Tänavuse pärimusmuusika festivali üheks märksõnaks kujunes avalik kord. Viimastel aastatel on räägitud, et ettevõtmise korraldajad ei suuda tagada selle turvalisust. Õelavõitu käibefraasina on võetud kasutusele lausa sõna läbuüritus.
Juhtkiri: Paradoks
Selline eelarvamus toetub tõigale, et festivali ajal satub linna, kuigi mitte alati kontsertidele inimesi, kes ei käitu just viisakalt. Muusikapeo kraesse võib kirjutada suvalise kõrtsikaklusegi ning kohati tundub, et seda tehakse mõnuga ja teadlikult. Käivad ju sensatsioonihimu, konkurents ja inimlik kadedus iga suure ettevõtmisega paratamatult kaasas.
Hoolimata sellest, kas kõlanud süüdistused on paika pidanud või mitte, otsustasid nii korraldajad kui korrakaitsjad anda endast tänavu parima, et vältida jooma- või narkopeo mainet.
Varasemast arvukamalt oli ametis politseinikke ja nende abisid. Torkas silma, et karistamise asemel prooviti korrarikkumisi ennetada ja enamasti see ka õnnestus. Kodanikud, kelle veres meelemürkide sisaldus kahtlaselt kõrgeks tõusta ähvardas, kadusid korrakaitsjate hoiatuse mõjul ja sõprade käendusel rahva silma alt ära. Politsei kogus tänavatelt kokku ka öisel ajal täiskasvanud saatjata liikuvaid alaealisi.
Tõsi, mõnda puhku jäi festivaliseltskonnast üpris ülemeelik mulje, ent eestlaste tavalist vaoshoitust arvestades tuli pisut särtsu ja suuremat suhtlusvalmidust pigem kasuks.
Võib ju küsida, kas seda, mida me ei näe, polegi olemas? On küll. Telgihämaruses õlleuima välja magav kodanik on kurb tegelikkus.
Äsja lõppenud peo puhul võiks siiski keskenduda ka teisele vaatenurgale: mõtiskleda koduperenaiste ja politseinike töö ühe sarnase joone üle. Nimelt märgatakse seda enamasti alles siis, kui see tegemata on. Eeltoodust järeldub, et mõnikord on nähtav just see, mida pole. Selline paradoks võib nii mõnigi kord hinnangu andjaid eksitada ja eelarvamusi tekitada.