviljaaia. Kasvas neli last, kellest kaks said kõrghariduse.
Pereisal jäi nägemata, et insenerist poeg Eero kodumaja endagi koduks valis ja sinna nooriku tõi. Praegu sirgub samas majas uus põlvkond: Eliisabet on kuuene, Loreena kolmene ja Taavet alles kümme kuud vana.
«Minu armsad,» sõnab vanaema, hellitades pilguga kaht tüdrukut, kes maja ees käsikäes astuvad.