Eelmisel nädalal kuulas ligi kaheksakümmend üle Eesti kokku tulnud arsti Viljandi pärimusmuusika aidas ettekandeid.
Ägeda kõrvahaiguse korral on esimene abiandja perearst
4. september 2009, 09:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeti Eesti kõrva-nina-kurguarstide ning pea- ja kaelakirurgide seltsi suveseminari. Üritus jätkus laupäeval pisut kergema kavaga: rahvusvaheliste ürituste muljeid jagasid seltsi sekretär, Viljandi haigla kurgu-nina-kõrvaarst Marek Metsmaa ja Tartu ülikooli kliinikumi residentarst Linda Sõber.
Seltsi president, Tartu ülikooli kliinikumi arst ja õppejõud Anneli Põld, miks te suveseminare peate?
Oleme neid korraldanud juba üksteist aastat, ühitades kolleegide omavahelise suhtlemise ja erialase täienduse. Tavaliselt on kavas viis-kuus ettekannet. Aastaid tagasi oli üks meie esimesi suveseminare samuti Viljandis.
Kas teile on see eelkõige kolleegidega kohtumine või saate siin ka targemaks?
Tõepoolest, vahepeal oli suvistel üritustel kõige tähtsam kokku saada ja suhelda, aga praegu käib tõsine töö, mis kestab õhtuni.
Teeme koostööd neuroloogide ja neurokirurgidega. Samuti logopeedidega, kes tegelevad neelamis- ja kõnehäirete ning kõriprobleemide all kannatavate lastega.
Seekord peab ettekande «Neurovaskulaarne konflikt kui tinnituse üks põhjus» neurokirurgiaprofessor Toomas Asser. Logopeed Anna-Liina Sutt Tallinnast räägib neelamishäirete diagnostikast ja ravist.
Meie selts on loodud juba 1952. aastal arstide teadusliku seltsina. On olnud mõõnaperioode, kuid töö on ikka edasi käinud. Oleme seotud ka rahvusvaheliste erialaseltsidega ning võtame jõudumööda nende üritustest osa.
Kõrva-nina-kurguarstidest on puudus. Kas see on nii keeruline eriala?
Ma ei ütleks, et see on keerulisem kui teised meditsiinivaldkonnad. Arste on meil sama palju kui teistes arenenud riikides.
Kõik ägedad kurgu-nina-kõrvahaigused kuuluvad perearsti kompetentsi. Kui too näeb, et ei saa hädast jagu, suunab ta patsiendi eriarsti juurde. Enamasti on abi vaja siis, kui haigus on kujunenud krooniliseks või on vaja operatsiooni.
Oleme üks väheseid Euroopa riike, kus on veel ainult polikliinikutes töötavaid kõrva-nina-kurguarste. Üldiselt on Euroopas ja Ameerikas nii, et selle eriala arstid töötavad haiglas kirurgidena ning võtavad haigeid ambulatoorselt vastu üsna väikeses mahus.
Otsustasime oma seltsis, et ei tee kohe nii järsku pööret. Selleks oli kaks põhjust. Esiteks tahtsime, et kõrva-nina-kurguarstid saaksid olla rohkem toeks perearstidele ja nad järje peale aidata. Teiseks soovisime, et ka need meie eriala esindajad, kes ei opereeri, oleksid tööpõllul edasi.
Mida peate oma erialal viimase aja kõige suuremaks edasiminekuks?
Ei hakka praegu arstiteadusest rääkima. Ütlen hoopis, et kõige edasiviivam jõud on koostöö kolleegidega. Meie seltsil on väga tubli juhatus, kus igaüks tahab midagi ära teha. See edendab kogu seltsi tegevust ja ka meie eriala arengut Eestis.