Juhtkiri: Pori üle katuse

Kui Vene ajal polnud suuremal osal eestimaalastel mõistest «viies aastaaeg» aimugi, siis nüüd teab peaaegu igaüks, et nii nimetatakse neid päevi, mil Viljandi- ja Pärnumaa piiril asuvas Soomaa rahvuspargis jõed ümbruskonna luhad, metsad ja teed üle ujutavad. Meedia vahendusel on sellest kujunenud vaatamisväärsus, mida sõidetakse uudistama nii lähedalt kui kaugelt.

Rahvuspargi külastuskorralduse spetsialisti Rait Partsi sõnul oli eelmiselgi nädalavahetusel külastuskeskuse ümbruses sagimas näha kümneid inimesi, kes ihkasid suurvett oma silmaga näha. Ent nii nagu 2005. aastal Pärnu linnatänavatele tunginud merevesi, meelitab ka Soomaa neid, kes looduse stiihiast tegelikult ei huvitugi, vaid tahavad endale soetatud neljarattalisi sõpru proovile panna.

Nõnda nad kihutavad mööda pudedaid teekatteid, nii et pori mitme meetri kõrgusele lendab, või siis tikuvad eriti õrna pinnasega kohtadesse, kust nende tegevuse laastavad jäljed isegi mõnekümne aasta pärast lõplikult kadunud ei ole. Neid huvitavad üksnes lõbu ja adrenaliin, mida nad sellest hetkest saavad.

Mida aasta edasi, seda sagedamini on rahvuspargi territooriumil majapidamist omavad inimesed pidanud nägema, kuidas suurvee toimel niigi nõrgaks muutunud kruusateede lagunemisele hoogu juurde antakse. Tagajärjeks on sügavad roopad ja kohati mitme meetri ulatuses minema uhutud teeosad, mille endise olukorra taastamiseks kulub tublisti aega ja raha.

Ehkki kergekäelistesse üldistustesse laskumine on libe tee, võib öelda, et laias laastus on rüüstajate näol tegu sama kontingendiga, kes keelu ajal kalastab, salaküttimist harrastab, ATV-dega terviseradu pahupidi pöörab ning prügi teepervedele ja metsatukkadesse sokutab. Need on inimesed, kelle südametunnistus näikse paremal juhul tundvat vaid seda, mis oma särgi alla jääb — kõik muu on kõrvaline ja tähtsusetu ega vääri lugupidamist.

Just kevaditi torkavad sääraste tegelaste «vägiteod» kõige rohkem silma. Ja seda kahjuks liiga sageli.