Mida aeg edasi, seda enam on «Sakala» toimetusse hakanud kostma linlaste nurinat laupäeval Viljandis avatud Arkaadia aia promenaadi kohta. Suur huvi selle paiga vastu on igati mõistetav, sest on ju linnajuhid lubanud jalakäijate tänavast ja selle lähikonnast kujundada uue linnasüdame. Pealegi kulus töödele üheksa miljonit krooni, mis vaesel ajal on üsna kopsakas summa.
Tahtmata vaidlustada promenaadi üldist positiivset mõju kesklinna arengule, tuleb «Sakalal» kriitikutega nõustuda: ühel detailil on üks, teisel teine viga. Kui juba kord kallis ehitus ette võeti, pidanuks lahenduse paremini läbi mõtlema.
Näiliselt on aastakümneid laokil olnud sisekvartal küll korda saanud, kuid selle sisuline pool jätab paljuski soovida ning kisendab järgmiste investeeringute järele. Samuti on õhus küsimus, millal ikkagi saavad korda ja hoonestatud ümbruskonna eraomanike krundid.
Mis puudutab linnale kuuluvat osa, siis seal tuleks kiiresti midagi ette võtta betoonitud kraavi kohal kõrguvate metallkonstruktsioonidega. Et need meenutavad mänguväljaku ronimispuid, kipuvad lapsed nende küljes kõõluma ja on vaid aja küsimus, millal keegi neist kivisele pinnale prantsatades end vigastab. Mida küll mõtlesid inimesed, kes praeguse lahenduse heaks kiitsid?!
Samuti tuleks kõnniteede äärde ja linnamüüri palistavale laudpõrandale paigaldada istepinke, kus oleks mugav jalga puhata ning vabaõhuetteasteid jälgida. Tunnistagem, et olemasolevaid puidust pealispinnaga moodustisi kraavipervel on raske istepinkideks nimetada: mis tahes küljest neile ka ei läheneks, mugav pole ikkagi.
Põhjendatult on nurisetud vahetevahel jõuetuid veeniresid väljutavate robustsete torude üle. Erilist efekti ei lisa seegi, et pimedal ajal torude seest eri värvi valgus kumab. Olgem ausad: purskkaevudeks on seda kooslust palju nimetada. Vähemasti pole tegu millegi sellisega, mis möödujatele positiivset ohoo-elamust pakuks.
Kahju küll, aga taas tuleb tõdeda: taheti parimat, kuid välja kukkus ikka nii nagu alati.