Elu teevad talutavaks üksnes salapära ja unustamine ning ilma uneta, mis inimese iga päev tegelikkusest välja rebib, oleks elu talumatu. Nii arutles matemaatikageenius Carl Friedrich Gauss Daniel Kehlmanni säravas raamatus «Maailma mõõtmine».
Sõbralikud arvud
18. september 2012, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raske öelda, kas üle 20 romaani avaldanud ning Jaapani kõigi tähtsamate kirjandusauhindadega pärjatud Yoko Ogawa on Kehlmanni teost lugenud, kuid mingis mõttes on temagi suurepärase ja tundliku raamatu keskne tegelane sunnitud järgima sama põhimõtet.
Pärast autoõnnetuses saadud ajukahjustust kestab tema mälu kõigest kaheksakümmend minutit ning ta ei suuda seal hoida midagi, mis on juhtunud hiljem kui aastal 1975. Cambridge’i ülikooli lõpetanud professor oli kunagi ülikooli arvuteooria õppejõud. Nüüd on ta otsa jäänud ja küüru vajunud vana vaikse häälega mees, kelle võidunud ülikond on täis roostes kinnitusnõelade küljes olevaid kollakaid märkmepabereid. Nendele on märgitud asjad, mida unustada ei tohi.
Raamat on kirjutatud professori majapidaja silmade läbi nähtuna. See lihtne, siiras ja heasüdamlik naine jääbki kaheksakümne minuti pikkuse mäluga professori silmis uueks majapidajaks, keda ta hommikuti välisuksel ikka ja jälle esimest korda kohtab.
Majapidaja kümneaastast poega hakkab professor kutsuma Ruutjuureks, sest poisi lapik pea meenutab talle ruutjuuremärki. Igal kohtumisel kostitab ta ema ja poega mõne arvusid ja pesapalli puudutava küsimusega ning nende elu ei ole enam endine. Armutult segi sõtkutud arvude kõrbes puhub kerge tuuleiil ning pilgu ees avaneb konkreetne sirge tee.
Kahju, et enamik inimesi ei kohta oma eluteel selliseid õpetajaid, kes suudavad panna õpilased vaimustuma matemaatika võlukunstist ja arvude maagilisest ilust ning oskavad juhtida tähelepanu sellele, et igal ülesandel on nagu muusikalgi oma rütm — lahenduse leidmiseks tuleb see üksnes üles leida. Harva näeme õpetajat, kes räägib nagu professor.
«Kui inimene oleks arvud ise leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid polekski vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid need juba olemas,» ütleb ta.
See on ju puhas poeesia, milletaolist me ei kuule kibestunud ja kurjalt, oma ainet ja õpilasi vihkavalt inimeselt, millisena paraku mäletan omaenda viimast matemaatikaõpetajat.
See on aegruumis peaaegu märkamatult toimuvate muutuste ning iselaadi leebe rütmiga kaunis teos vääriliselt heas tõlkes. «Majapidaja ja professori» nukker ja peen atmosfäär toob esile väikeste asjade ilu ja võlu.
Nauditav on ka tõlkija Margit Juurika järelsõna. Tarbetutest detailidest puhastatud ning meisterlikult kirjapandud «Majapidaja ja professor» toob numbritesse emotsioonid, soojuse ja armastuse.