Elutee lõpul, elutee jätkul

Paljud asjad kuluvad ära ning lähevad lammutamisele - kui mitte just looja eluajal, siis vähemasti ühe inimpõlve kestel. Tallinna-Tartu raudtee ääres on oma paarkümmend peatuskohta, kus vaksalihoone või teivasjaama putka enam ei toimi, nende asemel on ainult perroon.

Professor Jüri Kuum tahtis, et eestlase maaharimise ajalugu poleks laudadega kinni löödud sedaviisi nagu raudteejaama peakorpus Tapal.

Eesti põllumajandusmuuseumi rajamine Ülenurmele nõudis hullu entusiasmi. Eesti Rahva Muuseumil polnud oma, spetsiaalselt talle ehitatud kodu. Sertifitseeritud talukohtadest tegutses õieti ainult Kurgja, hooldatud rehielamuid oli küll rohkem. Rannakülasid oli säilinud eeskätt tänu Lahemaa rahvuspargile, mujal juhuslikumalt.

Vanu koolimaju on praeguseni alles vähemalt kolm - Udernal, Tõraveres ja Palamusel - , kuid õppetööd ei toimu neis enam ammu. Seadeldistest on paigas Angla tuuleveskid, eriehitistest mõni meiereihoone, näiteks Imaveres ja Oiul. Mõisakomplekse on taastatud märksa energilisemalt kui talukohti nende traditsioonilisel kujul, ehkki noid on veel näha.
Sisuliselt asus Jüri Kuum koos oma mõttekaaslastega asja kallale kaheteistkümnendal tunnil.

Niisuguseid õpikuid, mida kas tsiteeritakse või millele viidatakse, ilmub vähe. Muuseumi kui tervikut ei saa tsiteerida. Tsiteerida võib mõnd uurimust, mis on kirjutatud muuseumis leiduva ainese põhjal. Ent olulisem kui uurimused siin ja seal, on muuseumi kogude rikkus koos nende süstemaatikaga.

Professor Jüri Kuum püüdis haarata kõiki komponente kokkukuuluvana, aga nagu ikka, tekib niisuguse ülesande puhul pingerida. Tema silmis tõusid etteotsa endisaegsed maa harimise, maaviljeluse ja saaduste töötlemise vahendid ning asjaomane kirjasõna.

Varem olid need suunad esindatud Eesti Rahva Muuseumis ja jaoti ka koduloomuuseumides, kuid ikkagi tekkisid valged laigud, sest linnas asuvas kohtuhoones või endises raudteelaste klubis on täiesti võimatu näidata, mis on kesa või kuidas näeb välja kuivenduskraav.

Eesti maarahva varasemast talumajandusest ja maakasutusest on kirjutatud tosinkond doktoritööd ning mitu tüsedat raamatut. Majapidamisriistu on käsitletud vähem ilmselt ka seepärast, et neid on kogutud harvem. Professor Jüri Kuuma loogika näikse olevat seisnud selles, et küll uue muuseumi omaette hoone ükskord tuleb, aga talukoha kuurialune võidakse minema visata hoopis rutem, kui uue hoone projekt valmib ja seda hakatakse realiseerima. Tänu tema loogikale saabki eksponeerida esemeid, mis muidu oleksid ammu kas vanaraud või tuleroog.

Eesti põllumajandusmuuseum ei olnud mõeldud praeguse maaülikooli ajaloo muuseumina või kui, siis marginaalselt, üksikute õppejõudude isikufondide ja unikaalsete õpetusseadmete ulatuses. Et maaülikool on oma nime, ajaloo pikkust, struktuuri ning õppehoonete asukohta palju kordi muutnud, on tema ajaloo kokkukirjutamine äärmiselt problemaatiline. Selleks läheb tarvis terviklikku metakeelt.

Jüri Kuuma huvitas selles vallas eraldi põllumajanduslik arvepidamine, sest maaparandus on oma loomu poolest alati kollektiivne ettevõtmine. Tammsaare kirjeldas säärasest tööst peamiselt kraavitamist, Oskar Luts «Suves» kivilõhkamist.

Tahtes Jüri Kuuma elutööd jätkata, peaksime jõudma küsimuseni, mismoodi toimis talupidamises arvepidamine, kui ei päriskohapidajad ega sulased olnud matemaatikat õppinud.

Teine küsimus on kidasem. Maaülikooli raamatukogus puudub hulk ülikooli õppejõudude õpikute ja õppevahendite eksemplare. Osa neist on sisuldasa muidugi aegunud, kuid nad kirjeldavad sellegipoolest didaktiliste printsiipide evolutsiooni, seda teekonda, mille lõpusirgele on jõudnud järgmise põlvkonna kolleeg.

Just nende printsiipide analüüs ja korrigeeritud arendamine on üks algava kümnendi tähtsamaid ülesandeid, mille lahendamiseks on vaja rikkalikult näitematerjali.
Soovitan maaülikooli kasvandikel kodused kogud selle nurga alt läbi vaadata. Mis meie raamatukogus puudub, seda näeb raamatukogudevahelisest e-kataloogist ESTER interneti kaudu kerge vaevaga.