Jaan Urb: Kas noor tuleb valda tagasi?

Sellest hoolimata on perifeeriate tekkimine viimastel aastatel näidanud pigem tõusutrendi. Noorte inimeste puhul tähendab see ennekõike lahkumist oma koduvallast: ikka ja jälle suundutakse suurematesse linnadesse otsima paremaid õpi- ja töötingimusi.

NIISIIS ON tempokas linnastumine teema, millega paljud Eesti vallad on sunnitud oma püsimajäämise nimel aina innukamalt tegelema. Üks hea näide on siinkohal Pärsti vallavalitsuse ja noortevolikogu ühistööna 4. aprillil Ramsil korraldatud konverents «Mis toob noore valda tagasi?».

Nagu ettevõtmise pealkirjastki selgub, püüti üheskoos leida vastust küsimusele, mis tingimustel oleksid noored inimesed nõus pärast õpinguid oma kodukohta tagasi pöörduma ja sealset elu edasi viima. Tegu oli mitmekülgse mõttevahetusega, kuhu olid osalema palutud nii ettevõtjad, poliitikud kui ka noored. Teiste seas viibis kohal põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

ON SELGE, et korraliku hariduseta ei suuda noored tööturul konkurentsivõimelised olla. Seetõttu on linnadesse ennast täiendama siirdumine igati normaalne ja vältimatu. Just õpingud ongi peamine põhjus, miks noored kodust lahkuvad. Nii on see olnud varem ja jääb tõenäoliselt ka tulevikus. Küsimus on aga selles, mis on nende järgmine samm. Kuhu nad pidama jäävad?

Viimasel ajal maailma majanduses ja poliitikas toimuvad arengud on suurema osa inimestest asetanud uudsesse olukorda. Ainult teadmistest vee peale jäämiseks ei piisa, tarvis on arendada endas üha uusi hoiakuid ja oskusi.

Kõige määravam hoiak on siinkohal ettevõtlikkus. Kui võetakse omaks suhtumine «Tahan, suudan, teen», polegi enam sageli tähtis, mis riigi osas elatakse.

ROHKESTI RÄÄGITAKSE noorte vaba aja sisustamise võimaluste loomisest maapiirkondades ning neile odavamate elamispindade pakkumisest ja teistest soodustustest. Julgen aga väita, et hoopis üldised hoiakud on need, mis tagavad ühtlasema asustuse.

Elu külades püsib siis, kui riigis levib laiem arusaam, et ka maaettevõtlus on üks võimalus edukalt toime tulla. Maaga on nii mõndagi peale hakata. Vähe tähtis pole seegi, et looduslik elukeskkond on tunduvalt tervislikum kui suurlinnade oma.

Omavalitsused võivad noorte peibutamiseks luua väga soodsaid võimalusi, kuid see ei pruugi ikkagi tagada soovitud tulemust, kui ühiskonnas valitsevad tõekspidamised õhutavad vastupidiseid arenguid. Võti peitub koostöös kõikide ühiskonnagruppide vahel. See tähendab, et ka noored ise peavad omandama maaeluks tarvilikke oskusi ning soovima midagi ära teha. Kiiresti pole ilmselt võimalik selleni jõuda.

NÕNDA POLEGI ühest vastust küsimusele, kuidas meelitada noori valdadesse tagasi. Küll aga on eeldused tulemusteni jõuda head, kui ei lööda käega ega lubata domineerida minnalaskmismeeleoludel. Teemaga tuleb kogu aeg tegelda ja luua üldise suhtumise muutumiseks soodus foon.