Rõõmuga läbi raskuste tähtede poole

Nii võtabki Henri naudingut pakkunud matkapäevade järgsel hommikul asja rahulikult ning mõtleb, kas minna lõdvestuse eesmärgil tunniks ajaks rattaga sõitma, ujuma või jooksma. Vaadanud ilma — väljas tibutab — ja kaalunud enesetunnet, läheb ta pärast keskpäeva põgusaks pooleks tunniks jooksma ning teeb seejärel kätele jõutreeningut.

Pealinna poiss saabus Mulgimaale matkama 11. augusti hommikul rongiga. Viljandis astus ta vagunist välja, võttis enda hinnangul üle 30 kilo kaaluva koti selga ja hakkas astuma.

Esimese päeva siht oli jõuda maakoju Karksi-Nuia lähedale, kus elavad tema vanaisa ja vanaema. Alguspunktist Viljandi rongijaamast teeb suvekoduni ligi 35 kilomeetrit.

Kohtun Henriga pisut enne Sultsit. Hoogsal sammul astub ta vastutuult, seljakotti torgatud sinimustvalge lipp uhkelt lehvimas. Ajame juttu põgusalt: ei taha ju matkasellil rütmi sassi ajada.

«Ilm on ilus, kena on astuda ja Eestimaad vaadata,» lausub noormees. «Seljakotis on mul kõik vajalik kaasas, priimus ka, et puhkepausi ajal süüa teha.»

Esimesel päeval matkasellil ilmaga veab. Tuul tuuleks, jahutabki mõnusalt. Vihma ei saja ning vahelduva eduga paistab päike, ent samas mitte liiga kuumalt.

Nii kulgebki noormees kondimootori jõul edasi. Justkui Priit Pärna joonistatud multifilmitegelane, kes tahtis veenduda maakera ümmarguses kujus ja tegi planeedile tiiru peale.

Henril nii meeletut plaani pole. Tõsi, lihtsureliku meelest väga pikki distantse jalgsi läbides tahab noormees muu hulgas end ette valmistada Gröönimaa matkaks. Idee on suusatada ligikaudu 600 kilomeetrit selle jäise saare ühest servast teise. Aga see on praegu veel mõte, pealegi tuleb sõbrad kampa võtta, sest reeglid ei luba üksi üle Gröönimaa suusatada.

Kindel siht terendab Karksi-Nuia lähedal. Sinna kõnnib Henri viie tunniga. Lisaks kulub aega mõnele puhkepausile — üks neist on pikem, pooletunnine, et süüa. Kell 11 Viljandi rongijaamast startinud, jõuab ta seega pärale enne kella 17.

Rekordiline üritus ootab aga alles ees. 12. augustil jätab ta suure matkakoti maha, võtab kaasa väiksema mugava pauna, teibib taas jalalabad (nii väldib pikal teekonnal ville) ja seab suuna Otepää külje alla teise maakoju.

Läbida tuleb 75 kilomeetrit. Kui Viljandis kallab hookaupa vihma nagu troopikas, siis Henri saab sel teekonnal kaela vaid paar kerget hoovihmasapsakat.

Noormees otsustab end proovile panna: sellest teekonnast 25 kilomeetrit ta kõnnib ja 50 jookseb. Hull, mis? Aga Henrile pole hullu midagi. 9,5 tundi ühes paari pika, umbes 40-minutise puhkepausiga ja kohal ta ongi. «Natuke väsinud olen, aga muidu on kõik hästi,» kinnitab ta järgmisel hommikul.

Siiski, ega päris naljateoks saa temagi sellist pingutust pidada. Henri ütleb, et polnud kunagi varem jalgsi 75 kilomeetrit läbinud. Oli esimene kord. Rekord seega, ehkki mitte omal jõul läbitud distantsi poolest, sest ta on suusatanud korraga 80—90 kilomeetrit ja rattaga vändanud ühel päeval koguni 250 kilomeetrit.

Oma kahepäevase retkega jääb Henri rahule. Maantee ääres kõndijal liikluses miskit ohtlikku ei juhtunud ning autod liiga lähedalt ei möödunud.

«Mõned, keda tee ääres kohtasin, küsisid, kuhu minek ja mis plaanis,» lausub noormees. «Kõik olid positiivse suhtumisega.»

Miks nooruk sellise matka kavva võttis?

«Valmistun hooajaks. Olen murdmaasuusataja, teen praegu suvist trenni. Igal aastal võtan paar korda ette pikema matka kas jalgsi, suuskadel või rattaga.»

Eestis oli see Henril esimene pikk matk, seni on ta end proovile pannud Norras, kus on lisaks viimasele õpiaastale spordikoolis varem treeninglaagrites käinud.

«Vaimselt on isegi raskem sellist matka ette võtta kui füüsiliselt läbida,» lausub ta. «Pealegi veel üksi. Sõprade ja treeningukaaslastega koos on lõbusam.»

Küsimusele teiste, spordikõrvaste huvialade kohta vastab Henri, et ega muuks palju aega jäägi.

«Vot!» lisab sportlik matkasell, justkui rõhutades lause lõppu — nagu ta vähemalt leheneegriga suheldes tavatseb peaaegu iga teist lauset kinnitada.