Üleeile sai lõppakordi tänavune pärimusmuusika festival. Neljaks päevaks kokku tulnud rahvamass on laiali valgunud ja jätnud endast järele harjumatult tühjad tänavad.
Repliik: Folgijärgne linn
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui folgipäevade algus on enamasti põnev, siis lõpp jääb alati kuidagi võõraks. Kaevumäel festivali lühikest ülevaadet nautides tahaks öelda: «Oodake, ma neid ei jõudnudki veel vaatama. Teeks äkki homme ka!»
Festivali avamiselt tulles kuulsin üht naist muljetamas, kuidas tal Saku telgi püstipanemist nähes südame alt soojaks läks. «Folk tuleb siiski!» olevat ta õhanud. Lõpetamiselt ära minnes torkasid seevastu silma suured rekkad, mis Kirsimäel kokkupandavat lava ootasid, ja järjest tühjenev toidutänav, mida mööda aidast kirikusse jõudmiseks ei kulugi enam kuut minutit nagu enne.
Mõni viljandlane lausa vältis folgile järgneval päeval kesklinna tulemist — olevat silmale kõige masendavam päev aastas. Teised aga pistsid üle pika aja nina jälle koduuksest välja.